Kuduja rahvarõivategu

Kui minusugune kuduja hakkab rahvarõivaid tegema, siis mis te arvate, mis saab tehtud esimesena? Loomulikult kindad. Ja teisena? Eks ikka teised kindad... Ja kolmandana - kootud müts (mis muide praegu juba laua peal kuivab).

Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et minu perekond kinkis mulle mullu ülikooli lõpetamise puhul ilusa krõllide ja rahaga kaelaehte, mille juurde käis lause - rahvarõivad tee selle juurde ise. Rõivad tulevad Valjala kihelkonna omad, sest seal sündis ju minu isa ja isaisa ja isaisaisa ja isaisaisaisa ja isaisaisaisaisa jne... Ma pole kindel, kui palju ma leian hetki, kus rahvarõivaid kandma hakkan, aga neid hetki, mil ma neid teen, ma igatahes naudin:).

Valjala kandist on ERM-i kogus alles 4 paari kindaid. Ühed uhked narmastega kindad on siin juba näidatud, nüüd otsustasin teha ka väikesed valged pulma- või kirikukindad. Originaal on kootud 19. sajandi keskel ja sellised lühikese varrega naiselikud kindad olid kesk-Saaremaal väga iseloomulikud. Võib vaid oletada, et randmed puudusid seetõttu, et kenad kirjutatud (tikitud) varrukasuud välja paistaksid. Kanti sedasorti kindaid legendide järgi nii suvel kui talvel ja ikka kirikurõivastega.

Kuna minu rõivad veel valmis ei ole, siis näitan kindaid siin koos Riina Tombergi disainitud kena kootud jakiga, mis on ju ka saaremaa-aineline :).

Tehnilised andmed: vardad 1,25, lõng 8/2, silmuseid vardal 18 nagu originaalilgi.

Kolmas sai neljaseks

Kui sa juhtumisi hakkad neljaseks saama, siis kindlasti selgub, et lootusetult väikeseks on jäänud sinu pidupüksid ja tööpüksid ja võib-olla veelgi mõned püksid.

Ja mõnikord võib siis juhtuda, et vanema kahe raamatutegemise vahepeal õmbleki sünnipäevaks  püksid. Pildile said pidupüksid, mille lõige on pärit Ottobrest ja riided vanaema põhjatust kangakapist. Kusjuures traksiriidel on juba kolmas kasutus. Algul oli see taaskasutuspoest ostetud kardin, siis kohviku menüükaante ümbris ja kuna seda eriti palju ei kasutatud, siis traksipüksiotsaks sobis ka veel. Tööpüksid on ikka sellised nagu päris meestel ja kuna neid on kõik näinud, siis nendest pilti ei ole.

Kõik need koed ja kirjad...

Üle mitme setme aja tuleb ometigi postitus, mis viitab blogi nimele. Olgu kohe öeldud, et ma olen järjest rohkem võlutud Eesti vanadest koekirjalistest kinnastest, no sukkadest muidugi ka:). Ja kui ette võtta näiteks Viljandimaal kootud sõrmikud, siis peab ütlema, et koopiakudumisel on tõesti eriline võlu, sest mina pole küll kindel, et ma suudaks disainida kenamaid sõrmikuid, kui need 19. sajandi teise poole Mulgi naised. Seda tüüpi kinnaste kujundus on viimseni läbi mõeldud ja kudujale väga vaheldusrikas - alates tsakilisest veerest ja kirjatud maasikalehekirjast ning lõpetades kena pitsikirja ning pöidlakiilu kujundusega. Meiesugustel on raskeimaks probleemiks muidugi sobiliku peenema maavillase lõnga leidmine. Siinkohal tänud Monikale nõukaaegse lõngavihi eest :).



Kuigi Paistu kindaid võib järele kududa ka lihtsalt nende ilu pärast, on minul nendega ka natuke tihedam side. Üks minu vanaisadest oli pärit just Paistu kihelkonnast ja tema ema oli kuulu järele üks meie suguvõsa suurematest kudujatest.Vanavanaema Kadri sünniaasta 1868 annab põhjust oletada, et tema noorpõlves just selliseid kindaid kooti:)

Nende kinnaste  originaal asub Viljandi Muuseumi püsiekspositsioonis. Minu kindad on umbes-täpselt samasugused. Sama on silmuste arv ja mustrid, samapeenike on lõng ja ka värvilised randmelõngad õnnestus värvida väga ligilähedased originaalile.

