Alguste algus

Ma peaaegu ei mäleta aega, kus mulle poleks õmmelda meeldinud. Ilmselgelt ma siiski sünnist saati ei õmble, aga mäletan end juba neljaselt tegemas esimesi nukuriidepussakaid. Kui kooli läksin, ja ehk veidi varemgi, lubas ema mul õmmelda minu vanavanaema möödunud sajandi alguse käsimasinaga. Nüüd seisab see auväärne masin Saara Kirjastuses kapi otsas ja vahel olen selle lastelaste jaoks ka õmblemiseks alla võtnud. Laisk nagu ma olen, ei viitsi ju lastele kapi otsast alati masinat koju tuua ja nii olengi pakkunud, et ehk olete nõus õmblema ka minu Jukiga. Muidugi on nemad nõus ka sellega õmblema. Vanus ei loe – täiesti sobilik on õmblema lubada ka 5–6 aastaseid...

Pealegi on mul hea meel, kui saan ennast kursis hoida sellega, kuidas tänapäeva lapsel õmblemine välja kukub, kas ja mida nemad õmmelda tahaksid ja kõik need teised tähtsad küsimused, mis on olulised vanaemale, kes juhtumisi aegajalt peab mõne loengu sellest, kuidas lapsi õmblema õpetada :).

Uskumatu leid kangapoest

Suve algul nägin oma lemmikumas kangapoe kaalukastis uskumatut ilmutust – mu lapsepõlve (kuumad 60ndad lõpp) kõige toredamat kangast! Roosa-punase-lilla imeline nelgililleline, ema tegi mulle sellest kanagast suveks puhvis mängupüksid, kui olin neljane. Küsisin müüjalt, kas see on võimalik, et teil on siin müügil kangas, mis on 50 aastat vana? Müüja pilgutas silma ja ütles, et kõik on võimalik. Puhtast nostalgiast ostsin selle jupikese, vaatamata sellele, et puhvis lillelisi pükse ei sooviks ma siiski enam kanda.

Ja siis tuli külla üks minu kolmest seitsmesest lapselapsest, kes ütles, et tema tahaks midagi ise õmmelda, no näiteks puhvis lühkareid! Lahke vanaema avas oma kangakapi ukse ja lasi lapsel sealt ise riide valida. Ja mis te arvate, mida ta valis? Uskumatu lugu, ta valis sadade riidejuppide seast selle 50 aasta vanuse puhvpüksiriide :) ja tegi muidugi püksid valmis ka. Mina osutasin ainult juurdelõikusteenust...

Ja siis saabusid nädala pärast ülejäänud 7-aastased, kes muidugi tahtsid ka õmmelda :). Ikka päris hea, et vanaema kapist on võimalik kangaid valida.Enda valitud kanagastega lapipadjad said valmis nagu niuhti!

 

Õmblusmasin ei jäta külmaks ka muidugi kõiki teisi lapselapsi, pigem peab ennast vahel tagant torkima ja meelde tuletama seda tähtsat lauset – "Laske lapsukestel ometigi ise õmmelda!"

Pühapäevaõmblus nr 46 – teismelistele

Vaatamata hilinenud postitusele on see siiski pühapäevane õmblustöö, no natukene ka laupäevaõhtune ja pisut isegi esmaspäeva hommikune, sest pühapäev juhtus olema üks täiesti teises linnas tööpäev.
Kui sul on juhuslikult lisaks mudilastele ka üks teismeline ja teine paeaegu teismeline lapselaps, siis ei ole mõtet õmmelda sini-roosasid puhve ja satse. On hea, kui vanaema kangakapis leidub mõni pealuu ja igatsorti musta kangast:). Valgemustalilleline on muidugi sobilik värvimiskangas juhtumiks, kui kandja peaks siiski tahtma mõned lilled punaseks või kollaseks värvida... Selle tarvis tellisin ühest Poola kangapoest isegi kangakriidid.

Lukuga dressikas on küll absoluutselt jääkidest ja näeb seetõttu välja ehk isegi justkui kööbakas. Aga ehk ikka selga sobib.
Lillelise dress-tuunika lõige Ottobre 2017, dressipluusi lõige ise tehtud.



Nädalavahetus möödus ka teisipidi teismeliste lainel. Ehk siis õmblesin mõned hästi lihtsad asjad, mida ka teismelised teha võiksid. Üks natuke tikitud-maalitud värviline padi, kahekordne puuvillane mütsike ja batistijääkidest torusall. Sellised lihtsad ja lühikesed tööd.

 Ja pühapäeva hommikul, kui kõik issid alles magasid, õmblesime mudilastega mõmmidele pükse. Ja kui mudilane tahab ise püksilõiget teha, siis ta peab seda saama:). Ja nagu te näete, siis püksimõõdud on igati hästi võetud!

Emad ja tütred ja sallid

Looduses räägitakse ikka toitumisahelast, aga vastavalt oma haridusele võin teile öelda, et pärandtehnoloogiline kudumisahel töötab loomulikult nii, et ema õpetab lapse kuduma ja siis jälle laps õpetab oma lapse kuduma jne. Aga tegelikult tundub, et inimene tahab ikka laulda - et heita endalt ahelad... Toitumisahelat ma siin lahkama ei hakka, aga üldiselt on see kudumisahel ka sassis.

Ehk siis, aega mul ju eriti pole ja selle vähese kulutan ka koguaeg kudumisele. Näidiste kudumisele. Mis tähendab seda, et ma üldse ei koo midagi asjalikku, mida kasutada saaks. Aga selle eest olen ma aegajalt tegelenud ahela vussimisega. Näiteks õpetanud kuduma oma ema, kes muide koob nüüd suurepäraselt. Just valmis tal kaheteistkümnes või oli see kolmetesitkümnes kolmnurkne Haapsalu rätt. Kudumisest mõnu tundmast ei takista teda ei 80+ vanus ega kehv silmanägemine. Enamik neist rättidest on küll enne ära kinkimist pildistamata jäänud, aga selle jõudsin veel pildile saada.

ema kootud rätik

 Kes arvab ära, kus on tehtud foto?

Ja siis pärast Saaremaalt koju jõudmist olid ligi nädalakese minu juures kolm vahvat lapselast. Ja kuigi oma lapsele ma ikka vist ka õpetasin kudumist (no vähemalt koolis:) ), mõtlesin, et paras aeg on ju lapselapselgi kudumisega algust teha. Siis on ikka enne kooli minekut põhiliste vajalike oskustega tutvutud ... (et siis viiulimäng ja silmuskudumine :) ).
Laps oli väga tubli ja kudus emale sünnipäevaks kena pehme alpakasalli. Et tulemus veel toredam saaks, aitasin väikse kingituselille ka tikitud sildi näol külge õmmelda. Lille joonistas muidugi laps ise (ja tikkis masin).

Väike armas sallikuduja enne salli ära pakkimist.

Emale, või õigem oleks öelda tütrele, sobis sall väga hästi.

 Ise ma olen ikka ka üht-teist teinud, aga pole pildistamiseni jõudnud.