29.01.17

Pühapäevaõmblus nr 5

On pühapäev tore päev, tore päev ... Kuidagi juhtub sel aastal nii, et pühapäeval olen kusagil külas või on lapsed kodus või olen hoopis Saaras tööl ja siis valmib mu pühapäevaõmblus nii hilja õhtul, et pildistamine jääb ikka esmaspäeva hommikuks :) Täna saab uue pidukleidi väike viiuldaja. Sinine värv kohe sobib talle. Ja kui sa oled üheksane, siis ei kõlba kanda ju mingeid titekaid puhvkäiseid ega muid sarnaseid pitsivahte. No keerutada kleit ju ikka võib :). Et oleks hea viiulit lõua alla panna, ei tohtinud kleidil olla kraed ja head liigutamist võimaldavad "suurte tüdrukute varrukad" ulatuvad vaid küünarnukini.

Tegelikult tahtsin tookord osta mummulise riide, aga ainus sel hetkel Abakhanis olev mummuline oli mingi imelik mürkroheline, mis ei tundunud eriti ahvatlev. Nii saigi ostetud kaks riiet - aluskleidiks ilus sinisetähniline trikotaaž ja peale tumesinine pits, mis vähemalt oma olemiselt tundub puuvillane. Kui jätta kõrvale lausa kummalisena tundunud seik, et sain müüja käest pragada, kuna ei osanud öelda riide täpset hinda, siis oli see üks õnnestunud kangaost.

Pühapäevaõmblus nr 5 - sinine pitskleit. Kangas Abakhanist, lõike tegin ise. Pealmine pitsist seelikuosa on ratasklošš, alumine trikotaažist osa on kroogitud. Väga pika peenikese vöö võib ära võtta, seda pole kandjaga kooskõlastatud :D


22.01.17

Pühapäevaõmblus nr 4

Ja ongi jälle käes pühapäev! Kuna tänane päev on läinud üsna toimekalt, alates sünnipäevajärgsest kojusaabumisest lõunapaiku ning lõpetades õhtuse videoloenguga (sellist loengupidamise kogemust mul varem pole olnudki), siis õmblemisaeg jäi kuidagi napiks. Aga oma lubadusest ma ei tagane, vahetult enne südaööd valmis siiski üks lihtne pluusike. Või oleks õigem öelda hõlst?

Õigupoolest tuleks seda pildistada seljas, sest ega sest muidu õiget sotti saa. Õhuke langev viskooskangas mängib päris hästi seljas välja sellise küljelaiendusega pluusi, ega jää mõjuma nagu heinakuhjake. Lõike tegin ise ja esialgu plaanisin ka rinnasissevõtted, mida tegelikult vajagi polnud, sest nii jäi küljelt kukkumine paremgi.

Pühapäevaõmblus nr 4 - viskooskangast pikemate külgedega pluus toekamale kehale :). Kangas LipiLapi ärist, lõike tegin ise. Pildilt paistab ka minu lemmikehe - kudumisraamatu kujundusega ehte tegi Margit Keemann.
 


16.01.17

Pühapäevaõmblus nr 3

Selle riide ostsin mitu head aastat tagasi kauplusest Trend. Materjal on hästi kvaliteetne puuvillane trikotaaž, mis üsna vähe venib. Millegipärast tekkis mul poes mõte, et sellest võiks teha ühe suvesärgiku, aga kodus hakkas tunduma, et värvid pole ikka minu omad ja nii see jäi... Ega poolest meetrist miskit palju rohkemat saa, kui ühe kirju lapsepluusi. Kuna kangas eriti hoogsalt ei veni, siis käib seljatagant kinni sellise lopsaka seosega.

Pühapäevaõmblus nr 3 - kirju pluus lapselapsele. Lõike tegin ise.


