Täna viskame varvast

Enne kui asun selle varbaasja kallale, panen igaks juhuks siia vahele veel põike, et pärast kannapõhja valmimist (vt eelmise postituse kannatuse katkemist), tuleb ikka kannakiil kah teha. Ma olen muidugi enam-vähem kindel, et isetegijad on nii vilunud sokikudujad, et see mingeid probleeme ei tekita. Aga igaks juhuks siiski lisan, kuis mina omi sokke koon.

1. esmalt koon kannapõhja silmused uuesti kahele vardale (hiiu kanna korral jääb neid sinna rohkem).
2. Jätkan ringselt kudumist. Aga nagu näete, on ees kohe tühi koht kanna külje näol. Ja, et tühjalt kohalt ei saa miskit edasi kududa, siis tuleb kanna küljelt välja kududa (põhjaga samale vardale) mingi portsuke uusi silmuseid. See välja kudumine sarnaneb läbi servasilmuste heegeldamisele. Kui tavalise kanna puhul kootakse välja umbes sama palju silmuseid kui oli algul igal vardal, siis Hiiu kanna korral on kannalakk lühem ja näiteks mina kudusin küljelt välja 13 silmust (kuigi igal vardal oli algul 16).
3. Kui kogu ringil on jälle silmused üles korjatud, koo üks ring parempidi.
4. Kiilu kudumiseks kahanda külgedel üle ühe ringi silmuseid (neil varrastel, kus on kand ja seetõttu silmuseid rohkem). Varda lõpus koo 2 silmsut parempidi kokku, varda alguses 2 silmust ületõstmisega kokku. Tee seda seni, kuni kõigil varrastel on taas võrdne arv silmuseid.



Kui te ei ole nüüd sellest kannajamast lõpmatult tüdinud, siis võib varvast visata.
Mina koon enamiku oma sokiotsi kõige tavalisema võttega, mis jääb ilus ühtlane ja ümar. Koon igal vardal algusest ja keskelt 2 kokku ning vahele samapalju kahandusteta ringe kui silmuseid kahe kahanduse vahel. Aga et see on kõige levinum varba vikamise viis, siis seda ma rohkem ei kirjelda.

Järgnev puudutab toredat spiraalset sokikahandust, mis leidus vanadel (pole uurinud, kas ka väga vanadel) Hiiu sokkidel. Muide täpselt samamoodu kahandasid muhulased oma sõrmkinnaste sõrmi (sokke nemad nii ei kahandanud). Ärgu hiidlased siinkohal pahandagu, aga muhulased olid nii peened kudujad, et nende sõrmel oligid sama palju silmuseid kut hiidlase sokil.



Kahandada on niiviisi lihtne ja eeliseks on see, et vaheringide lugemine ei lähe sassi.

1. Esimesel ringil kootakse iga varda alguses 2 silmust parempidise keerdsilmusega kokku.
2. Teine ring kootakse niisama.
3. Kolmandal ringil kootakse igal vardal 2. ja 3. silmus parempidise keerdsilmusena kokku.
4. Jälle ring kahandusteta
jne.
Kui oled järjest vasakule poole nihkuvate kahandustega jõudnud varda lõppu, alusta jälle otsast, aga nüüd ära enam vaheringe tee.
Kui igale vardale on järele jäänud 3 silmust, siis tõmba lõng neist läbi ja sokk ongi valmis!

Ja kuna jutt on ikka segane, siis panen varbaviskamise skeemi ka. Kujutatud on üks vardatäis.




Need sokid kudusin jõuluks isale. Ja kuna tema siia kohe kindlasti ei piilu, siis panen need ka ülesse. Kõik ülejäänud selle kuu tegemised esialgu näitamist ei kannata

Kannatuse katkemine

Järgnev jutt ei räägi ei jõulumasendusest (sellist asja pole ju olemas ) ega ka muudest nukratest asjadest. Kihutatuna presidendi uudissõnade võistlusest kasutan-käänan-väänan siin hoopis olemasolevaid sõnu. Eesti keel on ses osas ju lausa vaimustav. Mis asi on kannatus - see on see olukord, kui kanda ei ole. Kannatuse katkemine on siis antud olukorra peatamine ehk täna teen koos teiega ühe sokikanna. Nimelt selle Hiiu kanna, mida üle-eelmises postis lubasin.
Andku hiidlased mulle nüüd andeks, kui minu poolt siin presenteeritud hiiu kand teile üldse mingi tuttav asi ei ole. Ei ole mina selles osas üheski muuseumis tuhlanud ega muidu sügavamat uurimistööd läbi viinud (muidugi ju võiks). Hiiu kanna tegemist õpetas mulle elu ise ehk siis ämm, keda ma kahjuks kunagi näinud ei ole.

