25.12.17

Pühapäevaõmblus nr 52 – jõuluaegne

See on ikka päris loogiline, et 24. detsembril pole ma veel kunagi õmblenud. Huvitav, mis vanarahvas selle kohta oleks öelnud, kindlasti oli sellel päeval näputöötegemise keeld. Aga nüüd siis ikkagi...

Ma loodan, et siia ei satu lugema keegi, kel on vanust alla 10 aasta, aga 24. detsembril ei sobigi midagi muud õmmelda, kui ainult päkapikke veidi abistada.


Ja edasi toimus lausa pidulaua taga pidev arstimine. Osa pandi pikali ja osadel seoti haavu ja arstide brigaad muudkui tegutses.



Teen väikese ülevaate ka meie kulinaarsest jõuluõhtust. See tava on meil juba ammu, et loosime pidutoite. Nüüd oleme juba mitmendat aastat rahvusköökide lainel. Seekordne loosiratas tõi meie lauale Vene toidud. Vaatamata metsikule sebimisele on selline ühine kulinaarne pidustus ikkagi tore! Nüüd kujutage ette kogu seda peret (meid on 15) korraga sebimas. Et keskmise mõõduga köögis on pidevalt vähemalt 3 kokka, kes teevad täiesti erinevaid roogi ja siis lendab seal samaaegselt ka veel kindlasti mõni helikopter ja jalgade ümber sõidab mõni puldiauto, need, kes juba oskavad, katavad lauda ja pidevalt on ootel vähemalt neljapealine tiim, kes tahaks midagi lauale viia, keegi tahab samal ajal jääga mahla ja mõni vorstivõileiba, sest pidusöök ei taha kuidagi valmida...
See ongi päris elu.

Juhtumiks, kui te peaksite olema hirmus uudishimulikud, et mida me siis ikkagi seekord sõime, teen väikese ülevaate.
Ikka tatrapliinid kalamarja, sibula ja hapukoorega. Pliinitaigen kääris õlle ja pärmiga terve ööpäeva ja tuli väga hea :).


Siis tuli boršš.

Ja väga suur kogus isetehtud pelmeene, mille üle lapsed olid eriti rõõmsad :)


Ja lisaks seenesalatit, rosoljet ja veel ühte venepärast salatit.

Ja üks väga suur kalagulebjaaka.



Ja lõpuks veel üks hapukoorega 9-kihiline kook.


Kõik oli muide väga hea :)

18.12.17

Pühapäevaõmblus nr 51 – loomapluusid

Need kaks kangatükki ostsin ma kaksikute jaoks täiesti ettekavatsematult. Lihtsalt need loomad tundusid nii nunnud ja riie ise on ka mõnus, selline õhuke hästi kukkuv dressikangas. Loodetavasti läheb lasteaias selliseid rõivaid vaja. Poiste dressika lõige pärineb ühest viimasemast laste Ottobrest, aga selle mis iganes pluus-kleit-tuunika lõike tegin ise. Kahjuks polnud kodus kõige õigemat tooni soonikut, aga see metsakarva ehk ikka sobitub loomadega kuidagi.



Õmblustöö tuli seekord läbi viia pühapäeva varahommikul, sest õhtul tähistasime traditsiooniliselt (fotostuudios käigu ja pidusöögiga restoranis) oma ümmargust pulma-aastapäeva. Lahe, kui pidulaua taga on järjest rohkem lapsi! Peenemate stuudiopiltidega läheb muidugi aega.


Nüüd on jäänud aasta lõpuni veel üksnes kaks pühapäeva. Ahaaa, üks neist on jõuluõhtu ja teine vana-aastaõhtu. Neil päevadel ei ole ma küll kunagi varem midagi õmmelnud. Aga eks ükskord on ikka esimene kord:).

12.12.17

Pühapäevaõmblus nr 50 - parandatud

Sellise piduliku numbri taga peitub nii tavaline tegevus nagu pühapäevane parandamine.

Ühel ammusel suvel oli Hiiumaa Muuseumis näitus "Parandatud elu", mis jättis väga köitva jälje. Mitte et ma poleks enne parandatud asju näinud, aga millegipärast on see näitus meelde jäänud, kõigi oma müstiliselt paigarohkete pesude ja kudumitega, aga ka näiteks traadiga parandatud kummisäärikutega nõukaajast, ühesõnaga seal oli kõike, mida saab parandada, riietest peaparanduseni :) Tore näitus oli, aitäh Helgi Põllo! Tänase pühapäeva pühendan ka mina parandustöödele. Milleks visata, kui saab parandada. Ega siin midgi eriti pildistada küll pole, pigem on see väike nimekiri:



