Pühapäevaõmblus nr 41 - käterätilugu

Täna siis väiksed köögividinad, mis aitasid veidi ka kangakappi tühjendada.

Esmalt hädavajalikud ürdikotid, sest enne esimest külma õnnestus aiast piisaval hulgal liblesid varuda, aga kuna mõned maltsakesed on seal uued, siis pole neile veel kotte tehtud. Ja ausalt öeldes, ilma tähistuseta ma neil vahet äkki ei teekski - kuivanult on need prügid kõik üsna ühesugused :).

Ja siis kujundasin froteerätikuid ümber:).
Ma mäletan, et nõukaajal osteti meile koju terve virn froteerätikuid. Kõik need olid sissekootud mustriga ja muutusid pestes üsna karedaks. Ma ei tea, kas see vastab tõele, et neid varem üldse müügil polnud, aga ma ei mäleta, et neid oleks meie kodus olnud. Kui olin väga väike, siis olid justkui kõik rätikud linased. Kuigi iseenesest on froteekangas pärit 17. sajandi Türgist ja tootmist alustati ka 19. sajandil. Need enamasti sinised lillelised Kreenholmi rätikud sain ka kaasavaraks kodust kaasa ja pean tunnistama, et on ikka paganama tugevad, sest pole siiani ära lagunenud. Minema visata ei raatsi (terved ju), mõne olen võtnud põrandalapiks, sest nii retro ma veel ei ole, et neid igapäevaselt vannitoas näha tahaksin. Aga võib-olla varsti võtan need vigride võimisiganes asjadega rätid välja.

Kas mäletate veel selliseid?

90ndatel aga õnnestus mul vastavatud Abakhanist saada paras jupp ilusat, pehmet, ja ilma mustrita! froteekangast. Aga et see polnud rätik, siis palistasin ilusti servad ära ja otstesse panin kirjust riidest ribad, sest ühel "välismaa" rätikul olid sellised :).

Jätkuvalt kasutuses olev eelmisel sajandil õmmeldud rätik.

 Aga teate, miks ma seda nüüd jälle teha otsustasin? Sest ma ei tea, mis jama see on, aga minu majapidamisse on juhtunud sellised rätid, millel otsapalistus, ja eriti see sile sissekootud kaunistusriba justkui iga pesuga inetult väiksemaks tõmbub. Tõsi, ühel rätikul seda muret ei ole, aga selle nurga peale on kirjutatud JOOP, mis tähendab, et rätiku asemel võiks osta ka pidukleidi:). Odavam on igal juhul rätikutel otsad ära lõigata ja kena sitsiservaga asendada.

Lõpuks palistasin veel ära laudlinariide, mis on täielik kordusetendus. Sest selline laudlina mul juba oli ja aastaid oli, kuni minu meelest täiesti linane laudlina ühel päeval triikraua all ära sulas.  Uskumatu, et pea kümme aastat hiljem leidsin poe restikastist  uue samasuguse riidetüki :) Selle  laudlina triibumuster oli lihtsalt nii hea, et olen aegade jooksul pildistanud sellel terve rea toidupilte.

Kümnetele toidupiltidele sattunud triibulise laudlina uus tulemine :)