See asi juhtus ammu, kui mina hiidlasele mehele läksin (saarlase kohta oli see muidugi väga julge otsus). Ja pea esimesel abieluaastal, kui mina hoole ja armastusega oma mehele sokke kuduma asusin, sain ma kuulda, et minu poolt kootud täiesti korralik sokikand (tehtud Eestimaal levinud parimate tavade kohaselt) mitte kui kuhugi ei kõlba. Kiskuvat jala all kortsu ja polevat üldse mõnusalt ümber kanna. Selgus, et hiidlane "kannab välja" ainult miskise kolmnurkse kujuga kanna, mida tema ema ja vanaema ja ilmselt kõik ülejäänud õiged hiidlased kudusid. Küsida polnud enam kelleltki, aga ämma kootud sokid olid kapisahtlis alles. Eks ma siis luubiga neid silmuseid kaesin ja nii õppisingi seda õiget kanda tegema. Muide, on küll hea kand ega kisu talla all kortsu, mis võib jutuda mõne muu kannaga. Ja mis peaasi- seda on imelihtne teha.

Nüüd siis asja juurde:

1. Koo mitte eriti pikk kannalakk, naiste sokile 4-6 cm, meeste omale 5-7 cm. Kannalaka jaoks koo 1. ja 4. varda silmused ühele vardale kokku.



2. Hiiu kanna puhul ei toimu mingit silmuste kolmeks jagamist. Kannapõhja kudumist alustatakse keskelt ja olenemata silmuste arvust kootakse seda ikka ühte moodi. Koo varda keskkohani ja lisaks veel üks silmus. Seejärel koo kaks silmust parempidi ületõstmisega kokku (esimene tõsta kudumata, teine koo parempidi ja ületõstetud silmus tõsta teisest üle). Pärast kokku kudumist koo veel üks silmus parempidi ja keera töö ringi.




3. Esimene silmus tõsta kudumata ja koo 3 silmust pahempidi (nüüd oled keskkohast ühe silmsue võrra teisel pool). Koo 2 silmust pahempidi kokku ja veel üks silmus pahempidi. Keera töö ringi.



4. Edasi pole vaja silmuseid lugeda. Tõsta esimene silmus kudumata ja koo parempidi seni, kuni saad ületõstmisega kokku kududa kahel pool väikest vahet (nõksu) olevad silmused. Koo üks silmus parempidi. Keera töö ringi.

5. Tõsta esimene silmus kudumata ning koo pahempidi, kuni kahelt poolt vahet saad 2 silmust pahempidi kokku kududa. Koo lisaks üks silmus pahempidi. Keera.

6. Jätka kuni silmused on külgedelt otsas. Järele jääb selle kannapõhja korral rohkem silmuseid kui tavalise kanna korral. Tulemuseks on ilus kolmnurkne kannapõhi.





Ma tean, et mõned käsitöölised on "tekstiinimesed" ja mõned "skeemiinimesed". Vastu tulles viimastele tegin väikese skeemi ka



Noo nii, nüüd oleme kannatuse katkestanud ja "kanda kinnitanud". Kas laseme varvast ka?

Jõuluaeg, jõuluaeg...

Piisab kui vaadata õue ja süüdata küünal ning jõulutunne ongi kohal. Soovin kõigile Isetegijatele armsat jõuluaega.
Minu tervitused on paigutatud ühte kootud piparkooki...



