Vahel
mulle tundub, et ka rahvusliku käsitöö vallas tekivad massipsühhoosile
sarnased ilmingud. Näiteks
võib täiesti tunnetada, et kui sul pole Kihnu vardakotti, siis sind pole
justkui olemaski. Tegelikult annab käevangus olev vardakott minu
silmele tunnistust sellest, et selle omanik on rahvuslikku käsitööd
õppinud kas Viljandis, Olustveres või Räpinas või on ta väga usinalt
lugenud Ingrid Uusi "Mõningaid noppeid Kihnu käsitööst". Ning see
vardakott ongi justkui märk sellest ringkonnast ja minu jaoks mitte
niivõrd vanadest vardakottidest. Sest olgem ausad, need vanad vardakotid
olid hoopis vabamad oma olemuselt ja materjalilt, lipid-lapid siit ja
sealt, vanadest esemetest ja uutest ribadest, ei mingit ülearust täpsust
ja kindlate mustrite-värvide sobitamist nagu selle nüüdse "märgi" puhul
näha võib.
Mul on tegelikult terve rivi vardakotte, aga
õhtuseks lõbustuseks õmblesin selle Kihnu-Ingrid Uusi-oma ka. Kena tuli
teine nüüd küll, kuigi pisut ehk paljunähtud. Lapid on
pärit siit ja sealt, 70. aastatest ja Inglismaalt Kata toodud jupikesed
ja mõned armsad tükid on villausku helikunstnikult Felicity Ford´ilt
Inglismaalt.
Aga mulle meeldivad ruudulappidest tekid, nende
sisse on näiteks talvel teleka ees väga mõnus kerida - see lõpeb
tavaliselt küll magamisega. Tegin ühe sellise kingituseks.
Ja leidus keegi, kes oli nõus kohe kingitust omastama.
Seekord
siiki nii ei lähe, teki saavad armsad inimesed, kes võiksid seda
kasutada oma purjekal või võtta selle lihtsalt piknikutekiks.