Koopiakudumine on väga tore! Tehke proovi, kes pole veel proovinud.

Kudusin neid kindaid põhiliselt väljaspool kodu - rongis, bussis, loengus:). Nüüd on varrastel uued koemustrilised koopiad, valmis saavad sõidusagedust arvestades.

Kolm olulist asja

Õmblustöö juures on järjest enam minu jaoks olulised kolm asja - kõigepealt hea kangas, teiseks hea kangas ja kolmandaks hea kangas... Lootusetult on möödas need ajad, kus võisin ilusa mustri nimel silma koostise ees kinni pigistada. Ühesõnaga väga harvadel juhtudel võib ette tulla, et ma õmblen või koon midagi, mis poleks 100% naturaalne. Ja loomulikult peab kangas kuidagi kõnetama, et ta üldse koju toodud saaks. Vahel on see kõnetamine kangale kohe näkku kirjutatud nagu näiteks see mõnusate värvidega neerumustriline toimne puuvillane, mis pärit Tallinna kangakauplusest Trend. Aga mõnikord on kangas esmapilgul vaadates üsna ilmetu, sel juhul trügib ette mõni idee, kuidas, mida ja millega koos sellest kangast saab. Ja mis seal salata, üsna palju on neid kangatükke, mis peavad kapis oma aega ootama jääma, sest nende esemeks saamisel on tekkinud väike (või suur) ajaline valearvestus.

Kleidike, mis sai kaaslaseks väikese kampsikese. Ja ega üks kirju ju teist kirjut riku. Nii et neerulisele lisaks ka veidi lillelist:)

Suur, lotendav, auklik ja imeliku reväärkraega ploomikarva kampsun sai koju toodud teiseringi poest, sest sel oli ilus ploomikarva värv ja suurepärane villane-kašmiirine koostis. Nüüd elab ta oma uut elu uue lõikega ja järelejäänud neerumustrilise jääkidega kanditult.

Ma pean ütlema, et olen omandanud viitsimise harutamiseks. selline kriitikameel süveneb ilmselt vanusega. Selle kampsuni alumist serva harutasin muide 3! korda. Midagi pidi sellega tegema, sest alläär oli veidi auklik. Esmalt panin neerumustrilise kandi, mis jäi kiskuma. Siis uuesti, mis jäi lokkima, siis nii, et oli paras... Ja veendusin, et kirju kant lühikese kampsuni servas pole üldse hea. Lõpuks lõikasin varasmeast kraest 4 riba ja lisasin kootud kandi. Aga ma olen rahul. Nöörnööpaukudes on pehme villane lõng.

Ja et seda toredat neerumustrilist jäi veel üks räbalake, siis saab sellest veel midagi.

Lilleline

Tänasest olen pikal 4-päevasel puhkusel:). Ja kavatsen neid päevi kasutada kõigi, või siis vähemalt mõne pooliku töö lõpetamiseks. Tänu viimased kaks aastat kestnud kudumistööle, mis lõppes paarikuulise väga pingelise lõpuspurdiga, on selliseid isikliku loomuga näputöid ja eriti kudumistöid valminud väga vähe. Töö juures tehtud kudumistöö tulemuseks on ju ikka paberist asi. Aga et uute tegemiste juurde minna, panen siia üles need mõned vähesed asjad, mis selle suve jooksul siiski tehtud said.
Kõigepealt üks üsna lilleline siidist hõlst-pluus koos rohelise aluskleidiga, mille tegin lapse väga toredale ämmale, kelle poeg juhtumisi naise võttis. Kleit on minu poolt juba varasemates postitustes kiidetud kangast, seekord siis rohekas-hall, lõike kohandasin Burda järgi ning pean ütlema, et selline rinna all koonduvate õmblustega lõige sobib väga hästi neile, kel pole põhjust end väikserinnaliseks (kitsarinnaliseks:)) pidada. Pluus on naturaalsest siidist ja käsitsi maalitud. Sain veidi vähendada oma siidivärve.

Kaks

Natuke kisub siin blogis juba piinlikuks, sisu justkui pole enam pealkirja kohane. Koekirju on kole vähe. Või õieti kui aus olla, siis need koekirjad on praegu kõik töö juures riiuli peal virnas. Ja hobi korras jätkub aega vaid õmblemiseks, sest teadupoolest saab selle tööga kiiremini valmis. 

