02.12.12

Rasedarõivaste kodukombinaat vol 2

Täna pikka juttu ei tule, aga panen siiski üles ühe järjekordse laia kleidikese. Riie on armas väikesetäpiline ehk üsna sobilik lähenevaks jõuluajaks. Kleiti sai veidi volditud ülalt ja veidi ka alt ning seetõttu on seelikuosa voodriga. Punasega. Kleidikandja ju armastab punast. Sobiliku ehte leidsin seekord poest.





Järgmisel nädalal jälle jätkan...

25.11.12

Rasedarõivaste kodukombinaat

Rasedarõivaste kodukombinaat

Ma mäletan, et kui mina kunagi rase olin (see oli üpriski ammu), siis käisid rasedad ringi enam-vähem ühtmoodi ruuduliste kleitidega, millel oli ümar passe ja mis nägid välja nagu keskmine heinakuhi. Ilmvõimatult piinlik oli ilmselt olukord, kus raseda kõhu kuju oleks välja paistnud. Seetõttu pidigi see kleit kohe ülevalt hirmsasti kroogitud olema, nii et igast rasedast sai üks suur kuhi. Ja mis on siis tänane seis? Rasedatel on seljas igasugu toredaid rõivaid, mis lasevad neid kenasti naistena tunda ja mis seljatagant isegi taljet näitavad. Aga asjal on ka teine külg - neid rõivaid pole eriti kusagilt osta, ja kui tõesti on, siis noorele perele mitte just sobivas hinnaskaalas. Kiire ülevaatus meie rõivapoodides andis mõista, et rasedatel näiteks kaubamaja rõivaosakonda küll asja pole.

Otsustasin siis käivitada väikese rasedarõivaste kodukombinaadi (ärge nüüd kohe tormi jookske, minu ajavarud täidavad täiesti kohapealsed rasedad). Mõtlesin, et alustan mantlist. Riide leidsin vanadest varudest ja asusin lõiget otsima. Aga kohe algasid probleemid. Selgub, et BURDA näeb rasedaks olemist ette ainult suvel. See tähendab ühtegi mantlit ega jopet ei leidunud üheski ajakirjas. Tuli niisiis ka lõiked ise teha.

Julge inimene lööb ju kohe käärid kangasse... Ja siis selgub, et raseda mantel on piisvalt lai, nii et krae jaoks ei jää mitte riideribalatki ja varrukad saavad vajalikust 5 cm lühemad. Väike ülevaatus kapis ja oma teise elu leiab hoolega ilusast alpakalõngast kootud vest, mis kandmiseks tundus kuidagi liiga paks olevat.
Ja valmis see mantel saigi. Loodetavasti läheb lõpuni selga.



Et tumepruun mantel nii süngelt ei mõjuks, on vooder ilus roosa ja viskoosine ja et ma kohe armastan seda sisemist ilu, siis õmblesin natuke lillelist kah juurde.

Jätkan rasedate kleitidega.

14.11.12

Paadunud pärandtehnoloog

Mis siin öelda, ma lihtsalt pean iga asja puhul vaatama, kuidas see tehtud on? Kõigi oma uurimiste taustaks on töövõtted kolinud ka muudele esemetele. Ehk siis masintikandis padjasari "Kudujad".


29.10.12

Roositud kindad




Kaua on need kindad minuga kaasas käinud, küll rongis, küll praamis, sekka mõnel koosolekul ja isegi mõnel piduüritusel. Ühesõnaga öeldes, taas üks väike valvekäsitöö, mis kotikesega alati kaasa haaratud ja mida ma olengi kudunud üksnes poole tunni kaupa kohtades n, m ja... Käeseljal on Kolga-Jaani sukakirjast üks väike tükike, aga ülejäänud roositud kiri on piisavalt lihtne, et olla sündinud lihtsalt asja käigus.






Peab uue valvekudutöö võtma.

Valvekudutöö tingimused:

1. See peab olema lihtne
2. See peab olema väike
3. Lõngakrasid ei tohi palju olla
4. Muster peab olema peas

08.08.12

Kihnuruuduline märk


 Vahel mulle tundub, et ka rahvusliku käsitöö vallas tekivad massipsühhoosile sarnased ilmingud. Näiteks võib täiesti tunnetada, et kui sul pole Kihnu vardakotti, siis sind pole justkui olemaski. Tegelikult annab käevangus olev vardakott minu silmele tunnistust sellest, et selle omanik on rahvuslikku käsitööd õppinud kas Viljandis, Olustveres või Räpinas või on ta väga usinalt lugenud Ingrid Uusi "Mõningaid noppeid Kihnu käsitööst". Ning see vardakott ongi justkui märk sellest ringkonnast ja minu jaoks mitte niivõrd vanadest vardakottidest. Sest olgem ausad, need vanad vardakotid olid hoopis vabamad oma olemuselt ja materjalilt, lipid-lapid siit ja sealt, vanadest esemetest ja uutest ribadest, ei mingit ülearust täpsust ja kindlate mustrite-värvide sobitamist nagu selle nüüdse "märgi" puhul näha võib.

