Seitse patja ... seitse tekki

 Seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar...

Jajaa, seitse patja, aga ka seitse tekki... Ühel ilusal ennejõulusel päeval jõudsin lõplikule otsusele, et ma pean tegema remonti. Lastetoas laiutasid kolmekohaline mudilaste sahtelvoodi ja isegi imikuvoodi. Kas mul on siin mõni mudilane – ei ole, kõik on suured koolilapsed, jah 7 koolilast. Ja tuleb likvideerida iseenesest seinast veidi kärisenud tapeet ja muud 20 aastaga tekkinud vigastused. 

Titevoodit oli juba pikemat aega kasutatud ainult voodiriiete paigalduskohana. Ükskord ostsin isegi ühe hoiukasti, aga sinna mahtus ju ainult üks tekk+padi. Aga kui inimesi on aegajalt 14. Te kujutate ette seda õhtut, kui kõik on juba uimased (eriti mina) ja siis tuleb korrapealt leida 14 inimese voodipesu ja keegi ei mäleta, milline tal eelmine kord oli :D. Otsustasin siis tõesti soetada 7 tekki ja patja (vanad läksid otsima väiksemaid lapsukesi). Ja nüüd jõudsin seoses pühapäevaga ka lõpptulemuseni – igaühe tekk ja padi ja lina on spetsiaalses kotis, mille ta usutavasti ise üles leiab. Kuhu säärane kotiladu sättida? Õmblesin kotid sellised, et need näeksid koos sisuga välja nagu suured padjad. Kinni käivad kõik pika lukuga. Ja need padjad siis sokutasin mööda voodeid laiali :D.

Esimesena said juba veidi aja eest valmis kaks suurt "patja" vastremonditud tuppa. Kotid on õmmeldud vanast laudlinast, mis sobis hästi värskelt paigaldatud tapeediga. Ärge nüüd arvake, seda voodikatet ma ei heegeldanud, see ootas minu remondiaega ühes kohalikus teiseringi poes. Kui ikka 2,5x2,2 voodikate maksab 25 eur, siis tuleb talle võimalus anda.

Nüüd on kõik kott-padjad valmis. Teise tuppa said sellised lõbusad. Pealmise puuvillase kanga olin kunagi kupongidena soetanud mu lemmikumas netikangapoes stoffe.de. Tagumised pooled on järjekordselt taaskasutuses laudlinatükid. Nende patjade puhul on eriti lihtne meelde jätta, millises su voodiriided on.

 Kuidas teie oma tagavaratekke ja patju hoiustate?

Kingitused

Isetehtud kingitused on nii toredad, aga alati pole nende tegemiseks kahjuks aega. Eriti vahva on kui saad isetehtud kingituse lapselapselt, mina näiteks sain :). Väga praktiline kink kusjuures, see ülemine asi on muide potikaane valvur.

 Ja siis tegin oma lapsele kingiks elutoa lapiteki. Aegade jooksul on tehtud ju igasuguseid lapitekke, aga millegipärast on minu kõige lemmikumad ikkagi täiesti tavalistest ruutudest sellised kohevad tekid. Mõned peetud meestesärgid ja kõikvõimalikud riidejäägid leidsid ka ühtlasi kasutust. Ja nagu alati olin lappe lõiganud nii palju, et nüüd saaks veel ühe sellistes toonides teki.

Ja vanaisa tegi kaksikutele 10. sünnipäevaks elektritõuksid. Pilt tuli teha lumehanges ja usutavasti on lume sulamine väga oodatud, et saaks tõukse päriselt proovida.

Alguste algus

Ma peaaegu ei mäleta aega, kus mulle poleks õmmelda meeldinud. Ilmselgelt ma siiski sünnist saati ei õmble, aga mäletan end juba neljaselt tegemas esimesi nukuriidepussakaid. Kui kooli läksin, ja ehk veidi varemgi, lubas ema mul õmmelda minu vanavanaema möödunud sajandi alguse käsimasinaga. Nüüd seisab see auväärne masin Saara Kirjastuses kapi otsas ja vahel olen selle lastelaste jaoks ka õmblemiseks alla võtnud. Laisk nagu ma olen, ei viitsi ju lastele kapi otsast alati masinat koju tuua ja nii olengi pakkunud, et ehk olete nõus õmblema ka minu Jukiga. Muidugi on nemad nõus ka sellega õmblema. Vanus ei loe – täiesti sobilik on õmblema lubada ka 5–6 aastaseid...

