Pühapäevaõmblus nr 37 – kartulikoorekarva jupka

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et tegin pühapäevaõmbluseks seekord juba nädala sees ettevalmistusi. See pidi olema kena lapitekk, mis pühapäeva teisel poolel, kui Tallinnas koolitus läbi, õmblusmasina alla oleks jooksnud. Aga kui minu pühapäevaprojektides on üldse olemas mingil kujul force majeure ehk maakeeles vääramatud jõud, siis just need tundusid eile olevat.

Lühikokkuvõte pühapäevast:
Hommikune Tallinna rong hilines 20 minutit ja Raplas tuli istuda sootuks teise rongi :(
Mälupulgale salvestatud koolitusmaterjalid ei salvestunud :(
Minu lemmikpood, mis pidanuks olema avatud, oli seletamatul põhjusel suletud :(
Tallinnas ei liikunud ükski ühistransport, sest tänavatel olid jooksjad. Jooks pealelõunasele rongile jäi aeglaseks, finiš andis vilet ja kolistas ebaõiglaselt eest ära :( 
Koju jõudes selgus, et toimunud on kanalisatsiooniummistus, mille tõttu kõik see, mis tualetipotist kunagi kuhugi ei peaks sattuma, väljus duššikabiinist otse toa põrandale :(
Koristustööd jätkusid veel südaöösel...
Oleks olnud isegi nagu kummaline selle kõige vahepeal äkki õmblema hakata.

Seetõttu on järgnev kartulikoorekarva seelikujupats valminud täiesti esmaspäeva hommikul :) Ära kasutatud kunagi tuunikast järgi jäänud paksemat sorti väheveniv trikotaaž. Ja uskumatu küll, prügikastist tagasi võetud eelmisel nädalal ära visatud kitsad pruunitriibulise ribad, mis nüüd just vajalikuks osutusid.

Seelikul on värvli ülemise serva sees kumm, et vältida välja venimist. Taskute servad ja ülemise ääre tunneli õmblesin kattemasinaga, mis oma suures pirtsakuses tahab korrlikult õmmelda ainult venimatut kangast, kuigi on ju teadupoolest mõeldud nagu venivate kangaste õmblemiseks :)

Pühapäevaõmblus nr 37 (valminud esmaspäeval) - lõige ise tehtud, kangas kauplusest Trend, pildil olev kapsun Gudrun Sjöden.