1. Mul on tegelikult mitu kotti, aga üks neist on absoluutne lemmik. Soetasin selle kunagi Itaaliast üsna emotsiooniostuna 5 minutit enne turu nahktoodete putka sulgemist, isegi enam ei mäleta, millises Lõuna-Itaalia linnakases. Olen seda kotti, nagu teate :), kandnud ohjeldamatult, aga viimasel ajal on seda juba piinlik avada. Sest ilusa pruuni nahkkoti klapivooder on küljest rebenenud ja sealt irvitab vastu erksinine (miks küll selline värv???) vliseliin. Täna sai kotile väikeste pistetega paigaldatud umbes 15 aastat tagasi ostetud tükike kangast. Ehk saab seda kotti nüüd veel 5 aastat kanda:)



2. Seoses uue lapiteki valmimisega hakkasin vana ära viskama, aga siis selgus, et katki on ainult servad – pikutajatel tunduvad vist karedad lõuad olema :) Tekk sai uued kandid, väikse masinpesu ja võib televiisori ees vedelemise tekina edasi teenida :). Ja minu soovitus – ärge visake ära isegi lapiteki tegemisest järelejäänud ribasid. Näe, nüüd olidki need alles ja kantida sai lausa sama riidega. Vaata selle ürdipeenrateki esimest pilti aastast 2011.



3. Mees ostis jope, millel on maailma kõige imelikum kapuuts - kitsas ja üüratult pikk. Ehk siis kui seda üldse pähe panna, siis on kõrvad väljas ja ots vajub silmadele. Kapuuts sai taha takjapaelaga tripi, et seda lühemaks reguleerida.


Ühtlasi annan teada, et mina olengi Orissaare seeneline, st ma olen Orissaarest ja korjan seeni. Kui kellelgi on üle mõni vana sukaseen, siis võtke see kasutusele :) Ja kui kasutada ei taha, siis kinkige mulle. Kestev huvi sukaseente ja sukamunade vastu tekkis koos sokiraamatu sokiparandusosa lõpetamisega suvel...


Elagu parandatud elu!

05.12.17

Pühapäevaõmblus nr 49 – floora ja fauna

Kas teil on hea kujutlusvõime? Palun kujutage siis ette, et täna on pühapäev:). Aga tegelikult õmblesin ma seekord objektiivsetel põhjustel esmaspäeval ja sama objektiivsetel põhjustel postitan teisipäeval...
See ei ole sitsikleit, kuigi nii võib tunduda. See floorakleit on tegelikult villane, sisaldab küll natuke ka viskoosi ja veel vähem elastaani, mille tõttu ta pisut-pisut ka venib. Müstiline akvarellilik lillemuster ei käi justkui kokku villase kangaga, mis osutus imehästi õmmeldavaks ja veel paremini pressitavaks. Et kogu seda floorat liiga palju ei saaks, siis kleidi seljataguse täpilisele peidetud kandiosale tegin natuke faunat ka. Kleit on kehasse töödeldud ja veidi tõstetud vöökohaga.

Kui aus olla, siis käeaugud on töötlemata, sest ma pole päris kindel, kas kleit jääb varrukateta ja kantavaks koos Haapsalu rätiga või saab siiski pandud ka paar õhemat sorti varrukat, kui juhtub näppu jääma sobilik kangas. Kujutage ette, mu põhjatus kapis polnudki sobilikku! Niikaua on väljalõigatud kandid laua peal ootamas.

Lõige on võetud Ottobrest, aga kohendatud oma mõõtudega. Ja muide, see kleit on pikk, kuigi pildilt võiks vaadata, et peenikese inimese lühike. Aga mis ma teid ikka petan:)

Paari nädala pärast läheb kleiti tõesti vaja ka, sest toimub meie pere pidulik pildistamine (see käib meil iga viie aasta tagant pulma-aastapäeval). Rahvast läheb pildil järjest rohkemaks, kui kümne aasta eest oli meid 7, siis nüüd tuleb foto peale mahutada 14 :)

27.11.17

Pühapäevaõmblus nr 48 – jälle:)

Jälle pruun, jälle triibuline, jälle seelik...
Saatjaks ikka mummuline lemmikkampsun (Gudrun Sjöden) ja kass Kurr, kes polnud nõus, et seelikut võiks üldse ilma temata pildistada.


Kui muidu ma siin viimasel ajal kurdan, et kuidas sa õmbled, kui pühapäev juhtub olema tööpäev hoopis teises linnas, siis nüüd juhtus see, et tänu sellele just pühapäeval õmmeldud saigi. Nimelt saatsin oma overloki hooldusremonti ja juba jõudsin mõelda, et kuidas nüüd siis õmmelda, aga pühapäevane õmblustund Viljandis võimaldas teha seelikule isegi äärestusõmblused :).

Õhtul voodrinarmenduse peatasin küll siksakiga, väga võõras variant tundus:). Elagu kogu maailma overlokõmblusmasinad!

See lilleline tükike seal on toreduse pärast ja varjab ühtlasi täiesti sobimatus kohas olevat värvlikanga jätkukohta. Seelik on ju ikkagi jääkidest ja ilus must viskoosvooder ka jääkidest.