Mul on tegelikult terve rivi vardakotte, aga õhtuseks lõbustuseks õmblesin selle Kihnu-Ingrid Uusi-oma ka. Kena tuli teine nüüd küll, kuigi pisut ehk paljunähtud. Lapid on pärit siit ja sealt, 70. aastatest ja Inglismaalt Kata toodud jupikesed ja mõned armsad tükid on villausku helikunstnikult Felicity Ford´ilt Inglismaalt.

Aga mulle meeldivad ruudulappidest tekid, nende sisse on näiteks talvel teleka ees väga mõnus kerida - see lõpeb tavaliselt küll magamisega. Tegin ühe sellise kingituseks.


Ja leidus keegi, kes oli nõus kohe kingitust omastama.



Seekord siiki nii ei lähe, teki saavad armsad inimesed, kes võiksid seda kasutada oma purjekal või võtta selle lihtsalt piknikutekiks.

18.06.12

Muhu rahakotid

Eelmisele postitusele lisaks pean nentima, et metall ja vaselised polegi ainukesed kõrvalehüpped kudumistöölt. Vahepeal sai veidi nahaga mängitud.

Mulle on need vanad Muhu kasuka ja kingatikandid ikka meeldinud. Aga kuna kingi ma tõesti teha ei oska (selles osas ei mõista ka kellegagi koostööd teha) ja kasukat ei kanna, siis proovisin Muhu masintikandit tõsta veidi väiksematele ja käepärasematele esemetele.Tegin seda koos venna ettevõttega, et tulemus oleks ikka nö päris ja funktsionaalne, mitte mõni pealt kokkutõmmatud kukruke, mis võib ju ilus olla, aga mida kasutada ikkagi ei saa.

 Inspiratsioon Muhu vanadelt nahkesemetelt (fotod tehtud Muhu Muuseumis)



Kui need kotikesed läbivad minu range pooleaastase kasutamiskontrolli, siis müün need maha. Kas neid ka juurde tuleb, seda küll ei tea. Vist mitte.

13.06.12

Vaselised, monogaamid, abielurikkujad ja prostituudid

Vahel ma mõtlen, et kas see on parandamatu haigus, kui inimene tahab aeg-ajalt erinevaid asju teha. Sel juhul jään alati imetlema neid käsitöötegijaid, kes aastateviisi pühenduvad ühele teemale. Ja kuigi see viimasel ajal ka minul veidi sedamoodi õnnestub, siis tänu koolitööle tuleb ikka ette ka kõrvalepõikeid:).

Niiviisi võiks muidugi käsitöölised jaotada mitmesse gruppi:

  • Osad on neist monogaamses abielus käsitööga, no näiteks Kristi Jõeste, kes on jäänud truuks kindakudumisele. (Tema on sel juhul küll "õnnelikus abielus").
  • Mitmemehepidajaid  tuleb ka ette, nemad ei suuda lihtsalt lõplikku valikut ära teha. Et kas siis see või teine? Täit õnne vist ikka nii ei saa?
  • Ja siis on neid, kes teevad väikseid abieluväliseid kähkukaid siia ja sinna. Näiteks enamasti ma ikka koon ja õmblen, aga vahetevahel teen vahelduseks ka midagi täiesti muud.
  • Lõpuks on olemas ka prostituutkäsitöölised, kes hüppavad siia-sinna, ise omamatagi sügavamaid tundeid, aga kraabivad raasukesi teiste tegemistest. Neid on ka kahjuks palju. Et ohhooo, Marul on nii vägevad kindad - teen ka täna neid... ja homme juba vaatan, mis keegi teine teeb.

Nüüd siis tore kõrvalehüpe, mis sai teoks küll seoses Ave Matsini ajalooliste tekstiilide õppeainega.


Sai tehtud mitmesuguseid harjutusi Lembitu-aegsest käsitööst.


09.05.12

Silmanägemine

Tegin ikka veel metallitööd. Eks see üks peenike silmateritamine ole. Siiamaaani olen olnud oma lühinägevate silmadega õnnelik inime, peenikest tööd näeb hästi teha ja tolmu kaugelt ei näe.

Aga vaat nende aastatega läheb asi veelgi paremaks - tolmu ei näe ei kaugelt ega ka lähedalt! No see viimane on nüüd üsna tore, aga selle kenadusega kaasneb ka see häda, et sellise peenikese töö jaoks tõmba aga prill ninale. Harjumatu, ma ütleks.



See järgnev ilus kevadsinine on siin küll puhtalt uhkeldamise pärast, sest minu osa selles töös piirdus lõike tegemise, kampsuni kokkuõmblemise ja nööpide valimisega. Mustrite disain ja kogu kudumistöö on minu kaheksakümneselt emalt. Vinge, ma ütleks!



