12.04.16

Hetk enne starti ehk "Valjala vanaeide" tulemine

Ütlen kohe ära, et see hetk võib ikka päris pikaks venida. Aga kontseptsioon on paigas - ükskord niikuinii valmivad minu Valjala kihelkonna rahvarõivad. Täna tuleb siin lühike (tegelikult vist siiski pikk) ülevaade hetkeseseisust. Tegelikult on kõik eeldused selleks olemas, et need riided nüüd lõpuni valmis teha. Aga millal siin see presenteerimise päev tuleb, seda ei tea.

Kõik sai alguse sellest, et mu armas perekond kinkis mulle kooli lõpetamise puhul kurguhelmed Valjala riiete juurde, lausega et riided tee ise. (see ei toimunud mitte siis, kui ma 30 aastat tagasi kõrgkooli lõpetasin, vaid siis, kui ma 3 aastat tagasi lõpetasin :)).

Ehte autor on Keiu Kulles.
 Veidi pärast seda sain mehelt-lastelt juubelikingiks veel Saaremaa sõled, abu malid ja kaks kaugelt maailma avarustelt tellitud põlleriiet, mis ilmselgelt valitud foto järgi, millel legendi järgi Valjala vanaeit sukka koob.
 
Kingiks saadud põllekangad on tellitud kusagilt kaugelt...
Valjala vanaeit sukka kudumas. Foto E. Allas 1895. ERM Fk 187:24
Edasi läks asi kudujale täiesti kombekohaselt - kudusin esmalt ühed Valjala kindad ja siis veel ühed Valjala kindad. Lõpuks ka sukad. Kahjuks Valjalast ühtegi sukapaari säilinud ole, kirjalikud andmed ja fotod viitavad kalaroolise kirjaga valgetele sukkadele nagu neid ka Ida-Saaremaal kanti. Sukkade eeskujuks saidki Jaani kihlekonna sukad.


Sukkade eeskujuks on Pöide või Jaani kihelkonna sukad ERM A 291:269
 Ja siis sattus mu teele naaberkihelkonnast Karjast pärit 150 aastat vana mütsike. Muidugi ma pidin selle kuduma :)


Mis edasi sai?
Edasi sain oma lapse ämmalt-äialt, kenam oleks küll öelda langudelt, kingiks Valjala vöö. Vöö oli teinud vööraamatu autor Piia Rand.

Vöö kudus Piia Rand.
Ja siis saabus hetk, kus võtsin kätte ja tellisin oma armsalt kursaõelt pärandtehnoloog Maret Lehiselt viirakuue- ja abukanga. (Täpsustuseks veel see, et viirad on need põikitriibud all ääres ja kuub oli kohalikus keelepruugis pikk seelik.)Värvid kensti ERMis üle vaadatud, kootud täpselt vana kuue järgi ja kurrud sisse aurutatud mingis müstilises töökojas Tallinna linnas. Nüüd on need neli kokku kurrutatud laidu kenasti mu laual kokkuõmblemist ootamas. :)

Viiradega kuuekangas tellitud Maretilt.
Kurrud on veel lahti laskmata.
abukangas
Et "Valjala vanaeidel" oleks ikka miskit ka tanu või mütsi peale pähe panna, oli ilmtingimata vaja sellist õhemat sisniseruudulist pearätikut. Siniseruudulised rätid olid Saaremaa naistel üldse selline suurmood, neid on kantud mitmes kihelkonnas. Tellisin oma rätiriide omaarust kusagilt Euroopast, aga tuli ta jumal teab kust Aasiast. Pilutan servad narmaliseks ja ju sest räti ikka saab :)

Siniseruuduline rätiriie - Saaremaa naiste lemmik.

Valjala pearätt aastast 1869. ERM A 611:50. Foto muis.ee

Nüüd jäävad veel vaid mõned pisiasjad:
1. Tikkida ja õmmelda käiksed.
2. Pilutada lahtkrae
3. Õmmelda põlled
4. Õmmelda valmis viirakuub ja abu, lisada kuue alla äärde kõlapook
5. Õmmelda pikk-kuub
6. Kududa lõpuni tumesinine Saaremaa kampsun
7. Tikkida üks ristpistes tanu ka
8. Ehk peaks ka mõne talvemütsi tegema - ratasülli või sarikülli

Eks ma siis kunagi seda asja siin presenteerin, mis kokku sai :).