Tänane ilm küll ei näita, et sellist jopet üldse vaja peaks olema, aga võib-olla siiski terve suvi ei olegi selline ilus. Ühesõnaga kaks jopet.  Lõige on tehtud mitmest Ottobre jopelõikest kokku ja siis ikka üks natuke laiem ja teine natuke peenem:). Riided ostetud Viljandi Kangas ja nööbi poest. 

Maailma kõige lihtsam õmblustöö

Võib-olla ma natuke luiskan, veel lihtsam oleks ehk voodilinaotsi palistada. Aga mis teeb lihtsa asja õmblemise toredaks? Need on kolm asja - hea lõige, kena riie ja overlokmasina olemasolu.

Nüüd ma tahaks kohe kiita ja põhjalikult. Kiita ajakirja OTTOBRE naistelõikeid ja võimalust Ottobre kodulehelt osta ühekaupa ka vanu numbreid ja koju tellida ainult naistenumbreid, mida ilmub 2 tükki aastas. Jah, Ottobre pole eriti odav ja ka mitte eriti paks. Aga lõiked, mis selles leiduvad, on lihtsad, mõnikord ka nutikad ja mis peaasi - väga hästi istuvad. Võib-olla ei kehti see näiteks väikeste numbrite osas, aga mina tunnen küll, et võin Ottobret pimesi usaldada.

Seekord ostsin  2012. aasta viienda numbri lausa kahe ülilihtsa tuunika pärast. Ja ei kahetse. Oleksin võinud ka ise nii lihtsa lõike valmis meisterdada, aga ma pole mitu aega kohanud oma lõikelaual nii hästi istuvat trikotaažist varrukat:), mis on ilusasti ümber, ei lotenda ega kisu mitte kusagilt. Suurest õhinast tegin järjest kohe kolm tuunikat.

Kanga otsimist alustasin kohalikust kangapoest, tahtsin midagi kevadist. Leidsingi kena musta-pruunikirju puuvillase trikotaaži (talvine oleks olnud minu valiku järgselt lihtsalt must:)) ja lillaka veidi idamaise. Tallinnas käies lubasin endale täielikku luksust ja soetasin veel ühe värvilise tuunikakanga, seekord naturaalsest siidist. Ehh, vaatamata oma üliluksulikule materjalile näeb see seljas välja siiski nagu turult ostetud polüesterkleidike. Teinekord targem.

 Õmblemiseks kulus iga tuunika jaoks umbes 1,5-2 tundi. Lõige on ülevalt hästi ümber ja alt üsna avar ning alumine serv veidi kroogitud. Minu pika jutu mõte on - kasutage head lõiget ja meelepärast riiet ja õmblemine on TORE.

Sokid liinil Tartu-Kärdla

Mulle meeldib sõita auto kõrvalistmel. Tänulik kummardus autojuhtidele, kes enamasti ei saa sõidu ajal kududa. Eriti rõõmustan ma mõne pikema sõidu üle, kus ei pea ise roolis olema. Nagu sellel nädalal, kui töö meid otse ERM-ist Hiiumaale viis. Sellisel puhul on ülihea kududa midagi suvalist, kus ei pea midagi vaatama, midagi mõtlema, ega jändama mingite mustripaberitega. Ühesõnaga täiesti pingevaba kudumine koos mõnusa vestluse ja kahe kerakese eriti lummava Noro sokilõngaga.

See oli suurepärane vaheldus igasugu kudedele, mida töö juures parasjagu teen.

 Et muuseum pandi Kärdlas kella viiest kinni, siis õhtuse praamini tegime väikese rannapuhkuse. Pildile on juhuslikult jäänud ka tundmatu helendav objekt Hiiumaa taevas. 

Märgilise tähtsusega küsimus

Järgnev pikk ja paljudele ehk igav postitus on ajendatud minu hetketööst ja äsja ilmunud käsitööajakirjast. Mis muudest märkidest ma siis ikka räägiksin, kui mitte kudumise märkidest.