Pealegi on mul hea meel, kui saan ennast kursis hoida sellega, kuidas tänapäeva lapsel õmblemine välja kukub, kas ja mida nemad õmmelda tahaksid ja kõik need teised tähtsad küsimused, mis on olulised vanaemale, kes juhtumisi aegajalt peab mõne loengu sellest, kuidas lapsi õmblema õpetada :).

Uskumatu leid kangapoest

Suve algul nägin oma lemmikumas kangapoe kaalukastis uskumatut ilmutust – mu lapsepõlve (kuumad 60ndad lõpp) kõige toredamat kangast! Roosa-punase-lilla imeline nelgililleline, ema tegi mulle sellest kanagast suveks puhvis mängupüksid, kui olin neljane. Küsisin müüjalt, kas see on võimalik, et teil on siin müügil kangas, mis on 50 aastat vana? Müüja pilgutas silma ja ütles, et kõik on võimalik. Puhtast nostalgiast ostsin selle jupikese, vaatamata sellele, et puhvis lillelisi pükse ei sooviks ma siiski enam kanda.

Ja siis tuli külla üks minu kolmest seitsmesest lapselapsest, kes ütles, et tema tahaks midagi ise õmmelda, no näiteks puhvis lühkareid! Lahke vanaema avas oma kangakapi ukse ja lasi lapsel sealt ise riide valida. Ja mis te arvate, mida ta valis? Uskumatu lugu, ta valis sadade riidejuppide seast selle 50 aasta vanuse puhvpüksiriide :) ja tegi muidugi püksid valmis ka. Mina osutasin ainult juurdelõikusteenust...

Ja siis saabusid nädala pärast ülejäänud 7-aastased, kes muidugi tahtsid ka õmmelda :). Ikka päris hea, et vanaema kapist on võimalik kangaid valida.Enda valitud kanagastega lapipadjad said valmis nagu niuhti!

 

Õmblusmasin ei jäta külmaks ka muidugi kõiki teisi lapselapsi, pigem peab ennast vahel tagant torkima ja meelde tuletama seda tähtsat lauset – "Laske lapsukestel ometigi ise õmmelda!"

Pausijärgne postitus

Kohe ei teagi, kustkohast siis nüüd küll alustada. 

Ma ei tea, kas keegi veel mäletab, et ma kunagi lubasin igal pühapäeval õmmelda. Jajaa, ligemale poolteist aastat suutsin sellest lubadusest üsna korralikult kinni pidada. Aga nüüd tunnistan ausalt, et isegi enam ei mäletanud, kus see järg siis käest läks. Ja nagu näete, täpselt üks aasta ja üks kuu ei ole ma siia blogisse kohe midagi postitanud :(. Kas sellest võib järeldada, et ma pole mitte midagi teinud? Ei, õnneks nii hull asi ka ei ole, aga kuidagi on läinud nii, et kõik need pisikesed ja natuke suuremad koed ja kirjad ja õmblused on siia lisamata jäänud. Luban, et teen mõned tagasivaatelised postitused ja siis juba sellest, mis teoksil praegu. 

Kaks lödi olemisega pluusi

Nende mõlema ühiseks tunnuseks on A-lõikeline laienemine koos sirgelt lõigatud alumise servaga, mistõttu on need seljas külgedelt pikemad.  Selline lõige istub hästi langevast riidest, varrukateta pluusi riie on midagi vanaaegse bembergi sarnast, pikkade käistega aga hästi langev viskoos. Väga tore kanda retuuside või kitsaste pükstega. Lõiked tegin ise.

See õhuke pluusike sai valmis eelmise sooja suve (jah – eelmise) viimasel päeval, nii et kanda seda siis ei saanudki. Aga ka sellel suvel oli piisavalt sooje ilmu, et seda kanda saaks.

Kuigi möödunud aasta õmblusi jagub veel mitmeks postituseks, siis nüüd üks hüpe sellesse kevadesse. Ehk siis kaks paari svingi-pükse kõige väiksemale, 5-aastasele lapselapsele. Need ülevalt lahedad ja alt üsna ümber püksid meenutavad mulle hirmsasti kunagist Marati meeste pikka aluspesu :D. Sellised löntis ja alt pika mansetiga. Ma muidugi ei tea, kui üldine on see Ottobres olev svingipükste nimi. 

