Täna viskame varvast

Enne kui asun selle varbaasja kallale, panen igaks juhuks siia vahele veel põike, et pärast kannapõhja valmimist (vt eelmise postituse kannatuse katkemist), tuleb ikka kannakiil kah teha. Ma olen muidugi enam-vähem kindel, et isetegijad on nii vilunud sokikudujad, et see mingeid probleeme ei tekita. Aga igaks juhuks siiski lisan, kuis mina omi sokke koon.

1. esmalt koon kannapõhja silmused uuesti kahele vardale (hiiu kanna korral jääb neid sinna rohkem).
2. Jätkan ringselt kudumist. Aga nagu näete, on ees kohe tühi koht kanna külje näol. Ja, et tühjalt kohalt ei saa miskit edasi kududa, siis tuleb kanna küljelt välja kududa (põhjaga samale vardale) mingi portsuke uusi silmuseid. See välja kudumine sarnaneb läbi servasilmuste heegeldamisele. Kui tavalise kanna puhul kootakse välja umbes sama palju silmuseid kui oli algul igal vardal, siis Hiiu kanna korral on kannalakk lühem ja näiteks mina kudusin küljelt välja 13 silmust (kuigi igal vardal oli algul 16).
3. Kui kogu ringil on jälle silmused üles korjatud, koo üks ring parempidi.
4. Kiilu kudumiseks kahanda külgedel üle ühe ringi silmuseid (neil varrastel, kus on kand ja seetõttu silmuseid rohkem). Varda lõpus koo 2 silmsut parempidi kokku, varda alguses 2 silmust ületõstmisega kokku. Tee seda seni, kuni kõigil varrastel on taas võrdne arv silmuseid.



Kui te ei ole nüüd sellest kannajamast lõpmatult tüdinud, siis võib varvast visata.
Mina koon enamiku oma sokiotsi kõige tavalisema võttega, mis jääb ilus ühtlane ja ümar. Koon igal vardal algusest ja keskelt 2 kokku ning vahele samapalju kahandusteta ringe kui silmuseid kahe kahanduse vahel. Aga et see on kõige levinum varba vikamise viis, siis seda ma rohkem ei kirjelda.

Järgnev puudutab toredat spiraalset sokikahandust, mis leidus vanadel (pole uurinud, kas ka väga vanadel) Hiiu sokkidel. Muide täpselt samamoodu kahandasid muhulased oma sõrmkinnaste sõrmi (sokke nemad nii ei kahandanud). Ärgu hiidlased siinkohal pahandagu, aga muhulased olid nii peened kudujad, et nende sõrmel oligid sama palju silmuseid kut hiidlase sokil.



Kahandada on niiviisi lihtne ja eeliseks on see, et vaheringide lugemine ei lähe sassi.

1. Esimesel ringil kootakse iga varda alguses 2 silmust parempidise keerdsilmusega kokku.
2. Teine ring kootakse niisama.
3. Kolmandal ringil kootakse igal vardal 2. ja 3. silmus parempidise keerdsilmusena kokku.
4. Jälle ring kahandusteta
jne.
Kui oled järjest vasakule poole nihkuvate kahandustega jõudnud varda lõppu, alusta jälle otsast, aga nüüd ära enam vaheringe tee.
Kui igale vardale on järele jäänud 3 silmust, siis tõmba lõng neist läbi ja sokk ongi valmis!

Ja kuna jutt on ikka segane, siis panen varbaviskamise skeemi ka. Kujutatud on üks vardatäis.