Jaa muidugi, tähtsad on NEED märgid ikka vaid kuduja jaoks. Kõigepealt peab kohe ütlema, et olen skeemiusku kuduja, ehk siis midagi pole parata, ei armasta ma neid koekirja muinasjutte. Mulle tundub, et Eesti kuduja on ikka harjunud skeemile pilku peale heitma ja teinekord lennult tabama, mida ja kuidas kududa. Selle pika muinasjutu puhul ei ole see lennult tabamine eriti võimalik, peab ikka rida realt lugema. Samas ma usun, et meil on peale kasvamas uus põlvkond kudujaid, kes saavad kudujaks koos interneti ja pikkade koekirjajuttudega. Nende jaoks pole ilmselt see "skeemitahtmine" enam nii oluline.

Kui ma püüan end kuduja, eriti algaja kuduja rolli panna, siis ma oleksin küll rõõmus, kui kõikides kudumisskeemides kasutataks ühesuguseid tingmärke. No seda võiks ju loota vähemalt Eestis tehtud skeemida puhul. Aga see pole kahjuks nii. Ja miks see nii pole, sellel võib olla mitu põhjust. Võib-olla tehakse mõnikord märgid sõltuvalt sellest, mida kujundajal on mugavam teha või võetakse eeskujuks esimene ettejuhtuv väljamaine või ka kodumaine raamat või võetakse aluseks skeemi autori märgid, mida ta on teinud näiteks exelis või veel midagi muud. Igatahes sellised mõtted tekkisid mul vaadates meie käsitööajakirja (samad mõtted võivad tekkida ka midagi muud vaadates), kus näiteks tühi ruut tähistab parempidist silmust.

Muidugi, tõde selles küsimuses ju ei ole. Igaüks teeb nii nagu õigeks peab. Ka mina seisin 12 aastat tagasi kooli kudumise õpikut tehes sama küsimuse ees - millised märgid teha? Ja tegin oma otsuse järgnevatel põhjustel. Valisin märgid, mida oli kasutatud Eesti kõige vanematel skeemidel. Neil, mis hakkasid ilmuma "Taluperenaises" ja teistes vanades ajakirjades. Samu märke sisaldasid ka Tiina Meeri (kellest väga lugu pean:))kudumisraamatud ning "Pitsilised koekirjad", samuti kõik Eestis kättesaadavad Saksa ajakirjad, mida varasematel aegadel palju kasutati. Mulle tundus, et see valik on inimestele lihtsalt kõige harjumuspärasem.

Hiljem polnud enam vajadust selle üle juurelda, sest kui tuhanded Eesti koolilapsed on õppinud just neid märke kasutama, siis miks olekski pidanud Haapsalu salliraamatud või Muhu mustrid sisaldama midagi muud. Ma jään endale kindlaks, samade märkidega ilmub ka järgmine raamat.

Tegelikult ei tahtnud ma kedagi kritiseerida, vaid hoopis kutsuda teid mõttearendusele. Mida arvate teie kudumise tingmärkidest?

Pika jutu lõpetuseks panen siia põhimärgid, mida kasutan.

Ja et see postitus päris käsitöövaeseks ei jääks, siis lisan siia lõppu ühe ema kootud kulurohelise Rowani lõngast meestekampsuni, mille sai sünnipäevaks endale ema väimehe väimees.

Tuunika tuunimine

See on üldiselt üks igav postitus. Aga teen selle siiski, sest ehk kulub kellelegi ära minu tähelepanek  tuunikate asjus. Olgu kohe öeldud, et tuunika on üks hea rõivatükk, eriti kui ta on kootud. Aga sellisel kootud tuunikal on üks hea asi ja üks halb asi. Hea on see, et see venib ja on mugav, sest laseb kehal vabalt olla. Ja halb on see, et see venib ja laseb kehal vabalt olla. Ehk siis kui see keha pole vabas olekus enda meelest kõige kenam, siis päästa pole midagi, armutult joonistuvad välja kõik ilusad ja ka mitte nii ilusad kumerused.  Selle vastu on tegelikult üks lihtne ümberkohendus - venivale tuunikale tuleb teha läbilõige ja sellest allapoole lisada mugav ihusõbralik vooder, mis poleks ümber keha, aga mis ei lase trikotaažil teha oma armutut väljajoonistustööd.