Meie peres on 1. advendil üks väga tähtis toiming ja see on tehtud. Nimelt tuleb eemaldada söögilaua kohalt elektrilamp ja asendada see küünlalühtriga. Ja sellest piisab, et oleks armas ja mõnus ja saaks alustada kõigi nende mõnusate jõulusebimiste ja jõulusöökidega.
Muide mitte väga jõulumeeleoluline tähelepanek, aga kolmekuningapäeval tunneme kõik siirast rõõmu. Ei, mitte jõulude möödumisest, vaid elektrivalgusest. (just nagu Lenin).

Ja siis lendas täna meie akna peale üks sasipeaga ingel. Selle käigus meenus kohe laul, kus sõnad ...tiibadeta ingel... Minu ingel ei saanud tiibateda, küll aga käteta. Alles viimsel hetkel avastasin, et inglitel on ikka lisaks tiibadele käed ka vajalikud, kasvõi selleks, et jõuluvalgust süüdata.

Süda sokisääres

Imede aeg

Mis muud, kui ime, on ühe ilmakodaniku meie hulka saabumine. Lühidalt äraöeldes - tööpink sai jälle vanaemaks! Loomulikult pidi sellisel puhul katki jätma kõik muud käsitööd (ootavad oma aega) ja kibekähku valmis õmmeldama üks väike tekike uuele pisipõnnile.



Selle käigus tegin ka ühe toreda avastuse lähimas kangapoes. Müügil oli nimelt villast mahulist vatiini. Oleks ma sellist asja varem taibanud küsida. Tite jaoks ei tahtnud sünteetilist panna ja see vana tüüpi hall oleks jäänud läbi paistma. Aga tore lambavalge ja pehme - lausa suurepärane!
Tekk sai meeste triiksärgi tükikestest (küll uutest, ...ei ma ei lõiganud uusi särke puruks, oli lihtsalt üks kotike vabrikujääke) ja serva peale riba Orissaare imelisest poest ostetud hirmvana kangast.
Viimasel ajal mulle meeldivad sellised lihtsad ruutudest tekid, mis on täitsa ilma süsteemita kokku laotud. Või tuleneb see valik mul laiskusest, ehh

Ei ole soktoobrisokid!

Juhtusin hilja-aegu Sokikese toredas blogis nägema ilusaid triibulisi sokke, mida tema seal hellitavalt soktoobrisokkideks nimetas. Ja uskuge, ma tõesti arvasin, et Sokike, kes ju teada-tuntud oma toredate ütlemiste poolest, selle sõna sealsamas välja mõtles. Hiljem siiski avastasin, et on lausa soktoobrisokkide ühiskudumine. 

 Tahan ka endale soktoobrisokke! Aga kui sa oled ikka nii töhe mattunud, et pooles oktoobris märkad teemat, kuhu registreerimine lõppes juba septembris, mis siis ikka teha. Kududa, kududa autosõidul, kududa öötunnikesel ka, kui enam ei jõua tööd teha. (muide ma ei kurda, mul on väga huvitav töö )

Ja need on siin minu soktoobrisokid, mis mingi teema alla ei klassifitseeru.

Mõtlesin, et pean neid ikka jalas ka pildistama, aga kuna ei tahtnud valgeid sokke ära määrida, heitsin mudilaste liivakastile külili (ma ei tea, mis naabrid mõtlesid - ilmselt, et mingi soktoobrihullus)


 

Sain seal pikutada täpselt 5 sekundit, kui saabus jooksujalu Kursor (see on kassi peenem nimi, tavaliselt on ta lihtsalt kurr). Tema näost oli näha selget rahulolu fakti üle, et sellel aastal paigutatakse siin majapidamises külmaperioodiks õue soojad ja villased nühkimisobjektid.

Järgmisest nädalast lõppeb suurem tööperiood ja siis ma alles hakkan käsitöötama! Ihiii, eks siis tule jälle mõni uus töö...

Ilmakohane kleidike

Eile võtsin ennast vaatamata hullule kuumusele kokku ja tegin vähemalt ühe kleidikese. Kangas sai ostetud mullu suvel Orissaarest sellest toredast poest, mille kõrval mõtlemisabi pakutakse. Ja see kangas on tõeliselt õhuke, võiks öelda, et absoluutselt sobilik meie lõunamaa temperatuuridega. Lõige on võetud ühest Ottobrest ja üsna tundmatuseni moonutatud.