Hommikupoole tegin mõned kandinäidised...


Kuidas küll järgmisel pühapäeval õmmelda, ei tea??? Laupäeval töötan Vormsil ja pühapäeval Tallinnas, õhtul teater. Mida saaks õmmelda rongis? Teatris oleks vist veel keerulisem. Pakkuge ideid...

21.11.17

Pühapäevaõmblus nr 47 – kaks kotakat kleiti

Ma tean juba täpselt, mis on minu järgmise aasta uusaastalubadus – ma luban, et ma ei luba enam mitte kellelegi mitte midagi :). Ei mingeid koolitunde, ega koolitusi, mingeid raamatulubadusi, veelvähem pühapäevaõmblusi. Vaat siis alles elu algab...
Mis põhjustab siin selliseid depressiivseid avaldusi. Eks ikka see, et lubaduste täitmise ajad kuidagi kattuvad. Et kui oled lubanud pühapäeval õmmelda, aga samal ajal on Mardilaat ja kolmel pühapäeval järjest kaugõppe tudengid. Nüüd kohe mõtlesin, et huvitav, mis näoga oleks tunniplaanitegija, kui ütleksin, et pühapäeval ma ei saa tunde teha, sest siis ma pean näiteks miskise käterätipalistuse tegema :D.

No ja nii juhtubki, et lubad pühapäeval, aga postitad teisipäeval. Ma praegu loodan, et ükski minu tudeng seda siin ei loe. Sest tähtajad on ju pühad, seltsimehed...
Tegelikult ma õmblesin need kaks kleiti siiski enne teisipäeva, ühe pühapäeva hommikul ja teise veelgi varem. Kui mu isa elaks, ütleks ta nende kohta – igavesed kotakad. No üks mitte liiga ümber ja peaaegu maani pink basic ongi üks kotakas. Aga väga mugav.

Ilusad kirjud kangad on Dresowkast, ikka Poola. Ma isegi ei tea veel, kes saab nende omaik olema.
Ühel suur tuubkaelus ja teisel teiseringi pluusikesest topeltkaelus.


13.11.17

Pühapäevaõmblus nr 46 – teismelistele

Vaatamata hilinenud postitusele on see siiski pühapäevane õmblustöö, no natukene ka laupäevaõhtune ja pisut isegi esmaspäeva hommikune, sest pühapäev juhtus olema üks täiesti teises linnas tööpäev.
Kui sul on juhuslikult lisaks mudilastele ka üks teismeline ja teine paeaegu teismeline lapselaps, siis ei ole mõtet õmmelda sini-roosasid puhve ja satse. On hea, kui vanaema kangakapis leidub mõni pealuu ja igatsorti musta kangast:). Valgemustalilleline on muidugi sobilik värvimiskangas juhtumiks, kui kandja peaks siiski tahtma mõned lilled punaseks või kollaseks värvida... Selle tarvis tellisin ühest Poola kangapoest isegi kangakriidid.

Lukuga dressikas on küll absoluutselt jääkidest ja näeb seetõttu välja ehk isegi justkui kööbakas. Aga ehk ikka selga sobib.
Lillelise dress-tuunika lõige Ottobre 2017, dressipluusi lõige ise tehtud.



Nädalavahetus möödus ka teisipidi teismeliste lainel. Ehk siis õmblesin mõned hästi lihtsad asjad, mida ka teismelised teha võiksid. Üks natuke tikitud-maalitud värviline padi, kahekordne puuvillane mütsike ja batistijääkidest torusall. Sellised lihtsad ja lühikesed tööd.




 Ja pühapäeva hommikul, kui kõik issid alles magasid, õmblesime mudilastega mõmmidele pükse. Ja kui mudilane tahab ise püksilõiget teha, siis ta peab seda saama:). Ja nagu te näete, siis püksimõõdud on igati hästi võetud!


06.11.17

Pühapäevaõmblus nr 45 – lapitekkija 11 tööfaasi

Peaaegu pidin oma lubadust murdma. Ei, ma ei mõelnud, et ma üldse ei õmble sel pühapäeval. Aga ma tegin jälle ühe pink basicu – seekord pika. Aga kuna ma lubasin siia neid mitte enam panna, siis on sellepühapäevane õmblustöö ilma visiitpiltideta, sest niiii ruttu läheb pimedaks. Ja õigupoolest mõned tepinguõmnblused lisanudvad ka enne neid pidulikke visiitpilte...

Ärge nüüd lootkegi, et ma ütlen, et kõik see 2.20 x1.60 tekk just pühepäeval valmis. Aga jah, hommikul olid ainult lapikesed. Ja ma pean tõesti ütlema, et pühapäevane õmbluslubadus tõukas seda tööd mõnevõrra kiirendama.