Selle konkreetse 100% naturaalse tuunika kallal on läbi viidud järgmised iluraviprotseduurid:

1. Kaelus, millest oleks välja paistnud ka kõige sügavama lõikega pesu, sai täienduseks jupikese kummiservaga töödeldud lillelist "pluusi". Ma imestan, et kellelgi tuli mõte disainida sisuliselt soe talveriie nabani dekolteega?
2. Tuunika sai 10 cm lühemaks (muidu oleks olnud põlvini).
3. Rinna alla tekkis õmblus ja lilleline vooder.

Tulemus on igati kantav. Pealegi on see pruun:). Lisaks tänane pisitöö - mini kaltsututike, pikkusega 3 cm.

Lipid-lapid ja kiired künnitööd

Ma olen päris kindel, et hakkan siin ennast kordama, kui ütlen, et mulle meeldivad lapitekid. Aga meeldivad. Natuke on see ilmselt isegi päritav, sest miks muidu minu laps juba teist aastat kirjutab jõuluvanale, et tahaks uut lapitekki. Ilmselt ei saa temagi diivani peal muidu oldud, kui ainult lapitekiga. Ja see eelmine tekk, mille ta endale ise nii umbes 15 aastat tagasi üheksandas klassis õmbles, on tegelikult lootusetult ribadeks. (Tal oli selline kuri õpetaja, kes sundis kõiki üheksandikke tekki õmblema).

Et pärast jõulusid tuleb aga sünnipäev, siis otsustasin päkapikkude asemel selle teki ise kokku õmmelda. Viimased tekid on mul kõik sellised vanamoodsalt ruudukujulistest lappidest.

Teki sisse said punastes toonides kangajäägid, mõned neist juba 40 aastat kapis oma järge ootanud.

Ja nüüd künnitööde juurde. Kõige vähem armastan ma tekiteo juures loomulikult teppimist. Ja kuna silm ei seleta vist ka enam nii hästi kui varem, on see täpselt kahe lapi vahelt teppimine veel tülikam. Aga eelmisel nädalal soetasin oma Pfaffile sellise toreda väikse "künniadra", millega on päris hea tepinguid teha. Presstallal on ees selline väike suunaja, no ütleme ader, millega on väga mugav nende lappide vahel künda. ma ei usu, et valminud tekk läbiks mingi täpsuskündmise kontrolli, aga kiiruses suutsin ennast igal juhul ületada:).

Pfaffi "künniader", mille soetasin Tallinnast Pärnu mnt Ruffleri poest.
Nõel õmbleb täpselt samale joonele, kus ader ees künnab.

Eriti hea tarvitada vateeritud pinnal, aga ma usun, et see on ka seeliku värvli tegemisel mugav,
 kui tikkerida on vaja õmmelda täpselt värvli kõrvale, mitte värvli peale.

Elagu lapitekid! Mõnusad ja soojad.

Väga värviline

Ma sain kutse ... oma sünnipäevale. Ainsaks tingimuseks - värvilised kingad.

Tradistioonid võivad käsitööinimesel ilmneda ka üsna kummalisel kujul. Seekord siis nii, et läksin kohalikku kangapoodi ja ostsin juba kolmandat korda täpselt sama pidukleidiriide. Seda muide seitsme viimase aasta jooksul (esimene kleit sellest). Lubasin müüjatel panna kangarullile minunimelise sildi:) ja kõigile soovitada, et see ON üks parimaid kleidiriideid, mida inimene võiks endale tahta. Ja isegi vaatamata sellele, et sildil on märge polüester, on see äärmiselt kehasõbralik (mingi erikangas). Olgem ausad, ka kallis. See on ilmselt põhjus, miks ma juba kolmandat korda seda kangast sealt letilt üldse leian.

Aga:
1. Seda on ülihea õmmelda ja pressida.
2. See langeb väga ilusti ja on parajalt raske.
3. See ei kortsu üldse.
4. See kangas on pealt matt ja suures plaanis veidi triibuline, aga seest läikiv ja väga hästi langev.
5. Läbi ei paista, aga õhku laseb läbi.

Selline värviline (õnneks oli seekord saada mitut värvi) paatkaelusega lihtne lühike hõlst. Et plaanitud 13 cm läbimõõduga nööpidest kaelaehe mitte õigeks ajaks ei valminud, läksid esialgu käiku kaks suurt ja läikivat nööpi.

Ja niiviisi nägid välja värvikad inimesed, kes olid minu suureks rõõmuks ka kohale kutsutud:)