Selja peale tegin sellise kuuekordsest riidest väikese karvastatud lillekese.



Ja seljas näeb see suvine kleit välja sedamoodi. Pildi tegin hommikul, õhtul oleks olnud vaatepilt hoopis teine, sest õhuke kleidike muutus ligumärjana liibuvaks pärast vähemalt sajakordset kastmisvihmuti alt läbijooksu.

Kindumid valmis!

Olen nüüd täielikult valmistunud talveks - loodetavasti järgmiseks ,
sest mul on piisavalt soekke-kindumeid (selline kõnepruuk kuulub kunagisele Muhu "prükkarile" Nabi Juulale). Nabi Juula oli üks värvikas tegelane, kes juba pool sajandit tagasi prügikastidest sõi - kuulu järgi olevat uss peale Nabi Juula hammustamist hinge heitnud, nii mürgine mutt oli see Juula. Ja soekke-kindumeid pakkus ta ka müügiks, aga need polevat just eriti head välja näinud.

Mina üritasin anda endast parima, et saada ühed justkui ehtsad Muhu kindad. Ja nii ma siiski lõpetasin ka teise kinda. (eelmine valmis juba eelmisel aastal).

Ja siin ma siis nüüd kekutan oma kahe kindaga!

Väike must dress ehk "Pariis -10"

See on pikem lugu ja ei räägi sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan. Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus). Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole. Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi, ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes teadupoolest naisterahavaste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!

Lõike tegin ise, masintikandi joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti Eiffeli tornist. Sellel asjandusel on kaks kaelust.

Sipsiku kolmas tulemine.

Olen Eno Raua Sipsikuga nii enamvähem üheealine. Sipsikuraamatu lugesingi läbi üsna varases lapsepõlves. Järgnevalt lugesin seda ette oma lastele umbes paarkümmend aastat hiljem. Ja esimese Sipsiku tegin lapsele kolmandaks sünnipäevaks. Nüüd siis sattus lastelastele unejutu lugemiseks näppu taas Sipsik. Ja kuidas siis ikka ilma päris Sipsikuta. Algul heegeldasin ühe tillukese, aga ega kahele lapsele ikka ühest Sipsikust ei piisa, nii pidin teisegi tegema.

Nii sisenes Sipsik (pipsik) meie ellu kolmandat korda.



Muide neid lugusid on tänases päevas päris tore lugeda. (a´la "käisime külas ühel onul, kellel oli televiisor"!)

Õmblemine depressiivses väikelinnas ...

Lugu kümnes pildis, ei sobi kasutamiseks Hollywood´is, kuna puudub igasugune Happy (ka lõpus),
pigem sarnaneb Eesti linateosele, kus on pealtnäha täiesti mõttetud sügavmõttelised tegevused ja mittemillegagi lõppemine.
Siinkohal ei soovitata kurvameelsetele või ehk siis ainult neile,
kellele mõjub positiivselt arusaamine, et depressiivsust leidub küllaga ka väljaspool nende isiklikku vaatevälja.

PILT 1
Temperatuur akna taga langeb -25 kraadini. Soojas toas konutavale isetegijale meenub, et tema lapsel pole miskiseid sooje riideid.
(oh ei, laps ei ole küll mingi mudilane, kannab parajat kikkhabet). Isetegija on kunagi andnud lubaduse mantli õmblemiseks, nüüd juba kujutabki ta ette oma järglast justkui mõnd 19. sajandi vaest, pintsakuta luuletajat Eesti vaimulinnas ringi lehvimas. Tõsi küll, pintsak on tal olemas ja see koos kampsuni ja salliga peakski kandja meelest justkui moodustama sobiliku rõivastuse -25 kraadise pakase talumiseks.

PILT 2
Murelik isetegija märkab Tallinna Kaubamajas sobilikku mantlit - piisavalt kossakas, selline lipitud-lapitud ja täiesti villane (ei mingit kilet). Suurust ei suuda täpsustada ja hind (firma Desigual) on muidugi oh ja ah. Isetgija otsutab siiski ise mantli õmmelda.

PILT3
Isetegija siseneb depressiivse väikelinna kangapoodi. Müügil on ÜKS väga sobiv riie, mõnus vildine ja villane, kerge ja soe. Noh, ootamatult hele on, aga ikkagi väga tore. Isetegija ostab riide. Kodust otsib teisi hallikaid tükke ka lisaks.

