Kui ma väike olin, siis meeldis mulle hirmsast vaadata "varandust" Ega seda kogu aeg teha ei lubatud ka. Varandus oli suures kapis ja väga põnevates värvilistes karpides - isa medalid spordivõistlustelt (eelkõige meeldisid mulle need uhked paelad, mille otsas medalid rippusid) ja ema laulupeorosetid. Vat see oli varandus! Vaatasin nüüd ka natuke ja avastasin, et osa rosette on tegelikult sellest ajast, kui ema olemaski polnud - järelikult on osa neist kuulunud hoopis vanaisale. Ja laulupeoeelselt näitan teilegi neid uhkeid vanu märke.
Tagasiteel läbi Muhu muuseumi kohtasin ma "sokikest"
. Selles muuseumis saab alati mõnusa värvilaksu kätte.
Päris muhulane ma küll pole, aga kuna mu sünnikodu jääb Muhust vaid 6 km kaugusele, siis otseloomulikult pidi ema mulle juba enne kooliminekut rahvarõivad tegema. Ega tal see vist väga käbedalt tookord läinud, eks ta käis ikka teadjamate tegijate käest asja õppimas - sisserännanu nagu ta oli. Ja mina kasvasin muidugi üles koos Muhu tikandiga. Naabritüdrukutega ikka proovisime oma nukuriietele tikkida juba enne kooliminekutki.