Mõlemad püksid õmblesin kappi siginenud jääkidest. Rohelistele pükstele tulid seetõttu isegi mõned jätkukohad...

Homme jätkame aruandlust...

Nädalaõmblus nr 17 – kollast ja roosat

Ühele toimekale kuuesele võiks sünnipäevaks ju sobida veidi kollast ja veidi roosat, natukene lilli ja natukene kasse ja jäneseid.
Ohh, ma naudin oma kattemasinat, ta nii murevabalt sõitis üle üsna paksust tasku servakandist ja ei mingeid pistete vahelejätmisi enam. Lausa meelest hakkab minema, milline pirtsakas see masin varem oli:).

Tagant pikem dresskleit - lõige ise tehtud, kangas paidest Lipilapi poest.
Puhvis suvepüksid - lõige üks varasem Ottobre (muutsin lõiget ka, tegin värvli madalamaks, lisasin taskud), kangatükk ostetud Tokiost.

Nädalaõmblus nr 13 – elevant ja traktor

Tellisin ükskord Stoffe.de lehelt kangaid. Ja siis küsis lapselaps, et vanaema, miks sa neid kangaid ostad, sul on ju kapis nii palju kangaid. Lapse suust pead sina tõde kuulma. Aga geenid on neil vist rikutud, sest juba järgmisel hetkel olid nad ka arvuti taga ja teatasid, et tahavad ka kangast :). Valik oli väga kindlameelne - üks kaksikutest tahtis ilmtingimata seda elevantidega ja teine traktoritega.

Vanaema ju ikka õmbleb. Aga seekord ei õnnestunud lastelaste soove täita. Sest elevantidega kangast (ahaaa, lumi vastu kevadet) ei tohtinud tulla kleit, vaid pidi olema pluus. No aga see pilt oli nii suur, et tegin ikkagi pigem kleidimõõtu asja, ehk võib selle pikaks pluusiks nimetada.
Traktoritega riidest pidi tulema lühikeste varrukatega pluus... Aga selgus, et kangas on selline dressiriide moodi, nii et tegin ikkagi pikkadega käistega.

Ja muidugi peavad riietel olema taskud, see on kindlasti üldse kõige olulisem asi!

Aluslõikeks võtsin Ottobrest T-särgi lõike. Ja üle hulga aja ei tundunud see mulle hea lõige. Üllatuslikult ei klappinud varrukakaar ja varrukaava hästi kokku, nii et pidin kehaosa külgedelt kitsendama.

Kõige suurem rõõm on aga see, et mu kattemasin nõustub jätkuvalt korralikult õmblema. Pikk kummardus õmblusmasinate tohtrile Valdole.

Nädalaõmblus nr 7 – põlletegu

Kuidagi palju tuleb sel aastal neid põllesid :). Ja ma ei valeta, kui ütlen, et paar tükki on veel välja lõigatud, aga see on rohkem tööasi... Ma muidugi loodan, et need põlled lähevad grillimise juures täiesti kodustes tingimustes käiku, aga  sündisid need ajakirja "Maale" kevadnumbrisse, kuhu väikese põlleõpetuse kirjutasin. Et päriselt see mu põhitöö  ei ole, siis ehk ikka kvalifitseeruvad nädalaõmbluseks :).

Nädalaõmblus nr 6 - Roosi õueriided

Ma ei tea, kuidas see Roosi enne üldse lasteaeda minna sai, kui tal õueriideid veel ei olnud. Igatahes nüüd on.

Nukuriiete tegemine ilma nukuta on iseenesest üsna pimedas kobamine, vähemalt on mul nuku mõõdud. Nagu näha, sai õuekott titale siiski paras.  Ja kui muidu ma leian ikka mingi kangajupi oma kapist, siis uskuge või mitte, ma pidin minema poest kileriide tükikest ostma, et ikka tuleks justkui päris. Sellisele olukorrale on ainult üks loogiline seletus – viimase 10 aasta jooksul pole ühtegi jopet õmmeldud. Ei tea kas peaks? Olid kunagi ka ajad, kui õmblesin Viljandi Kaubamajja laste kombinesoone ja jopesid.

Laps sai kuueseks, aga kingitusi sai enamasti tema lemmiknukk Roosi :)

Aasta viimased pühapäevad

Pühapäevade arvestus läks sellel aastal kohe päris sassi. Ja lõpuks juhtus nii, et pühapäevadel saigi õmmeldud, aga postitusi polnud küll enam aega teha.

