Suur maarlitöö

Kui ma väike olin, siis mulle hirmsasti meeldis see Ellen Niidu raamat.

Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.

Nii lõpuks ilmast iga vaks
läks juba nõnda igavaks
"On vaja lihtsalt värvi!"

Ellen Niit

Ja siis sai maailm ära värvitud...
Tegelikult meeldivad mulle värvid praegu ka, aga kuidagi ülisujuvalt tuleb enamik rõivaesemeid väga must-hallid. Täna siis üks tõeline värvilaks. Proovisin teha ühed sukapüksid. Ega väga hullud tulnudki, aga kui kellegil on veel plaanis teha, panen siia mõned näpunäited:

1. Riie peaks venima kahte pidi.
2. Lõika püksid laiupidi riidest nii, et rohkem veniks sukapüksid pikkusesse. Sedaviisi venib kannakoht paremini sisse.
3. Nn vahetükk on hädavajlik, muidu ei veni ülevalt hästi. Mina tegin vahetüki teisipidi riidest.

Tegelikult oleks sellest kangast mulle muster säärte peal teisipidi rohkem meeldinud, oleks jäänud vähem põiki mustritriipe. Aga noh, elan üle.

Bussikindad

Te ju teate ikka seda, et kui vihmavarju kaasa võtad, siis ei hakka mitteilmski sadama. Ehk siis sobib ka nii, et kui hirmus palju sooje kindaid kududa, läheb lumi ära ja tuleb kohe kevad. Mulle vähemalt meeldiks nii mõelda.
Kindad on ülipehmest alpakast. See oli millalgi eelmisel aastal Veimevaka poes, kui ma olin juba oma ostudega uksest väljumas, aga paremal pool ukse kõrval tinistasid mind täielikult ära ühed kirjud alpakalõngad. Ma lihtsalt pidin ühe 100 grammise toki ostma, ilma et mul oleks sellega mingit konkreetset plaani olnud või tuhises mul sel hetkel peast läbi 10 plaani? Need värvid sel lõngal olid lihtsalt niii ilusad.

Igaljuhul haarasin selle lõnga bussi kaasa. Bussis kõikudes ei saa ju kududa midagi keerulist, aga pisikese mustri tahtsin ikkagi teha. Hele türkiisikarva lõng on ilmselt villane ja soetatud ühest taaskasutuspoest. Mustri olin sunnitud kuskil seal Märjamaa taga peast välja mõtlema-kuduma.

 

Nendele kinnastele kudusin triipudena kahevärvilise sooniku, see tähendab pahmpidised silmused tegin teise värviga. Nii venib ranne vähem välja ja jääb hästi ümber käe.

Ja kuna lõnga jäi sellest kindateost järele, pean vist ka mütsi kuduma. Eks ma olen neid mütse ju kudunud ka, aga pähe pole ma nõus neist ühtegi panema, kui siis öösel pimedas. No ei taha kohe mütsi kanda.

Karu-eri

Kõigepealt karupüksid, mis ma kudusin jõuluks, aga see "karu" kasvab nii kiiresti, et tuli juba praegu püksisääri pikemaks kududa. Ja kuna ma jõulude aegu neid pükse pildistada ei jõudnud, siis teen seda nüüd. Pildi pealt võiks muidugi oletada, et need on mingi päris suure karu omad, aga tegelikult on nad isegi pikendatud säärtega ikka üsna väikesed. Kootud on karupüksid beebilaama lõngast ja on väga udupehmed.

Karunööp on ka kõhu peal. See on selleks, et keegi pükse valet pidi jalga ei paneks.



Ja üks väike Pitsnabakaru trügis ka siia. Tema elab juba jupp aega ühes väga armsas koopas väga armsate inimeste juures.