Pühapäevaõmblus nr 2

Ma usun, et selle väikese kleidi pealt võiks mõni detektiiv jälje üles võtta, mida minu õmblustoas viimase aasta jooksul on trikotaažist õmmeldud. See kleit koosneb siis kõigist järelejäänud tükkidest.

Pühapäevaõmblus nr 2 - kleit nüüd juba 9-aastasele lapselapsele. Lõige Ottobre.


Pühapäevaõmblus nr 1.

Nüüd see algab - kokkuvõte minu lubadusest igal pühapäeval üks asi õmmelda. Esimesed kolm postitust tulevad hilinemisega, sest need on tehtud sünnipäevakingiks ja enne ei tahtnud neid siia panna ka.
Pühapäevi hakkan lugema 1. jaanuarist.

Pühapäevaõmblus nr 1 - dressiriidest tuunika nüüd juba 9-aastasele lapselapsele. Sobilik kanda retuuside või teksadega. Lõike tegin ise. Kampsuneid kandvate loomadega kangas ostetud Poola veebipoest Dresowka, pruunikas soonik Abakhani kaalukastist.

15.01.17

Vana aasta lõpp ja uue aasta lubadused

Jõulupühad möödusid traditsiooniliselt nagu ikka - kuuse, jõulumehe, laste ja heade söökidega.
Meie pidusöögid, mis tavade kohaselt ei ole enam ammu tavalised, olid seekord Itaalia mõjutustega. Jagasime jälle omavahel ära käigud ja kokku tuli kõik väga maitsev ja tore.
Minu teha jäi praad, algul olin üsna nõutu, sest mulle ei meenunud Itaalia köögist ühtki pidupraadi. Aga internet aitab alati. Ja itaaliapärane porchetta saigi tehtud, suuresti tänu Maidule, kes Lähte lihagarnist vajaliku seakülje tõi.



Kuidas sellist toredat Itaalia porchettat teha?

Võta seakülg (seljafileest kuni peekonini). Ma ei tea, tavaliselt pole seda kuskilt võtta, peab ikka hankima. Eemalda terava fileenoaga ribid ja kamar.

Saadud latakas puista paksult üle värske hakitud salvei, tüümiani, rosmariiniga. Lisa väiksed küüslaugutükid ja riivitud sidrunikoor, parajalt pipart ja soola ka.



Keera kõik tihedalt rulli alustades seljapoolsest osast.

Keera rulli ümber äralõigatud kamar ja tiki selle servad ilusti kinni. Tikkimiseks kasuta tugevat materjali, minu puuvillane nöörike küpses puruks:) ja rull läks ühest otsast veidi lahti. Tee nõelaga kamarasse auke.



Itaalias pannakse see praad sageli vardasse, aga saab toimetada ka ahjus. Küpseta esialgu tugeval kuumusel ümbertringi pruuniks, siis alanda kuumust ja küpseta veel mõned tunnid.

Lõika rull (koos krõbedaks küpsenud kamaraga) viiludeks ja paku juurde veinikastet.

Oli hea.





Et jõulude ülevaade oleks täielik, siis siia ka üks ainumas päkapikkude aitamise töö. Ilusad pehmed puuvillased kangad ostetud Poola veebipoest Dresowka.
Uue aasta tulekuga andsin endale lausa kaks lubadust. Esimene on seotud tervislikumate eluviisidega ja sellest ei hakka ma siin loomulikult rääkima:).

Aga teine lubadus on selline, et igal pühapäeval õmblen oma põhjatust kangakapist ära ühe kanga. Pühapäev peaks ju olema hingamise päev ja kuna mulle siiski nii hirmsasti meeldib õmmelda, siis hingamiseks võiks see olla ilmselt parim tegevus.  Pühapäevaõmblused hakkavad siia postituma eraldi pealkirjaga ja kuna esimese ja teise pühapaäeva asjad on sünnipäevakingina just täna üle antud, siis tuleb postitus homme :).