Nüüd siis veel kiire ülevaade viimastest aasta pühapäevadest ja siis jääb üle veel maha istuda ja mõleda, kas uus aasta võiks ka mõne lubaduse tuua...

Esmalt näitan kahte õmblustööd, mis on üksnes pisikesed lisandid, no nagu nööp pintsaku ees või nii. Need tööd on kindlaks tõenduseks, et kudumisel puuduvad igasugused vanusepiirangud ehk siis minu 86-aastane ema tahtis hirmsasti lastelastelastele kleite kududa ja nagu näete, kudus ka! Mina tegin ainult väikseid lisatöid. Ehk siis lõikeid ja kokkuõmblemisi ja kantimisi ja natuke mustreid ka :).

Esinemiskleidi kudus ema, mustri tegi Siiri Reimann, õmmeldud osad ja lõike tegin mina.

Ja kui üks kleit meil emaga kahasse valmis sai, siis tahtis ta teistele ju ka kleite kududa :).
Väikesed tüdrukud said natuke paksemast lõngast kleidid, mille servad kantisin lillelise trikotaažiga.

Ja veidikene tegid õmblustööd ka päkapikud. Kuna neil ehk blogi ei ole, siis näitan nende õmmeldud asju ka:).

Natukene suurtele:

Ja natukene väikestele:

Pikemad pajatused tulevad siia uue aasta alguses, sest uus aasta toob kindlasti kotiga aega juurde :).

Ja mis siis suvest sai?

Eelmine postitus oli siin täpselt 30. juunil ja nüüd on täiesti ootamatult isegi veidi rohkem kui 30. august. Et siis nagu kaks kuud ilma ühegi pühapäevata?

Jah, just nii.
Pühapäevad toimusid sel suvel õmblusmasinatest eriti kaugel. Alates Nuustakust ja Haapsalust, Kremli ööbikust ja Hiiumaast, Muhust ja muudest kohtadest, kus ei leidunud mitte ühtegi õmblusmasinat. Ausalt.
Ja kui vaadata minu sügisest ülikooli tunniplaani ja  koolituste kalendrit, siis tundub, et ega see asi ei paranegi. Hingamispäev tuleb pühapäevalt kuhugi mujale nihutada või üldse mitte hingata?

Ja lõpuks oli mul mitteõmblemiseks ka väga vabandav põhjus. Viisin augusti algul kõik oma õmblusmasinad taastusravisse. Pfaffile tehti Ruffleris ilmselt massaaži ja silitati niisama. Õmbleb nüüd vaiksemalt. Aga kattemasin sai mingeid tõsiseid ravihoolitsusi, sest uskumatu küll, sellega saab nüüd õmmelda. Ma lihtsalt mõtlesin, et enne äraviskamist peaks seda pirtsakat masinat, mis õmbles ilusat katteõmblust ainult täiesti venimatule riidele (aga kes seda sinna teha tahab?), ikkagi mõnele raviarstile näitama. Aitäh, dr. Valdo Sööt! Ütleme siis nii, et mõnel kangal teeb veel mõne viperuse, aga üldjoontes sai temast täiesti õmblev masin. Ja selle loo lõpetuseks kolis sisse unistuste joonõmbluse JUKI. Et säästa tulede ja viledega Pfaffi tikkimise jaoks. Ja mis seal salata, see kiire ja täpne joonmasin vist saab olema minu lemmik :)

Pühapäevatööks üks pisike kleidiõmblus - kaks täpilist viiestele, kes pole kaksikud, aga on siiski toredalt ühevanused. Kangad Saksa veebipoest Knol, lõike tegin ise. Ja näete, minu kattemasin oli  nõus õmblema isegi sellise kolmekordse kaelusekandi serva! Vahva.

Õhtuks oli valgetele täppidele lisandunud terve rida punaseid arooniatäppe :), mis kõik tekkisid mängu "Vaata, siin sõrme peal on veri" tagajärjel.

Pühapäevaõmblus nr 12 – mündikarva mummuline

Õnneks saab pühapäevaõmbluse kirja ikka enne järgmist pühapäeva :).
Seekordne õmblustöö on mündiroheliste mummudega kleit toredale naabritüdrukule, kellel oli tantsimiseks vaja kleiti, mis alt lai oleks.