04.05.12

Isa mälestuseks

Mu isa oli üks vinge Saare mees. Õigupoolest oskas ta teha kõike, kuigi õpetust polnud ta eriti saanud. Ta oli lihtsalt nutikas ja leidis peaaegu igas olukorras asjale mingi lahenduse. Kui ma laps olin, siis tegi ta UKU-le ehteid ja nagu nüüd palju aastakümneid hiljem välja tuli, siis ega keegi tookord midagi näidanudki, ise tuli leiutada. Isast jäi järgi suur hulk toredaid mälestusi ja näiteks ka ehete tegemise tööriistad - ise viilitud, ise kombineeritud. Minu tänud kuuluvad Kärdile, kelle õhutusel taipasin isa käest veel niimõndagi küsida enne, kui ta päriselt ära läks.

Need isa isoleerpaelast keritud peadega viilid ja isevalmistatud tööriistad kotis, läksin ma võiks öelda et üsna kartlike tunnetega metallitundi. Kohta, mis minu kui pehme lõnga ja voogavate kangastega mässaja jaoks siiski täiesti ootamatu näis olevat. No esimeses tunnis sain teada, et "viilin kut viiludaja" st õhus, aga takkajärgi võib öelda, et nii kummaline kui see ka ei tundu, mulle meeldis metalli saagida. Geenid vist. Ja õpetajad olid ülimõnusad.


Ja minu esimene metallitöö - kannaga raha. Sokikannaga.

02.04.12

Uued sokid vana Muhu kannaga


Mulle kohe meeldib see vanade muhulaste kannakahandusvõte - kena veniv ja võngeline. Nii tore oleks veidikene ajas rännata ja piiluda, kuidas nad seda vanasti täpselt tegid. Üks asi on ju sama tulemus, aga siiski... kuidas? Ma saan aru, et normaalsed inimesed nüüd loevad, et on ikka hullul soov, rännata ajas selleks, et näha, kuidas sukakanda tehti. Ehh. Aga mis teha, kui oled sokikannauurija.

Muhu mõjutustega väiksemat mõõtu sokipaar.

21.03.12

Ümberkehastumine

Kevade tulek Teele ja Tootsi ajas. Kiiresti sai õmmeldud asjakohane komplekt.


03.03.12

Kevadine kossakas

... mis oli mõeldud kandmiseks talvel, aga valmis sai näe vastu kevadet.

Jätke õmblused väljapoole, kui te õmblete... (laulda Anne Veski häälega).


Terve hulk teiseringi materjali sai jälle kantavaks. Mul on tekkinud uus tõbi, ma ei saa jätta ostmata üliodavalt pakutavaid kampsuneid ja džempreid, kui need koosnevad näiteks kašmiirist, angoorast, meriinost ja villast. Neli kampsunit leidis nüüd siis rakendust selles Mary Poppinsi seelikus, lisaks jupike voodrit ja pehme ruuduline, mis oma eelmises elus oli väga kummaline rõivaese - mingid imeliku jaapanipärase lõikega ülilaiad püksid.


01.02.12

Müts

Mütse on tore kududa, aga ma vihkan mütse, kui neid peab kandma.

Aknast välja vaadates saan aru küll, et on mütsiilm, aga tegelikult juhtub ikkagi nii, et mütsi panen pähe ainult siis, kui mul on väga must pea. Sest ausalt öeldes pärast mütsi peast äravõtmist pean ma niikuinii pead pesema. 10 minutit mütsi - ja tulemuseks on täiesti väljakannatamatu soengutus (loe soengu puudumine), mis näeb välja nii, nagu ma oleks kaks peotäit želeed pähe pannud ja siis tükk aega juukseid vastu pead surunud.

Vahel mul ikka tekib selline vanainimesele kohane hoolitsev mõte, et peaks endale jälle mütsi kuduma. Seekordne külmalaine siis ajas taaskord lõnga vardale. (Sellised kindad kudusin juba mullu)



Müts tuli toredalt lopsakas, ei ole õnneks väga pea ümber, ehk saab seda kanda? Väike lootus on.



Et midagi teistmoodi teha, tikkisin mütsile ühe rea villaseid litreid. Need lõikasin ühest vanast auklikust sallist.
Peas pildistmisega läks asi keerukaks, nii ongi siin lihtne peeglijäädvustus.


25.01.12

MIdagi meestele

Jummel, minu eelmine postitus oli vaikne piiksatus, nüüd tuleks teha siin kerge sosin, sest ikka piinlikult harva saan sellele blogile pihta. Kui nii jätkub, suudan igas kvartalis teha ühe postituse. Et siis selline aastaplaan - ikkagi parem kui mittemidagi.

Sokike esitas siin aastalõpul kilomeetrise nimekirja, mina saan ilmselt väga lühidalt aasta lõpus asjad kokku loetud... Aga vähemalt näitan täna sokke (nagu Sokike). Muide need sokid on MEESTESOKID ja kuigi mulle kah värvid meeldivad, siis nii kirevaid asju pole mina mitte ise välja mõelnud - need on täiesti museaalse asja koopia. Vaat sellised edevad mehed liikusid 19. sajandil meie pisikese Eesti mõnes rannakülas.