Miks ma seda teen? Tegelikult ma ei tea. Võib-olla on nii, et kui ma sellest postitan, siis hoiab see mind oma lubaduse küljes paremini kinni ja ehk ärgitab kedagi teist ka oma veidi unarusse jäänud õmblemishobi uuesti ergutama.

Kui asi läheb pehmelt väljendades pekki...

Kunagi üks tuttav ütles, et mis sul viga õmmelda, sul tuleb ju kõik välja... Ahaaa, nojah, tegelikult läheb ikka vahel niimõnigi asi pehmelt väljendades pekki, aga kes siis selliseid äpardunud asju selga paneb. Need kaovad kuhugi kapipõhja või jäävad ümbertegemise ootele... Kunagi tegin siin põhjaliku postituse  õmblemisest depressiivses väikelinnas. Nüüd siis jälle väike ülevaade "pekiradadele" läinud asjadest.

Mõnikord on mul tekkinud selline tahtmine, et õmbleks pulma-aastapäevaks endale midagi uut. Kuna see päev on üsna vahetult enne jõule, siis alati mõtlen, et ühtlasi pole ka järgnevate pidude ajal siis probleemi, mis selga panna. Aga millegipärast ei taha see õmblustöö mitte alati õnnestuda. Neli aastat tagasi õmblesin selleks puhuks ilusa punase tuunika ... mis kärises üleni auklikuks veel enne restoranis veedetud õhtu lõppu. No juhtus nii, et otsustasin osta ilusa (ja kalli) täissiidi, mis oli juhtumisi seda tüüpi praak, et väiksemagi pinge korral (no nii palju ma nüüd ka ei söönud), hakkas õmbluste kõrvalt ja ka lausa keset kangast lõimelõngadest laiali vajuma. Selle õhtuga kuulsusrikka punase tuunika elu ka lõppes. (Muide meie armas kangapood, kus oma äpardusest rääkisin, võttis selle kanga müügilt ning mina sain asemele uue).

Üle-eelmisel aastal otsustasin, et teen uue kleidi. Poes ei suutnud ma kangast valida ja nii tõin koju kaks riiet. Ühe tumepunase kirju viskoosi ja teise hiirehalli imelise koostisega (vill, siid, viskoos) Armani märki kandva kostüümiriide. Aeg läks kiiresti ja kleidi õmlemiseni ei jõudnudki :).
Äsja möödunud aasta lõpul siis otsustasin, et nüüd peab selle ära õmblema. Valisin kaua... ja võtsin halli. Tegin lõike, lõikasin välja, traageldasin kokku ja leidsin, et lõige ei sobi või keha ei sobi või riie ei sobi... Lõikasin külgedelt kleidi kitsamaks ja proovisin uuesti - no ei ole see. Tundusin endale selles nagu hall sardell - ei mingit armanit! Kanga läikivad kohad tegid suuremaks ja kogu see kupatus kokku tundus väga vale. Pakkisin pooliku kleidi riiulile uut lõpunitegijat ja kandjat ootama ning läksin pidusse vana musta kleidiga :)

ilus hall Armani sildiga kangas, millest ometigi kleiti ei saanud ...
Enne aastavahetust otsustasin siiski veelkord proovida ja õmmelda ära ka tumepunase viskooskleidi. Sellega läks natukene paremini. Sellel kleidil oli õnne ka selga pääseda :). Tõe huvides märgin ära, et esimesed otsapandud varrukad osutusid veidi kitsaks, aga õnneks jätkus riiet, et teha uued.


Vist on nii, et kus tehakse, seal juhtub... Ja kuna ma ei tööta õmblejana, siis julgen öelda - läheb küll vahel "pekki" ja mõnikord läheb ka kandmine "pekki". Ehk siis, et asjal pole viga midagi, kena kõik, aga selga ei sobi :). Kuidas teil on?