Keskmise lapitekkija 11 tööfaasi:

1. Otsustusfaas
Mille käigus tekib vastupandamatu vajadus teha lapitekk. See etapp kestab lühikest aega. Juba 7 aastat tagasi tuli äkkmõte, et järgmine elutoa diivanil olev lapitekk saab olema pruun-roosa-kuldne. Jah, see oli see aeg, kui moes oli koos kaasaegse mööbliga pakkuda edevaid barokk-kangaid.

2. Kogumisfaas
Mille käigus pannakse kõigi õmblustööde jooksul kõrvale sobivaid riidejääke ja kantud rõivaid. Minul on selleks korjekohaks üks Hiina päritolu puidust juurviljaämber. Faas kestab paarist nädalast kuni viie aastani.

3. Lõikamifaas
Kogutud riidekaltsud ei taha enam oma hoiupaika ära mahtuda, lihtsam on need triikida ja juba lappideks lõigata. Võib kesta kaua.

4. Hoovõtufaas
Igal pühapäeval tundub, et SELLE töö jaoks pole piisavalt aega.
Võib kesta kaua.

5. Laotusfaas
Mille käigus olemasolevad tükid mosaiigina põrandale laotatakse. Vähemalt pooled jäävad üle. Iseenesest peaks see töö minema kiiresti, aga mõnikord jäävad need siiski ööseks põrandale, mistõttu hommikul võib töö otsast alata, sest pimedas on nendest ühe korra mees üle kõndinud või siis kass 10 korda.

6. Pakkimisfaas
Lapid laotakse ridadena kokku ja tähistatakse read numbritega. Kestab vähe aega, umbes pool tundi.

7. Õmblemisfaas
Lapikesed õmmeldakse ribadeks ja ribad tekiks.
Võib kesta viiest tunnist kuni viie aastani.

8. Servade vormistamise faas
Tavaliselt selgub, et kangas, mis oli planeeritud servadeks, on kas kadunud või millekski muuks ära tarvitatud. Võib vajada kangaostu.

9. Vatiini lisamise faas
Võib selguda, et vatiini on umbes 3 cm vähem kui vaja, või puudub voodrikangas. Võib esineda edasilükkamisi.

10. Teppimisfaas
Pärast äsjast imestust, kui kiiresti läks teki kokkuõmblemine, tundub see kestvat terve igaviku. Seda igavikulisust jääb meenutama traageldamisest torgitud sõrmeots ja igivana tõde, et see lapitekk on hirmus suur, et mahtuda õmblusmasina vahele.

11. Imetlusfaas
Imetluse ja rahulolu käigus tekib mõningaseks ajaks tõdemus, et rohkem neid lapitekke küll teha ei viitsi. See siiski ununeb...


30.10.17

Pühapäevaõmblus nr 44 – petroolisinine

On see nüüd kleit või pihaga seelik, see selgub ilmselt igal kasutuskorral eraldi. See petroolikarva ilusa tooniga kangas leidis minu põhjatusse kangakappi tee LipiLapi poest. Oli teine seal paar aastat tagasi õnnetult kaalukanga kastis. Kusjuures pehme, väga inimsõbralik kangajupp oli justkui kellegi poolt juba ära õmmeldud. Mingil seletamatul põhjusel olid kangale musta niidiga peale õmmeldud suured ruudud. Need jäid nüüd isegi kleidile mõnes kohas alles. Ühe harutasin rumala peaga ära, aga kangas oli ilmselt miski vanutuspesu läbinud, nii et äraharutatud õmbluse alt oli see teist värvi. No ehk kulub ühtlaseks.

Rõivatükk on õmmeldud niiöelda saatjaks mitmetele olemasolevatele asjadele. Suvel võib see olla suvekleit, sest on piisavalt hele. Ja talvel võib see olla polosärgi peal kantav pihikseelik, sest on piisavalt tume.

Klapib hästi kokku äsjaõmmeldud kittelpluusiga ja varem tehtud täissiidist torusalliga. Peale võib panna ühest vanast kampsunist ümberõmmeldud lilla kampsuni või siis kapis leiduva Gudrun Sjödeni täpi-triibulise kampsiku või pika triibulise linase jaki. Mida iganes.
Isegi nööbikee on seda värvi ja kingad ka natuke!

Kuidas ma sain üldse ilma selle kleidita seni midagi selga panna?



Kleit käib tagant lõpuni lukuga lahti,  alla äärde lisasin kummikanali ja paelad. Ülemised servad on kanditud sobiliku sitsiga. Vahel on hea ka, kui kangakapp üleääre ajab, alati on seal mingi vajaminev jupike. Lõike kombineerisin ise.




Kapist vähenes umbes 2 kuupdetsimeetrit kangast. Rõõmustamiseks on vara. Rumala peaga tellisin Poolast soonikotsi. Ja kuidas sa ikka nii odavaid asju üksi tellid, võtsin paar kangast ka. Oehhhhh.