Kanga ostsin aasta eest Abakhani allahinnatud kaalukastist lihtsalt igaks juhuks, kui hakkasin lapselapsele esinemiskleiti tegema. Aga kuna ta tookord valis kollase, jäi mummuline kappi oma aega ootama. Kangas on mõnusalt raske ja veidi ka veniv, koostiselt ilmselt küll 100% polüester, mis on minu õmbluslaual ilmselge haruldus. Aga ma väga loodan, et sellise lahtise ja lendleva kleidi puhul see ehk niiväga ei sega.

Lõike tegin kandja mõõtude järgi ise. Alumine ots on täisratas ja ülemine taljes, seljal on pikk lukk. Kaelus on küll kanditud, aga käeaugukaared lihtsalt tagasi keeratud. Materjal andis just parasjagu niipalju venima, et selline lihtne töötlus jäi väga ilus.

Olgu muu mis on, aga värvilahendus ja mummud on sel kangal vahvad!

Tegelikult oli see pühapäev hoopis kurb päev. Sest mul ei ole nüüd õmblustoas enam abilist, kes töötava masina tagant käpaga niiti ette annaks ja istuks igal võimalikul juhtumil keset krabisevat lõikepaberit, hõivaks kohe overloki taga vabaks jääva tooli ja koputaks õmblustoa rõduuksele, kui õues tundub liiga vilu olevat. Peab kuidagi ise hakkama saama.

Pühapäev nr 9 – jälle väiksed asjad

Täna pikka juttu ei tee.
Mis imelik asi see on, et kui lõpeb ära suur ja pikk töö, siis ootad justkui, et nüüd hakkab aega olema. Aga võta näpust – suure lõppenud tööaugu täidavad kibekiirelt igasugu pisikesed toimetused, mida on kokku kuidagi eriliselt palju. Nii on seda õmblemise aega ikka üsna napilt...

Üks neist pisitöödest sai valmis juba enne pühapäeva, sest kõige väiksem sai kolmeseks koos kutsu-kiisu dressikaga. Ja veel üks baleriinikleidike koos retuusidega sai valmis just pühapäeval. Aga vaat seda ülesriputamise aega, seda on veel eriti vähe.
Kangad saksa veebipoest stoffe.de ja lisaks loomulikult minu põhjatust kapist. Jätkub, jätkub seda värki seal.

Pühapäevaõmblus nr 7 – pildikesi kangahoolikute elust

Selle pühapäeva õmblustöö on täiesti seotud laupäevase kangapoes käiguga. Poes tuli mul nimelt meelde, et lubasin ühele viieaastasele uusi retuuse. Vanaema ju ikka lubab, kui näeb, et eelmised on kantud täiesti auklikuks. Võib-olla te ei usu, aga mu kapis ei leidunudki viieaastaste tüdrukute retuusiriiet. Ja kuna see fakt meenus mulle täpselt poes, siis kohe nägin ka seda südametega halli riiet. Ja siis nägin ka üsna samasugust baleriinidega riiet. Loomulikult ei jäänud ka see ostmata, sest lapselaps käib ju iluvõimlemise drennis ja vanaemal tulid kohe meelde kunagised balletitunnid :). Aga et retuusikandjal on ka kaksikvend, siis lasin kohe pool meetrikest jalgratastega riiet ka välja mõõta. Vaat nii need kangad kogunevad ... Õnneks said kohe ka ära tarvitatud, tore asi see pühapäev ikka :)
Kohe kui see tuunika-kleidike kokku sai, siis vaatasin, et midagi oleks nagu veel vaja. Muidu tundub justkui liiga pidžaama. Valituks osutus jupike mustakirjut ja peale läbipaistev roosaks sats minu kunagise pluusi sabast. Kaelus on ka seekord teistmoodi. Ja nende roosade varvaskingade jaoks peab viiene ilmselgelt kasvama, sest need on vanaema omad :D. Nõuab ekstra-kõrget kujutlusvõimet, et mind ette kujutada balletti tantsimas. Aga jah, olid ajad....

Ja nüüd siis väike ülestunnistus pühapäevale eelnenud laupäevast. Ma ei oleks ise ÜLDSE kangapoodi läinud, aga sõbranna Siiri nõudis shoppamist meie parimas kangapoes Lipilapi äris. Poodi sisenemist sain küll välja vabandada asjaoluga, et mul oli vaja vardakottidele 14 m sisukangast. Aga poest väljumist sellega enam välja ei vabanda :)
Peale selle, et müüja ei suutnud uskuda, et me polegi õed (me varsti ise ka eriti ei usu), siis meie ostud ka väga ei erine. Nojah, ütle kes on su sõber ja ma ütlen, millist kangast sa ostsid. Tõsi, Siiri ei ostnud neid baleriine ja jalgrattaid. Eks siis tuleval pühapäeval jälle.

