25.12.17

Pühapäevaõmblus nr 52 – jõuluaegne

See on ikka päris loogiline, et 24. detsembril pole ma veel kunagi õmblenud. Huvitav, mis vanarahvas selle kohta oleks öelnud, kindlasti oli sellel päeval näputöötegemise keeld. Aga nüüd siis ikkagi...

Ma loodan, et siia ei satu lugema keegi, kel on vanust alla 10 aasta, aga 24. detsembril ei sobigi midagi muud õmmelda, kui ainult päkapikke veidi abistada.


Ja edasi toimus lausa pidulaua taga pidev arstimine. Osa pandi pikali ja osadel seoti haavu ja arstide brigaad muudkui tegutses.



Teen väikese ülevaate ka meie kulinaarsest jõuluõhtust. See tava on meil juba ammu, et loosime pidutoite. Nüüd oleme juba mitmendat aastat rahvusköökide lainel. Seekordne loosiratas tõi meie lauale Vene toidud. Vaatamata metsikule sebimisele on selline ühine kulinaarne pidustus ikkagi tore! Nüüd kujutage ette kogu seda peret (meid on 15) korraga sebimas. Et keskmise mõõduga köögis on pidevalt vähemalt 3 kokka, kes teevad täiesti erinevaid roogi ja siis lendab seal samaaegselt ka veel kindlasti mõni helikopter ja jalgade ümber sõidab mõni puldiauto, need, kes juba oskavad, katavad lauda ja pidevalt on ootel vähemalt neljapealine tiim, kes tahaks midagi lauale viia, keegi tahab samal ajal jääga mahla ja mõni vorstivõileiba, sest pidusöök ei taha kuidagi valmida...
See ongi päris elu.

Juhtumiks, kui te peaksite olema hirmus uudishimulikud, et mida me siis ikkagi seekord sõime, teen väikese ülevaate.
Ikka tatrapliinid kalamarja, sibula ja hapukoorega. Pliinitaigen kääris õlle ja pärmiga terve ööpäeva ja tuli väga hea :).


Siis tuli boršš.

Ja väga suur kogus isetehtud pelmeene, mille üle lapsed olid eriti rõõmsad :)


Ja lisaks seenesalatit, rosoljet ja veel ühte venepärast salatit.

Ja üks väga suur kalagulebjaaka.



Ja lõpuks veel üks hapukoorega 9-kihiline kook.


Kõik oli muide väga hea :)

18.12.17

Pühapäevaõmblus nr 51 – loomapluusid

Need kaks kangatükki ostsin ma kaksikute jaoks täiesti ettekavatsematult. Lihtsalt need loomad tundusid nii nunnud ja riie ise on ka mõnus, selline õhuke hästi kukkuv dressikangas. Loodetavasti läheb lasteaias selliseid rõivaid vaja. Poiste dressika lõige pärineb ühest viimasemast laste Ottobrest, aga selle mis iganes pluus-kleit-tuunika lõike tegin ise. Kahjuks polnud kodus kõige õigemat tooni soonikut, aga see metsakarva ehk ikka sobitub loomadega kuidagi.



Õmblustöö tuli seekord läbi viia pühapäeva varahommikul, sest õhtul tähistasime traditsiooniliselt (fotostuudios käigu ja pidusöögiga restoranis) oma ümmargust pulma-aastapäeva. Lahe, kui pidulaua taga on järjest rohkem lapsi! Peenemate stuudiopiltidega läheb muidugi aega.


Nüüd on jäänud aasta lõpuni veel üksnes kaks pühapäeva. Ahaaa, üks neist on jõuluõhtu ja teine vana-aastaõhtu. Neil päevadel ei ole ma küll kunagi varem midagi õmmelnud. Aga eks ükskord on ikka esimene kord:).

12.12.17

Pühapäevaõmblus nr 50 - parandatud

Sellise piduliku numbri taga peitub nii tavaline tegevus nagu pühapäevane parandamine.