10.01.17

Kantimise küsimus

Täna tähenduses nr 3, kui lähtuda Eesti keele seletavast sõnaraamatust:

1. üle kandi lükates teisaldama v. üle kandi paiskuma. Klaasesemeid sisaldavaid kaste ei tohi kantida. 
2. puitmaterjali kanti töötlema. .. lõikas saekaater laudu ja kantis palke. 
  3. kandiga varustama, ääristama. Raamimisel kanditi piltide ääred tumeda paberiga. Nahaga kanditud mantel. Paelaga kanditud müts. Kanditud taskud, õmblused, nööpaugud.  
4. kanti moodustama, kandina ääristama. Hommikumantli hõlmaservi ja varrukasuid kandib ühevärviline riie. 
  5. kõnek teise suunda keerama (hrl. tuule kohta). Tuul kipub kantima. 
6. piltl raha vm. vara ühelt asutuselt, isikult v. kontolt (ebaseaduslikult) teisele üle kandma

Ma olen veendunud, et inimesest võib õmblejana asja saada, kui ta julgeb öelda, et talle meeldib kantida või ehk kui ta vabatahtlikult valib sirge serva palistamise asemel kantimise :)


Minu esimene teadlik mälestus kantimisest ulatub koolieelsesse aega, mil naabritüdrukutega ohjeldamatult nukuriideid õmblesime. Kantimisest ei teadnud me siis loomulikult midagi, kõik asjad said niisama ära õmmeldud. Aga ükskord oli meil külas minu armas onutütar, kes on minust 10 aastat vanem ja käis juba keskkoolis. Ja mõelda vaid, ta oli nõus meile pudinatele mõned nukuriided tegema. Ma täpselt ei mäleta, aga arvatavasti oli see minu ema, kes ütles, et näe isegi kaelus kenasti kanditud. See kollakasroheline nukukleit omandas minu silmis maailma uhkeima õmmeldud asja tiitli - kanditud kaelusega kleit (millel oli isegi väike lipsuke just nagu 60ndate lõpul ikka kaeluse seljaosal oli).

Oletan, et esimesed endatehtud kandid jäävad kuhugi algklassiaega, aga nendest pole mul erilist mälestust. Küll aga on teravalt meeles üks kanditud pluus.

7. klassis pidime koolis õmblema pluusi. Mina olin ikka see hull, kes tahtis teha hästi keerulise. Õhukesest batistist suvepluusile pidid kindlasti tulema kahekordsed laiad lehtervarrukad. Ilmselt ei osanud ma kahtlustada, et õpetaja käsib neid servasid kantida... See oli väga nõme töö ja tundus, et kestab terve igaviku, varrukas oli järsu kaarega ja see rullkandi sättimine väga tüütu. Ikka jäi kant kiskuma või kippus jääma krookesse ... no teate ju küll :) Ma ei tea, kuidas ma selle pluusi eest hinde sain, aga ühe varrukaga see meistriteos kappi vedelema jäigi. Kuni mitmeid aastaid hiljem selle lihtsalt ühel päeval ära lõpetasin. Mäletan seda - mul tuleb kantimine perfektselt välja - tunnet, mis mind siis valdas. 









Viimasel ajal on jälle mõned kanditööd tehtud :). Trikotaažist seljaga särgik, mille esipool oli oma esimeses, taaskasutuseelses elus kahekordne siidisall. Ma arvan, et trikotaažist seljaga särgikuid jään tegema isegi siis, kui need moest lähevad. Need on seljas lihtsalt nii mugavad.



Kuus kleiti Saara Kirjastusele - kanditud kena Kihnust ostetud kangaga. Ja viimasel ajal mulle meeldib just see kantimisviis, mida pole väljastpoolt läbi kandi kinni õmmeldud, vaid mis on esmalt väljapoole õmmeldud, siis vaba serv äärestatud ja sisse keeratud ning lõpuks töö paremalt poolelt läbi õmmeldud täpselt kandi ja riide vahelt.