Pühapäevaõmblus nr 6 – kas teil on kapis mõni luukere?

Kui teil juhtub olema mõni lapselaps vanuses 5–12, siis te võite teha nüüd vanamehemultikahäält ja küsida: "vanaema, vanaema, kas sul kapis luukeret on?"

On, lapsuke, on, kohe võtame kapist välja :).

Kas teie oskate öelda, millal see juhtus, et pealuud ja luukered justkui möödaminnes nii avaliku elu tegelasteks said, et leidsid koha igal teisel lastele mõeldud kangal.

Kui mina laps olin, siis luukeredega seoses räägiti ainult hirmu- ja õudusejutte. No vahel lauldi ka – surnukirstul 15 meest – hõissa ja pudel rummi! Ja siis mereröövlilipule tehti pealuu ja kaks konti, mille joonistamine mul lapsena eriti hästi välja ei kukkunud.

Aga millal juhtus see, et kangale jõudsid väiksed armsad roosa tutimütsiga luukerekesed, tantsivad ja lustivad luukered, isegi loomade luukered. Ja oleks need siis ainult pubekate dressidel. Ei, kenad luukered on isegi pitsivahustel roosadel beebikleidikestel.
Tegelikult mulle tundub, et see luukerevaimustus algas umbes samal ajal, kui hakati rääkima tähtsate inimeste kappides laiutavatest luukeredest. No minu kapis on üldjoontes ainult kangastunud luukered.

Ühesõnaga, vanaema võttis kapist luukerekanga välja ja tegi sel pühapäeval natuke lasteriideid. Lihtne viskooskangast rataskloššseelik kümnesele ja tantsivate luukeredega pluus seitsmesele. Kangas ostetud veebipoest stoffe.de, mustad lisandid kapijääkidest, lõige Ottobrest, kohendatud õigetesse mõõtudesse. Lisaks vahetatud katkiläinud lukk veel ühel luukerepluusil :).

Pühapäevaõmblus nr 52 – jõuluaegne

See on ikka päris loogiline, et 24. detsembril pole ma veel kunagi õmblenud. Huvitav, mis vanarahvas selle kohta oleks öelnud, kindlasti oli sellel päeval näputöötegemise keeld. Aga nüüd siis ikkagi...

Ma loodan, et siia ei satu lugema keegi, kel on vanust alla 10 aasta, aga 24. detsembril ei sobigi midagi muud õmmelda, kui ainult päkapikke veidi abistada.

Ja edasi toimus lausa pidulaua taga pidev arstimine. Osa pandi pikali ja osadel seoti haavu ja arstide brigaad muudkui tegutses.

Teen väikese ülevaate ka meie kulinaarsest jõuluõhtust. See tava on meil juba ammu, et loosime pidutoite. Nüüd oleme juba mitmendat aastat rahvusköökide lainel. Seekordne loosiratas tõi meie lauale Vene toidud. Vaatamata metsikule sebimisele on selline ühine kulinaarne pidustus ikkagi tore! Nüüd kujutage ette kogu seda peret (meid on 15) korraga sebimas. Et keskmise mõõduga köögis on pidevalt vähemalt 3 kokka, kes teevad täiesti erinevaid roogi ja siis lendab seal samaaegselt ka veel kindlasti mõni helikopter ja jalgade ümber sõidab mõni puldiauto, need, kes juba oskavad, katavad lauda ja pidevalt on ootel vähemalt neljapealine tiim, kes tahaks midagi lauale viia, keegi tahab samal ajal jääga mahla ja mõni vorstivõileiba, sest pidusöök ei taha kuidagi valmida...
See ongi päris elu.

Juhtumiks, kui te peaksite olema hirmus uudishimulikud, et mida me siis ikkagi seekord sõime, teen väikese ülevaate.
Ikka tatrapliinid kalamarja, sibula ja hapukoorega. Pliinitaigen kääris õlle ja pärmiga terve ööpäeva ja tuli väga hea :).

Siis tuli boršš.

Ja väga suur kogus isetehtud pelmeene, mille üle lapsed olid eriti rõõmsad :)

Ja lisaks seenesalatit, rosoljet ja veel ühte venepärast salatit.