23.10.17

Pühapäevaõmblus nr 43 – riiuli tühjendus

Eilne õmblustöö algas üdini praktilise mõttega – aega on õmblemiseks vähe, kangakapp tühjeneb visalt  – tuleb ära õmmelda midagi, mis kapis kõige rohkem ruumi võtab.

Valituks osutus sokkidega kangas. Ja kui minu kapis on üldse olnud mõni häbiväärselt äpardunud kangaost, siis oli see just see. Ma isegi ei tea, mis meeltesegaduses mulle tundus, et sokiuurijana võiksin kanda sokipiltidega tuunikat. Veebipoes ju kangast katsuda ei saa ja kaugelt tehtud pilt mõjus täiesti ahvatlevalt. Kui tookord kangad kohale jõudsid, siis ei suutnud ma tükk aega naeru pidada. Olin endale ostnud paraja hunniku jõulusokkidega hirmus paksu, seest uhutud puuvillast dressiriiet.

Ausalt öeldes ei kujutanud ma isegi ette, et mõni arvukatest lapselastest oleks nõus selliseid dresse kandma. Sellest oleks saanud ka muidugi näiteks mingi hüperpaksu aluspesu mõnele jää peal külmetavale kalamehele, aga sellist kalameest ka lähikonnas pole.

Vaatasin siis kangaga tõtt ja juurdlesin, mis viisil siis see kangas kapist hävitada. Otsustasin väikeste hommikumantlite kasuks, selleks peaks ju sobima väga paks, pehme ja puuvillane riie. Kuigi kangakuhi oli kapis üsna suur, tuli sellest välja siiski üksnes üks mantel, järelejäänust veel ühed paksud dressipüksid (oletatav kandja ei oska veel väga soravalt rääkida, ehk ei mõista ta öelda, et selliseid sokkidega pükse ta ei taha :D)

Kangas sai hävitatud. Lõiked ise tehtud, riie veebipoest. (vist oli Dresowka).

16.10.17

Pühapäevaõmblus nr 42 – kiired ajad, väiksed tööd

Juba kolmandat pühapäeva järjest lükkan õmbluslaual kaugemale lapitekitükkide hunnikut, lihtsalt pole aega. Isegi pühapäeval. Mõned inimesed kohe oskavad asja nii sättida, et reedene tööpäev jätkuks ka laupäeval ja isegi pühapäeval. Aga pole hullu, ükskord ikka saab see lapitekk ka valmis.

Ja kui aega pole, siis tuleb teha midagi vajalikku kiiresti, näiteks korrata ühte tuunikat, mille lõige juba kapis olemas on. Kui toimuks võistlus "Selle aasta parim lõige", siis mina esitaksin kohe nominendiks Ottobre 2017/2 taskutega tuunika. Tundub, et see on hobiõmblejate absoluutne lemmik, ja õigusega. Lihtne lõige sobib ka algajale, ei mingeid kante ega keerukaid kohti, samas on just niipalju nutikas kõige oma taskutega, et jätab mulje märksa suuremast õmblustööst. Istub ka hästi – pane selga pükstega või ilma.  Seda lõiget julgen küll kõigile soovitada.

Pühapäevaõmblus nr 42 – järjekordne tuunika, lõige Ottobre 2017/2, kangas Poola veebipooest Dresowka.


Tänase päeva lõpetas minu jaoks kummaline avastus - ma olen oma triikraua ära triikinud. Kõigile algajatele tahakski öelda, et hea rätsepa tunneb ära sellest, et ta juba sündis pressraud peos. Nii et kõige olulisem on õmblemise käigus koguaeg triikida, triikida ja veelkord triikida.
Ja ma vist olen seda niipalju teinud, et Philipsi triikraua väliskesta materjal on auru mõjul lihtsalt tükkideks pudenenud. Tundus uskumatu, aga peab vist uue soetama :)



08.10.17

Pühapäevaõmblus nr 41 - käterätilugu

Täna siis väiksed köögividinad, mis aitasid veidi ka kangakappi tühjendada.

Esmalt hädavajalikud ürdikotid, sest enne esimest külma õnnestus aiast piisaval hulgal liblesid varuda, aga kuna mõned maltsakesed on seal uued, siis pole neile veel kotte tehtud. Ja ausalt öeldes, ilma tähistuseta ma neil vahet äkki ei teekski - kuivanult on need prügid kõik üsna ühesugused :).



