Rasedarõivaste kodukombinaat
Ma mäletan, et kui mina kunagi rase
olin (see oli üpriski ammu), siis käisid rasedad ringi enam-vähem
ühtmoodi ruuduliste kleitidega, millel oli ümar passe ja mis nägid välja
nagu keskmine heinakuhi. Ilmvõimatult piinlik oli ilmselt olukord, kus
raseda kõhu kuju oleks välja paistnud. Seetõttu pidigi see kleit kohe
ülevalt hirmsasti kroogitud olema, nii et igast rasedast sai üks suur
kuhi. Ja mis on siis tänane seis? Rasedatel on seljas igasugu toredaid
rõivaid, mis lasevad neid kenasti naistena tunda ja mis seljatagant
isegi taljet näitavad.
Aga asjal on ka teine külg - neid rõivaid pole eriti kusagilt osta, ja
kui tõesti on, siis noorele perele mitte just sobivas hinnaskaalas.
Kiire ülevaatus meie rõivapoodides andis mõista, et rasedatel näiteks
kaubamaja rõivaosakonda küll asja pole.
Otsustasin siis
käivitada väikese rasedarõivaste kodukombinaadi (ärge nüüd kohe tormi
jookske, minu ajavarud täidavad täiesti kohapealsed rasedad). Mõtlesin,
et alustan mantlist. Riide leidsin vanadest varudest ja asusin lõiget
otsima. Aga kohe algasid probleemid. Selgub, et BURDA näeb rasedaks
olemist ette ainult suvel. See tähendab ühtegi mantlit ega jopet ei
leidunud üheski ajakirjas. Tuli niisiis ka lõiked ise teha.
Julge
inimene lööb ju kohe käärid kangasse... Ja siis selgub, et raseda
mantel on piisvalt lai, nii et krae jaoks ei jää mitte riideribalatki ja
varrukad saavad vajalikust 5 cm lühemad. Väike ülevaatus kapis ja oma
teise elu leiab hoolega ilusast alpakalõngast kootud vest, mis
kandmiseks tundus kuidagi liiga paks olevat.
Ja valmis see mantel saigi. Loodetavasti läheb lõpuni selga.
Et
tumepruun mantel nii süngelt ei mõjuks, on vooder ilus roosa ja
viskoosine ja et ma kohe armastan seda sisemist ilu, siis õmblesin
natuke lillelist kah juurde.
Jätkan rasedate kleitidega.