Ühel ammusel suvel oli Hiiumaa Muuseumis näitus "Parandatud elu", mis jättis väga köitva jälje. Mitte et ma poleks enne parandatud asju näinud, aga millegipärast on see näitus meelde jäänud, kõigi oma müstiliselt paigarohkete pesude ja kudumitega, aga ka näiteks traadiga parandatud kummisäärikutega nõukaajast, ühesõnaga seal oli kõike, mida saab parandada, riietest peaparanduseni :) Tore näitus oli, aitäh Helgi Põllo! Tänase pühapäeva pühendan ka mina parandustöödele. Milleks visata, kui saab parandada. Ega siin midgi eriti pildistada küll pole, pigem on see väike nimekiri:



1. Mul on tegelikult mitu kotti, aga üks neist on absoluutne lemmik. Soetasin selle kunagi Itaaliast üsna emotsiooniostuna 5 minutit enne turu nahktoodete putka sulgemist, isegi enam ei mäleta, millises Lõuna-Itaalia linnakases. Olen seda kotti, nagu teate :), kandnud ohjeldamatult, aga viimasel ajal on seda juba piinlik avada. Sest ilusa pruuni nahkkoti klapivooder on küljest rebenenud ja sealt irvitab vastu erksinine (miks küll selline värv???) vliseliin. Täna sai kotile väikeste pistetega paigaldatud umbes 15 aastat tagasi ostetud tükike kangast. Ehk saab seda kotti nüüd veel 5 aastat kanda:)



2. Seoses uue lapiteki valmimisega hakkasin vana ära viskama, aga siis selgus, et katki on ainult servad – pikutajatel tunduvad vist karedad lõuad olema :) Tekk sai uued kandid, väikse masinpesu ja võib televiisori ees vedelemise tekina edasi teenida :). Ja minu soovitus – ärge visake ära isegi lapiteki tegemisest järelejäänud ribasid. Näe, nüüd olidki need alles ja kantida sai lausa sama riidega. Vaata selle ürdipeenrateki esimest pilti aastast 2011.



3. Mees ostis jope, millel on maailma kõige imelikum kapuuts - kitsas ja üüratult pikk. Ehk siis kui seda üldse pähe panna, siis on kõrvad väljas ja ots vajub silmadele. Kapuuts sai taha takjapaelaga tripi, et seda lühemaks reguleerida.


Ühtlasi annan teada, et mina olengi Orissaare seeneline, st ma olen Orissaarest ja korjan seeni. Kui kellelgi on üle mõni vana sukaseen, siis võtke see kasutusele :) Ja kui kasutada ei taha, siis kinkige mulle. Kestev huvi sukaseente ja sukamunade vastu tekkis koos sokiraamatu sokiparandusosa lõpetamisega suvel...


Elagu parandatud elu!

05.12.17

Pühapäevaõmblus nr 49 – floora ja fauna

Kas teil on hea kujutlusvõime? Palun kujutage siis ette, et täna on pühapäev:). Aga tegelikult õmblesin ma seekord objektiivsetel põhjustel esmaspäeval ja sama objektiivsetel põhjustel postitan teisipäeval...
See ei ole sitsikleit, kuigi nii võib tunduda. See floorakleit on tegelikult villane, sisaldab küll natuke ka viskoosi ja veel vähem elastaani, mille tõttu ta pisut-pisut ka venib. Müstiline akvarellilik lillemuster ei käi justkui kokku villase kangaga, mis osutus imehästi õmmeldavaks ja veel paremini pressitavaks. Et kogu seda floorat liiga palju ei saaks, siis kleidi seljataguse täpilisele peidetud kandiosale tegin natuke faunat ka. Kleit on kehasse töödeldud ja veidi tõstetud vöökohaga.

Kui aus olla, siis käeaugud on töötlemata, sest ma pole päris kindel, kas kleit jääb varrukateta ja kantavaks koos Haapsalu rätiga või saab siiski pandud ka paar õhemat sorti varrukat, kui juhtub näppu jääma sobilik kangas. Kujutage ette, mu põhjatus kapis polnudki sobilikku! Niikaua on väljalõigatud kandid laua peal ootamas.

Lõige on võetud Ottobrest, aga kohendatud oma mõõtudega. Ja muide, see kleit on pikk, kuigi pildilt võiks vaadata, et peenikese inimese lühike. Aga mis ma teid ikka petan:)

Paari nädala pärast läheb kleiti tõesti vaja ka, sest toimub meie pere pidulik pildistamine (see käib meil iga viie aasta tagant pulma-aastapäeval). Rahvast läheb pildil järjest rohkemaks, kui kümne aasta eest oli meid 7, siis nüüd tuleb foto peale mahutada 14 :)