Ja siis kujundasin froteerätikuid ümber:).
Ma mäletan, et nõukaajal osteti meile koju terve virn froteerätikuid. Kõik need olid sissekootud mustriga ja muutusid pestes üsna karedaks. Ma ei tea, kas see vastab tõele, et neid varem üldse müügil polnud, aga ma ei mäleta, et neid oleks meie kodus olnud. Kui olin väga väike, siis olid justkui kõik rätikud linased. Kuigi iseenesest on froteekangas pärit 17. sajandi Türgist ja tootmist alustati ka 19. sajandil. Need enamasti sinised lillelised Kreenholmi rätikud sain ka kaasavaraks kodust kaasa ja pean tunnistama, et on ikka paganama tugevad, sest pole siiani ära lagunenud. Minema visata ei raatsi (terved ju), mõne olen võtnud põrandalapiks, sest nii retro ma veel ei ole, et neid igapäevaselt vannitoas näha tahaksin. Aga võib-olla varsti võtan need vigride võimisiganes asjadega rätid välja.

Kas mäletate veel selliseid?
90ndatel aga õnnestus mul vastavatud Abakhanist saada paras jupp ilusat, pehmet, ja ilma mustrita! froteekangast. Aga et see polnud rätik, siis palistasin ilusti servad ära ja otstesse panin kirjust riidest ribad, sest ühel "välismaa" rätikul olid sellised :).

Jätkuvalt kasutuses olev eelmisel sajandil õmmeldud rätik.
 Aga teate, miks ma seda nüüd jälle teha otsustasin? Sest ma ei tea, mis jama see on, aga minu majapidamisse on juhtunud sellised rätid, millel otsapalistus, ja eriti see sile sissekootud kaunistusriba justkui iga pesuga inetult väiksemaks tõmbub. Tõsi, ühel rätikul seda muret ei ole, aga selle nurga peale on kirjutatud JOOP, mis tähendab, et rätiku asemel võiks osta ka pidukleidi:). Odavam on igal juhul rätikutel otsad ära lõigata ja kena sitsiservaga asendada.


Lõpuks palistasin veel ära laudlinariide, mis on täielik kordusetendus. Sest selline laudlina mul juba oli ja aastaid oli, kuni minu meelest täiesti linane laudlina ühel päeval triikraua all ära sulas.  Uskumatu, et pea kümme aastat hiljem leidsin poe restikastist  uue samasuguse riidetüki :) Selle  laudlina triibumuster oli lihtsalt nii hea, et olen aegade jooksul pildistanud sellel terve rea toidupilte.

Kümnetele toidupiltidele sattunud triibulise laudlina uus tulemine :)

02.10.17

Pühapäevaõmblus nr 40 – sitsikittel

Vanasti oli igal korralikul naisinimesel kapis vähemalt kaks kitlit. Sellist lillelist ja nööpidega, millel tavaliselt kaks alumist nööbiümbrust olid paigatud, sest nõukogude naine oli võtnud mõne pikema, kitliga mittesobiva sammu.

Oli ka ühevärvilisi kitleid, aga need ei olnud kodukitlid, need käisid kaasas mõne ametiga, ikka tumesinised koristajatele jne... Kodused kitlid olid igaljuhul ilusad lillelised.  Mäletan täpselt, et enne esimese lapse sündi lugesin raamatust "Noorele emale", et lapse ema liigub lapse toas ainult heledas kitlis :). No ma olin tõesti ikka noor ema, aga kuna meil ainult üks tuba oligi, siis põhimõtteliselt liikusingi ainult heledas kitlis :). Ja ma päriselt ka tegin endale need kaks heledat kitlit, ahaaaa. No ma püüdsin ikka kenamad teha, üks oli isegi pitsikeste ja puhvkäistega, aga ikka korraliku nööbireaga...

Ja mida nüüd. Eelmisel nädalal ostsin Tallinnast uue õmblusajakirja - Billiblus. Uue ajakirja lõikeid on ju vaja proovida, et sellekohta oskaks midagi arvata. Mingil hetkel läksin Burda lõigetelt üle Ottobrele, miks siis mitte katsetada ka Billiblusi. Lõiked on lihtsad, aga tegelikult on neid seal üsna vähe, sest ühe põhilõike järgi on tehtud õigemitu asja.
Ja ohoo – üks lõige meenutas ikka väga sellist sitsikitlit, eest nööpidega sirge hõlst, lihtsad varrukad, ei midagi erilist. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimase kitli õmblesin või millal üldse sellise nööpidega rõiva õmblesin...
Taaskord sain nautida oma õmblusmasinat, millel on mälu kindlasti rohkem kui sellel, kes masina ees istub, see tähendab, et nööpaugu suuruse jätab ta mällu ja teeb kõik ühesugused kenad nööpaugud, isegi sõlme teeb lõppu ja tõmbab niidid kenasti allapoole. Kohe meenusid need noorena õmmeldud kümned kitlid, millele kõigile sai käsitsi nööpaugud tikitud.

Lõige oli hea, aga vastupidiselt Ottobrele numbri järgi valides pigem väiksem kui suurem, nii et nüüd kas teen veel ühe või võtan alla :). Mulle väga meeldis selline väiksem õlajoon ja väga hästi istuv varrukas :)
Pühapäevaõmblus nr 40 – õhemast sitsikangast pikk kittelpluus, lõige Billiblus, kangas ostetud eiteamillal eiteakust.