PILT 4
Isetegija siseneb ühe teise depressiivse väikelinna kaubamajja, et osta lõnga, sest mantli varrukad ja kapuuts tulevad tema kujutluses kootud. Müügil on ÜKS jämedam naturaalne lõng, koostis on väga hea 20% villa, 80% alpakat, jäme, kerge ja pehme. Noh, värv on selline kanga kõrval veidi liiga tume, aga ehk sobib (isetegija on paraku kangatüki koju jätnud).

PILT 5
Isetegija võrdleb lõnga ja kangast. Väike ehmatus. Hall lõng tundub päevavalges üsna sinakas, aga kangas nagu beežikas. Aga pole hullu, lõpututes lõngavarudes leidub ju pruun villane, mis juurde pannes tooni soojemaks teeb. Isetegija hakkab kibekähku kuduma.

PILT 6
Lõng lõppeb teise varruka keskpaigas otsa. Ohh. Kõik 6 tokki läbi - jämeda lõnga rõõm. Isetegija surfab ruttu netis ja leiab lõngapoe, kust sama lõnga tellida. Tellib veel ühe toki. (möödaminnes ka kuhjakese lillat mohhääri).

PILT 7

Lõng jõuab kohale, varrukas saab valmis. Isetegija imetleb kootud tükke ja väljalõigatud tükke ja taskuid... ja ohkab - see kõik on siiski kuidagi liiga kontrastne, keha hele ja varrukas tume. Isetegija tõttab depressivse väikelinna kaubamajja. Müügil ongi ka kangavärve. Isetegija ostab musta värvi, et tükid pisut üle värvida, hoopis teisel põhjusel ostab ta ka halli värvi.

PILT 8
Isetgija värvib kanagatükke. Riie on paks ja värv ei jää eriti ühtlane. Aga sinna võib ju midagi põnevat peale tikkida ja nii on kõik väga lahe. Tükke kuivama pannes tunduvad need ikka väga rotihallid. Isetgija vaatab ehmatusega, kogemata on ta potti pannud musta asemel halli värvi. Hallina ei mõju kangas hästi. Isetegija võtab pruuni värvi ja värvib kõik tükid pruuniga üle. Tulemuseks on selline karupruun. Oh. Vahepeal saabub mantlita tudeng ja arvab et see hele oleks vast ikka parem. Õnneks on seda veel piisavalt alles.

PILT 9

Isetgija lõikab jälle tükid välja ja asub usinalt õmblema. Miski ei meeldi, ikkagi on liiga kontrastne... Selga pannes tundub lai.
Isetegija harutab lahti mitmed-setmed õmblused, teeb mantli kitsamaks, lisab fantastiliselt mõnusad nööbid ja teeb isegi riidega töödeldud nööpaugud, aga ... ikka justkui pole see. Tulevane kandja ei oska ka miskit kosta, kui valmis, siis vaatab. Depressiivse väikelinna istegija sätib mantli ilusasti puu pääle, paneb voodritükid ka kõrvale ja asetab kõige kaugemale nurka poolikute asjade kapis.

PILT 10
Isetegija siseneb Tartu Kaubamajja ja ostab päris ilusa meestemantli. Hind on õnneks soodne.

On võimalik, et sellest kunagi siiski ka midagi veel saab.

Roosaromantika

Oh ma kohe ei tea, mida kirjutada nii romantilisse roosidega raamatusse. Armastusluulet? Viimase luuletuse kirjutasin vist umbes 30 aastat tagasi ja sellegi loomulikult sahtlisse... Või peaks sinna üles tähendama eriliselt magusaid kreemiretsepte? Ehk on Teil mõni nutikas idee?



Igaljuhul nii näeb välja minu esimene ise meisterdatud kõvaköide. Suured tänud õpetajale (sinna armsasse mudapäälinna Haapsalusse!). Ei hoidnud ma ka tagasi - ikka roose ja kulda, isegi osa lehti on märkmikus kuldsed.