Ja üks väga suur kalagulebjaaka.

Ja lõpuks veel üks hapukoorega 9-kihiline kook.

Kõik oli muide väga hea :)

Pühapäevaõmblus nr 51 – loomapluusid

Need kaks kangatükki ostsin ma kaksikute jaoks täiesti ettekavatsematult. Lihtsalt need loomad tundusid nii nunnud ja riie ise on ka mõnus, selline õhuke hästi kukkuv dressikangas. Loodetavasti läheb lasteaias selliseid rõivaid vaja. Poiste dressika lõige pärineb ühest viimasemast laste Ottobrest, aga selle mis iganes pluus-kleit-tuunika lõike tegin ise. Kahjuks polnud kodus kõige õigemat tooni soonikut, aga see metsakarva ehk ikka sobitub loomadega kuidagi.

Õmblustöö tuli seekord läbi viia pühapäeva varahommikul, sest õhtul tähistasime traditsiooniliselt (fotostuudios käigu ja pidusöögiga restoranis) oma ümmargust pulma-aastapäeva. Lahe, kui pidulaua taga on järjest rohkem lapsi! Peenemate stuudiopiltidega läheb muidugi aega.

Nüüd on jäänud aasta lõpuni veel üksnes kaks pühapäeva. Ahaaa, üks neist on jõuluõhtu ja teine vana-aastaõhtu. Neil päevadel ei ole ma küll kunagi varem midagi õmmelnud. Aga eks ükskord on ikka esimene kord:).

Pühapäevaõmblus nr 46 – teismelistele

Vaatamata hilinenud postitusele on see siiski pühapäevane õmblustöö, no natukene ka laupäevaõhtune ja pisut isegi esmaspäeva hommikune, sest pühapäev juhtus olema üks täiesti teises linnas tööpäev.
Kui sul on juhuslikult lisaks mudilastele ka üks teismeline ja teine paeaegu teismeline lapselaps, siis ei ole mõtet õmmelda sini-roosasid puhve ja satse. On hea, kui vanaema kangakapis leidub mõni pealuu ja igatsorti musta kangast:). Valgemustalilleline on muidugi sobilik värvimiskangas juhtumiks, kui kandja peaks siiski tahtma mõned lilled punaseks või kollaseks värvida... Selle tarvis tellisin ühest Poola kangapoest isegi kangakriidid.

Lukuga dressikas on küll absoluutselt jääkidest ja näeb seetõttu välja ehk isegi justkui kööbakas. Aga ehk ikka selga sobib.
Lillelise dress-tuunika lõige Ottobre 2017, dressipluusi lõige ise tehtud.



Nädalavahetus möödus ka teisipidi teismeliste lainel. Ehk siis õmblesin mõned hästi lihtsad asjad, mida ka teismelised teha võiksid. Üks natuke tikitud-maalitud värviline padi, kahekordne puuvillane mütsike ja batistijääkidest torusall. Sellised lihtsad ja lühikesed tööd.

 Ja pühapäeva hommikul, kui kõik issid alles magasid, õmblesime mudilastega mõmmidele pükse. Ja kui mudilane tahab ise püksilõiget teha, siis ta peab seda saama:). Ja nagu te näete, siis püksimõõdud on igati hästi võetud!

Pühapäevaõmblus nr 43 – riiuli tühjendus

Eilne õmblustöö algas üdini praktilise mõttega – aega on õmblemiseks vähe, kangakapp tühjeneb visalt  – tuleb ära õmmelda midagi, mis kapis kõige rohkem ruumi võtab.

Valituks osutus sokkidega kangas. Ja kui minu kapis on üldse olnud mõni häbiväärselt äpardunud kangaost, siis oli see just see. Ma isegi ei tea, mis meeltesegaduses mulle tundus, et sokiuurijana võiksin kanda sokipiltidega tuunikat. Veebipoes ju kangast katsuda ei saa ja kaugelt tehtud pilt mõjus täiesti ahvatlevalt. Kui tookord kangad kohale jõudsid, siis ei suutnud ma tükk aega naeru pidada. Olin endale ostnud paraja hunniku jõulusokkidega hirmus paksu, seest uhutud puuvillast dressiriiet.

Ausalt öeldes ei kujutanud ma isegi ette, et mõni arvukatest lapselastest oleks nõus selliseid dresse kandma. Sellest oleks saanud ka muidugi näiteks mingi hüperpaksu aluspesu mõnele jää peal külmetavale kalamehele, aga sellist kalameest ka lähikonnas pole.