Need sokid kudusin jõuluks isale. Ja kuna tema siia kohe kindlasti ei piilu, siis panen need ka ülesse. Kõik ülejäänud selle kuu tegemised esialgu näitamist ei kannata

Kannatuse katkemine

Järgnev jutt ei räägi ei jõulumasendusest (sellist asja pole ju olemas ) ega ka muudest nukratest asjadest. Kihutatuna presidendi uudissõnade võistlusest kasutan-käänan-väänan siin hoopis olemasolevaid sõnu. Eesti keel on ses osas ju lausa vaimustav. Mis asi on kannatus - see on see olukord, kui kanda ei ole. Kannatuse katkemine on siis antud olukorra peatamine ehk täna teen koos teiega ühe sokikanna. Nimelt selle Hiiu kanna, mida üle-eelmises postis lubasin.
Andku hiidlased mulle nüüd andeks, kui minu poolt siin presenteeritud hiiu kand teile üldse mingi tuttav asi ei ole. Ei ole mina selles osas üheski muuseumis tuhlanud ega muidu sügavamat uurimistööd läbi viinud (muidugi ju võiks). Hiiu kanna tegemist õpetas mulle elu ise ehk siis ämm, keda ma kahjuks kunagi näinud ei ole.

See asi juhtus ammu, kui mina hiidlasele mehele läksin (saarlase kohta oli see muidugi väga julge otsus). Ja pea esimesel abieluaastal, kui mina hoole ja armastusega oma mehele sokke kuduma asusin, sain ma kuulda, et minu poolt kootud täiesti korralik sokikand (tehtud Eestimaal levinud parimate tavade kohaselt) mitte kui kuhugi ei kõlba. Kiskuvat jala all kortsu ja polevat üldse mõnusalt ümber kanna. Selgus, et hiidlane "kannab välja" ainult miskise kolmnurkse kujuga kanna, mida tema ema ja vanaema ja ilmselt kõik ülejäänud õiged hiidlased kudusid. Küsida polnud enam kelleltki, aga ämma kootud sokid olid kapisahtlis alles. Eks ma siis luubiga neid silmuseid kaesin ja nii õppisingi seda õiget kanda tegema. Muide, on küll hea kand ega kisu talla all kortsu, mis võib jutuda mõne muu kannaga. Ja mis peaasi- seda on imelihtne teha.

Nüüd siis asja juurde:

1. Koo mitte eriti pikk kannalakk, naiste sokile 4-6 cm, meeste omale 5-7 cm. Kannalaka jaoks koo 1. ja 4. varda silmused ühele vardale kokku.



2. Hiiu kanna puhul ei toimu mingit silmuste kolmeks jagamist. Kannapõhja kudumist alustatakse keskelt ja olenemata silmuste arvust kootakse seda ikka ühte moodi. Koo varda keskkohani ja lisaks veel üks silmus. Seejärel koo kaks silmust parempidi ületõstmisega kokku (esimene tõsta kudumata, teine koo parempidi ja ületõstetud silmus tõsta teisest üle). Pärast kokku kudumist koo veel üks silmus parempidi ja keera töö ringi.




3. Esimene silmus tõsta kudumata ja koo 3 silmust pahempidi (nüüd oled keskkohast ühe silmsue võrra teisel pool). Koo 2 silmust pahempidi kokku ja veel üks silmus pahempidi. Keera töö ringi.



4. Edasi pole vaja silmuseid lugeda. Tõsta esimene silmus kudumata ja koo parempidi seni, kuni saad ületõstmisega kokku kududa kahel pool väikest vahet (nõksu) olevad silmused. Koo üks silmus parempidi. Keera töö ringi.

5. Tõsta esimene silmus kudumata ning koo pahempidi, kuni kahelt poolt vahet saad 2 silmust pahempidi kokku kududa. Koo lisaks üks silmus pahempidi. Keera.

6. Jätka kuni silmused on külgedelt otsas. Järele jääb selle kannapõhja korral rohkem silmuseid kui tavalise kanna korral. Tulemuseks on ilus kolmnurkne kannapõhi.





Ma tean, et mõned käsitöölised on "tekstiinimesed" ja mõned "skeemiinimesed". Vastu tulles viimastele tegin väikese skeemi ka



Noo nii, nüüd oleme kannatuse katkestanud ja "kanda kinnitanud". Kas laseme varvast ka?