24.09.17

Pühapäevaõmblus nr 39 - pärandtehnoloog ei maga

Edasi ei tasu lugeda neil, kes kõiki ilmaasju ülearu tõsiselt võtta tahavad :).

Tänane postitus on tõesti tulenev minu erialast ehk siis üks väike pärandtehnoloogiline õmblustöö. Kõik sai alguse sellest, et minu armas kursakaaslane arvas, et temale võiks ka õigenatukene traktoritega kangast jaguda, no näiteks väike tükikene kasvõi aluspükste peale. Ja püksid võiksid olla sellised pärandtehnoloogiliselt lahke olemisega. Ärge saage valesti aru, me mõtlesime, et sellised lotakad ja heast venimatust kangast, no nagu vanasti. Et ei avaldaks kehale survet :). Suvel võiks ju selline aluspesu täiesti  mugav olla, aga suvi sai ootamatult otsa, ilma et püksid valminud oleksid. Eilsel pühapäevasel päeval rongiga Tallinnast kodu poole sõites tundus, et siiski ju on suvi, no vähemalt see vanade naiste oma ja need püksid tuleks sel pühapäeval ära õmmelda.


Eeltööna otsisin tunnikese lõiget.

Kena püksilõige leidus ajakirjas "Kõigile" aastast 1940, aga lõike suuruse sobivust polnud nii kerge hinnata. Kui püksilõikele on kirjutatud, et see on mõeldud rinnaümbermõõdule 102, siis ega päris täpselt ette ei kujuta, milline see naisterahva tagumik aastal 1940 just oli, kui rind oli 102. Mõõtsin lõike üle ja tundus sobivat.


Lõikerägastik ületab tänapäevased lõikelehed pika puuga :)
Häid näpunäiteid saab alati 1924. aastal ilmunud esimesest Eesti käsitööõpikust (mis mõeldud küll õpetajatele). Seal on kenasti kirjas, et iga naisterahvas peaks ju oma "ümbrust" hästi tundma ja seetõttu pole püksilõike tegemine keeruline. Ahaaa, väga peenelt öeldud... Aga ega ma pole muidugi nüüd kindel, et ma oma kalli kursaõe "ümbrust" ka hinnata oskasin ja kas püksid ikka parajad ka said.

Elna Häkkinen "Naiskäsitööd" aastast 1924.

Süvendatud kõnelus sobitub samahästi tänasesse haridusmaastikku! Väga väljundipõhine õpe :)

Traktoritega riiet jagus tõesti vähe, lisaks võtsin kena lillelise batisti ja ühelt vanalt pluusilt harutatud puuvillased pitsiribad.

Kingitus sai valmis.


Ma tean, te mõtlete, et mida ta nende lahke olemisega pükstega nüüd peale hakkab. Vaat seda ei tea, võimalik et heljub eriti kuuma ilmaga hernepõldude vahel või siis kannab vannitoas hommikust rullisoengut sättides, kasutab ööpesuna või paneb selgvallaballikleidi alla.
Igatahes tervitused Mulgimaale :).

Aga te võite ju siia lisada häid mõtteid, mida üks pärandtehnoloog peaks selliste pükstega peale hakkama.

19.09.17

Pühapäevaõmblus nr 38 – pükste kiirabi

Ütlen kohe ära –püksid on õmmeldud pühapäeval :). Ja kiirabi korras, sest kui sa oled kahene ja just läinud lasteaeda ja oled liiga peenike, et poepüksid püsti püsiksid ja pealegi ju tahaks neid ise ülesalla tõmmata, siis on täiesti kiirabi korras vaja uusi pükse.
Ja kuna mul siin väikest modelli kohal pole, siis tegelikult ei teagi, kas need tulid piisavalt parajad. Seetõttu ei hakkanud kohe rohkemat kui kahte püksipaari paljundama :). Ära said kasutatud igasugused jäägikastis olevad tükid. On valikut, kas traktorid või ankrud, et kas maa-või meremees. Küllap esimene:).

Pühapäevaõmblus nr 38 – kaks paari lasteaiapükse, loodetavasti sobiliku laisusega lõige tehtud ise, kangajäägid Knol ja Lipilapi äri.


11.09.17

Pühapäevaõmblus nr 37 – kartulikoorekarva jupka

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et tegin pühapäevaõmbluseks seekord juba nädala sees ettevalmistusi. See pidi olema kena lapitekk, mis pühapäeva teisel poolel, kui Tallinnas koolitus läbi, õmblusmasina alla oleks jooksnud. Aga kui minu pühapäevaprojektides on üldse olemas mingil kujul force majeure ehk maakeeles vääramatud jõud, siis just need tundusid eile olevat.

