08.11.22

Poolelijäänud postitus

Aeg lippab kiiremini kui kangas õmblusmasina all. 

Sellise lause leidsin oma blogist avaldamata, aga kahe aasta eest salvestatud postituse algusest. Aga edasi lippas aeg täiesti kurvalt ja see postitus jäigi lõpetamata. Täna pöördun kahe aasta taha tagasi ja alustan uuesti. 

See toonane postitus oli minu ema imelistest kudumitest, aga siis viis haigus ema igaveseks taevaste taha ja sellest ajast polegi ma blogisse midagi lisanud. 

Tänaseks on neid kahte viimaseks jäänud kampsunit juba palju kantud ja üks neist on suure tõenäosusega ka juba veidi väikeseks jäänud.

Aasta oli siis 2020, kui esimene koroonalaine sulges terve Saaremaa muust maailmast. Ema jäi üksinda Saaremaale oma korterisse isolatsiooni. Organiseerisin siis talle kulleri abiga (postipakke ikka sai õnneks saata) poolteist kilo merekarva lõnga ja algas kõige kummalisem telefoni teel kudumine. See tähendab tegime üle telefoni koos kampsunilõiget, et ema saaks lapselapsele kampsunit kududa. Kui kampsuni tükid valmis said, oli lõnga siiski veel hulka järel. Ja nii sündis samasugune kampsun ka lapselapselapsele – lõiget tegime jälle telefoni teel. Kui Saaremaa lõpuks lukust lahti keerati, olid ka mõlema kampsuni tükid kootud, kudusin siis omalt poolt kampsunitele juurde kaelused ja õmblesin kampsikud kokku. Need said väga toredad.

Mu ema armastas kudumist väga ja õnneks armastatakse neid kampsuneid ka kanda. Elu on ettearvamatu – ühteäkki võib aeg siin maamunal toimetamiseks otsa saada, aga mälestused jäävad ja isegi kampsunid jäävad. 

 

Panen nüüd viimast korda postitusele sildi – emaga koos tegime.