Vaatasin siis kangaga tõtt ja juurdlesin, mis viisil siis see kangas kapist hävitada. Otsustasin väikeste hommikumantlite kasuks, selleks peaks ju sobima väga paks, pehme ja puuvillane riie. Kuigi kangakuhi oli kapis üsna suur, tuli sellest välja siiski üksnes üks mantel, järelejäänust veel ühed paksud dressipüksid (oletatav kandja ei oska veel väga soravalt rääkida, ehk ei mõista ta öelda, et selliseid sokkidega pükse ta ei taha :D)

Kangas sai hävitatud. Lõiked ise tehtud, riie veebipoest. (vist oli Dresowka).

Pühapäevaõmblus nr 38 – pükste kiirabi

Ütlen kohe ära –püksid on õmmeldud pühapäeval :). Ja kiirabi korras, sest kui sa oled kahene ja just läinud lasteaeda ja oled liiga peenike, et poepüksid püsti püsiksid ja pealegi ju tahaks neid ise ülesalla tõmmata, siis on täiesti kiirabi korras vaja uusi pükse.
Ja kuna mul siin väikest modelli kohal pole, siis tegelikult ei teagi, kas need tulid piisavalt parajad. Seetõttu ei hakkanud kohe rohkemat kui kahte püksipaari paljundama :). Ära said kasutatud igasugused jäägikastis olevad tükid. On valikut, kas traktorid või ankrud, et kas maa-või meremees. Küllap esimene:).

Pühapäevaõmblus nr 38 – kaks paari lasteaiapükse, loodetavasti sobiliku laisusega lõige tehtud ise, kangajäägid Knol ja Lipilapi äri.

Pühapäevaõmblus nr 29 – tellimustööd

29. selle aasta pühapäev möödub liinil Karvia – Tammpere – Helsingi – Tallinn. Ühesõnaga, iga-aastase perepuhkuse viimane päev. Tundub kahtlane, kuidas selle päeva käigus läbi viia lubatud igapühapäevane õmblustöö.

Otsustasin teha tellimustöid. Olgu öeldud, et tavapäraselt ma tellimise peale ei õmble, sest selleks pole lihtsalt aega. Aga nüüd leidsin endale lausa kolm klienti:

- Tere. Kas te saaksite mu lapsele midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Retuuse. Sellest sinisest riidest.
- Kas me saba jaoks teeme augu ka?
- Jah ja tehke selline lilleline kleit ka. Pikkade käistega.

- Tere. Kas te saaksite mu lapsele midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Pluusi. Sellest traktoritega riidest.


- Tere. Kas te saaksite minu lapsele ka midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Pluusi. Minu laspele ka  traktoritega.

Kaks viimast klienti on kaksikud, pole siis ime, et ikka ühte moodi - pluus traktoritega.

Ühtlasi lähen ajas üle 45 aasta tagasi, tööriistadeks on ainult väikesed käärid (üsna nürid) ja õmblusnõel. Kummi pole. Kuidas teha nii, et retuusid püsti püsivad. Üks reisikaaslane ohverdab oma aukudega soki. Sujuvalt saab selle servakummist püksikumm. Töö algab puhkemajas ja jätkub autos. Helsingis sadamasse jõudes on tellimustööd peaagu valmis ja pooleteisetunnise laevasõidu täidab minu klientide jaoks laste riietamine :).

Pühapäevaõmblus nr 29 - tellimustööd Montšudele. Lõikeid ei ole, õmblusmasinat ei ole, tegumood tellijatelt.

laevas :)

Üks neist meie juures elavatest Montšudest oli 1980ndate lõpul minu lapse lemmikmänguasi. Juba siis sai talle üht-teist õmmeldud. Paari aasta eest nägin ühes sesima jäänud kaupa müüvas taaskasutuspoes kahte pakendis Monchichi ahvikest. Loomulikult kolisid ka nemad meie juurde sisse. Ja kuna meil on siin aegajalt kolmikud ehk siis kolm nelja-aastast (kes päriselt kolmikud siiski pole), siis aeg-ajalt saavad Montšud jälle riiulist välja tulla.

Perepuhkus seekord Soomes – 20 suurt ja väikest, muuseumit ja lõbustusparki, meresuplust ja metsajalutuskäiku, lauamängu ja köögitoimkonda ...

Kõik see seitse :)

Puhkemaja