Lühikokkuvõte pühapäevast:
Hommikune Tallinna rong hilines 20 minutit ja Raplas tuli istuda sootuks teise rongi :(
Mälupulgale salvestatud koolitusmaterjalid ei salvestunud :(
Minu lemmikpood, mis pidanuks olema avatud, oli seletamatul põhjusel suletud :(
Tallinnas ei liikunud ükski ühistransport, sest tänavatel olid jooksjad. Jooks pealelõunasele rongile jäi aeglaseks, finiš andis vilet ja kolistas ebaõiglaselt eest ära :( 
Koju jõudes selgus, et toimunud on kanalisatsiooniummistus, mille tõttu kõik see, mis tualetipotist kunagi kuhugi ei peaks sattuma, väljus duššikabiinist otse toa põrandale :(
Koristustööd jätkusid veel südaöösel...
Oleks olnud isegi nagu kummaline selle kõige vahepeal äkki õmblema hakata.

Seetõttu on järgnev kartulikoorekarva seelikujupats valminud täiesti esmaspäeva hommikul :) Ära kasutatud kunagi tuunikast järgi jäänud paksemat sorti väheveniv trikotaaž. Ja uskumatu küll, prügikastist tagasi võetud eelmisel nädalal ära visatud kitsad pruunitriibulise ribad, mis nüüd just vajalikuks osutusid.

Seelikul on värvli ülemise serva sees kumm, et vältida välja venimist. Taskute servad ja ülemise ääre tunneli õmblesin kattemasinaga, mis oma suures pirtsakuses tahab korrlikult õmmelda ainult venimatut kangast, kuigi on ju teadupoolest mõeldud nagu venivate kangaste õmblemiseks :)

Pühapäevaõmblus nr 37 (valminud esmaspäeval) - lõige ise tehtud, kangas kauplusest Trend, pildil olev kapsun Gudrun Sjöden.





06.09.17

Pühapäevaõmblus nr 36 - pruuni emotsiooniostu tinistamine

Kindlasti leidub inimesi, kes hetkeemotsioonide tõttu ostavad mõne huulepulga, kontsakingad või pähklitega šokolaadi. Aga iseenesest leidub ka selliseid, kes Abakhani soodusmüügikastist ostavad jupi pruunitriibulist linasegust kangast. Täiesti ettekavatsematult. Selline ost juhtus minuga paari aasta eest. Ja kui müüja küsis, et palju ma sellest umbes 3-4 meetrisest tükist lõikan, siis ütlesin, et ah võtan selle kõik. Sest mul polnud halli aimugi, mida ma sellest üldse teen, aga see riie lihtsalt kõnetas mind.

Sel pühapäeval, mil taaskord aega õmblemiseks justkui polnudki (no veelvähem oli aega pildistamiseks ja postituseks), otsustasin selle kanga lõplikult hävitada, ühesõnaga täielikult ära tinistada. Et riie ikka hea oli, seda kinnitab fakt, et sellest oli tehtud juba  üks kossakas seelik ja veel ühed veidi kukekad püksid ja ühe kootud tuunika kandid.

Seekord lähenesin kangale täiesti sihipäraselt - saagu see nüüd otsa. Esimese tööna sai padjaks õmmeldud selsamusel laupäeval mehele kingitud padjapealne. Ema kudus selle Drops Lima alpakasisaldusega lõngast, aga õmblemiseks tal piisavalt silmanägemist pole. See väike punane liblikas käib ühtepidi kokku meie elutoa teiste patjadega (tükike Indoneesia batikat). Aga tükikese tegelik põhjus on lauspraktiline, see varjab väikest augukest, mis tekkis kingituse liigsest lähedusest piduküünaldele. Tagaküljel on padjal nööbid ja see üks punane on seal toreduse pärast, mitte seetõttu, et beežid oleks ootamatult otsa saanud.

Kangast jäi veel natuke järgi...  Pidevalt muutuvate gabariitide tõttu õmblesin kitsamaks ühe lemmiktuunika. Aga selle käeaugud tuli seetõttu suuremaks lõigata ja kunagi kanditud servad eemaldada. Uued kandid ikka sellest pruunitriibulisest. See on üks paljukantud ja loodetavasti jätkuvalt kantav rõivatükk Svaasimaa Kuningriigist kaasatoodud batikatükikesega.

Lõpuks sai veel 8 lapitekilappi lõigatud :). Otsas ta ongi!



Ja et nüüd kõik see kangas otsas on, siis väike meenutus, mis sellest veel sündinud on. Niipalju siis emotsiooniostudest.

kossakas seelik

kandiribasid :)
Kukepükstest pilti pole ja need on ka juba kellelegi ära antud :)
Esimese hooga vaatasin, et vist ka need ja need järgmised püksid, aga tundub, et see on üks teine, täpselt samasugune triibuline riie olnud. Ühesõnaga pean ennast kaugemale hoidma pruunipeenetriibulistest :)