Küidu triibud

Sünnipäevaks võiks igal naisterahval ikka uus kleit olla, vähemalt siis, kui sa saad näiteks kahe aastaseks. Ja kui lapsel on olemas ikka mitu mammat, siis on täiesti normaalne, et nende vahel on korraline tööjaotus, ehk siis üks laualab ja teine õmbleb seelikuid.

Vanasti oli selline lastelauluke, et kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi. Võib ju ka mõelda, et see seelik just praegu tuli sealt kleidimaalt, niiviisi talves lehvides ja ilmselt lendas Hiiumaa poolt, sest keskele on heegeldatud Pühalepa küidu triibud. (küit on triibuseelik )

Ja nööbid on kadakapuust ning lepatriinudega - need kinkis mulle üks armas inimene.

Alalhoidmisest 3 - Jenny, pitsitädi ja minu esimene Burda

Tänase õmblustöö sissejuhatuseks pean minema taas ajas nii umbes 60-80 aastat tagasi. Jenny oli imehea õmbleja. Tänu tema nutikale rätsepatööle olid meie suguvõsa naised ilusates kleitides isegi sõjajärgsel aal, kui poest suurt midagi saada polnud. Nõukogude kord tõi keerulised ajad ka toonastele õmblejatele. Ilmselt polnud kodus tellimustööde tegemine lubatud ja nii oli vajalik pidev valmisolek õmblustöö kohe ära peita.

Minu ema meenutab Jennyt kui üliandekat nuputajat, kel alati oli varuks mingi hea idee, kuidas kleiti põnevamaks teha. Ka oli tal tuttav pitsitädi, kelle juurest vajadusel kohe sobiva pitsi sai hankida. Materjaliga aga käidi ringi kokkuhoidlikult - nii oli emalgi pluus, mida kaunistas vanade pitskinnaste ribadest kokkuõmmeldud pits.


Jenny oma tütrega

Aastad läksid ja nutikas hobiõmbleja ja kena inime sai ka Jenny tütrest. Mäletan selgesti päeva, kui ta mulle, vinnilisele neljateistaastasele saaretüdrukule, tõi kingituseks päris BURDA. Seda 1978. aasta noortreburdat hoian siiani korralikult kapis. Aga toona esialgu ainult silitasin ja vaatasin, ikka eest taha ja tagant ette - meie kodus olid ju seni ainult nõukogude naised ja siluetid... Ja siis vist õmblesin viie järgneva aasta jooksul enamiku rõivaid, mis selles Burdas leidus.

Aga see alalhoidmise komme see on meil vist suguvõsa viga, sest tänaseks on minu kätte jõudnud Jennyst järele jäänud pitsid (eks ikka säält pitsitädi käest). Ja ma ei hakka neid üksikasjaliselt näitama, peaksin pool õhtut neid pildistama ja pealegi tundub mulle, et vat selle karbitäiega ajaksin ma keskmise isetegija suhteliselt kadedaks...




Et mis ma nendega teen? Vaat vahel kasutan ka. Näiteks on mul üks pidukleit, millele rinna ette tegin sellise üsna sürri vabatikandi, kasutades neid uhkeid vanu pitse.

Ja selle aasta esimese päeva pühendasin ühele valgele pluusikesele, mis koosneb mitut sorti vanadest pitsidest ja kreemvalgest kangatükist, mis on olnud meie pere kapis just niikaua, kui ma mäletan. Ema ja vanaema ütlesid selle kohta ikka - Ameerika siidfrotee. Nüüd siis seda õmblema asudes ei saanud kohe muidu, kui helistasin ja küsisin ema käest, mis ajast see siidfrotee siis ikkagi on. Selgus, et keegi täpselt ei tea, aga kindlasti enne 40-ndat pidi ostetud olema. Selline uunikum riie siis - siid on ta tõesti ja frotee on ka.



Aga need uhked nööbid, kujutage ette, ei olegi alal hoitud, ostsin need poest! Aga need on nii uhked, et ma loodan, et neid hoitakse alal...



Nüüd olen siin niipalju vanadest asjadest pajatanud, et mõni noorem inimene kindlasti arvab, et olen ligi saja-aastne. Aga tegelikult avastasin, et olen juba kaks aastat siin ühe vanusega! Kas Teil juhtub ka sedasi?