Mu kamber on vallutatud

 Jajaa, täna on pühapäev ja peaks õmblema. Aga kuidas sa õmbled, kui sinu õmbluskamber on täielikult vallutatud :D

Ühe õmblusmasina taga teeb 10-ne poiss endale lapitekki, teise taga otsustas 12-ne noormees endale kraega särgi õmmelda ja siis veel üks 10-ne neiu on vallutanud triikraua ja osutab kõigile triikimisteenust. Vaba oli ainult kattemasin, aga mida sa ainult sellega ikka teed. Parem juba minna rahulikult kartuleid koorima.  Nii et ma pole täna MITTE midagi õmmelnud. 

Ja kui te muidu uskuma ei jää, siis pean tõenduseks näitama, mis siin siis täna tehti. Täitsa vinge, kui 10-aastane suudab poole päevaga terve lapiteki pealse kokku õmmelda, kusjuures üllatavalt täpselt. Üks õmblus jäigi ainult järgmist korda ootama. See mõte tuli ka väga äkitsi, et tahaks enda tuppa lapitekki teha. No ega mina ei keela...

Kusjuures isegi ruudu nurgad läksid kokku. Näitasin lapsele, kuidas kangaklambreid kasutada, kes see siis lapiteki ribasid traageldada viitsib ja nööpnõelad pole siin nii mugavad.

Samal ajal otsis teine poiss Ottobrest lõike, võttis selle maha. Märkis õmblusvarud, lõikas tükid välja ja jõudis kuni krae külge panekuni. Käivitav fakt asja juures oli minu kapis leiduv korvpalluritega riie :)

No ja mina ei teinud tõesti midagi. Lõppu lisan ühe äsja valminud töö, mida ma ei näita :). See on töö-asi.

Selline pühapäev siis sedakorda.

Kas teie kasutate kangaklambreid? Ma pean ausalt tunnistama, et mina ainult mõnikord, aga lastel tundub nendega asi lobedamalt minevat.

Vanamoodsad kiiksud

Triikimine on valdkond, kus tunnen ennast täieliku fossiilina. Jah minu lapsepõlves oli ilmvõimatu mõelda, et pesu ei triigita. Või oli siiski kusagil inimesi, kes seda ei teinud? Toas olev söögilaud tõmmati lahti, sellele tekk, siis triikimislina ja minu meelest vähemalt pool päeva kestev triikrauaga nühkimine läks lahti. Ma ei mäleta, et ma seda triikimist ja enne seda voodipesu venitamist ülemäära armastanud oleks. Aga triigitud pesu tundus olevat sama tavaline kui aastaaegade vaheldumine või õhtune AK.

Iseseisvas elus jõudsin õige pea tõdemuseni, et õmblemist ilma triikimise-pressimiseta pole mõtet toimetada. Pesu triikisin ikka ka, sest kuidas siis muidu? Alles aastakümneid hiljem olen end tabanud mõttelt, et ma isegi ei kujuta ette, kuidas seda triikimata voodipesu kappi asetatakse – see on ka põhjus miks olen laiali jaganud kõik meeltesegaduses ostetud kummiga linad. Sest pesu käib kapis ju sirges rivis :). Nojah muidugi ma tean, et enamik inimesi oma voodipesusid ei triigi, aga selles osas ma jään täiesti vanamoodsaks. 

Samas ma olen ikka üritanud oma triikimishullust sobivate vahenditega toetada. Minu nõuded triikrauale on ilmselt keskmisest kõrgemad. Aga absoluutne lemmikmasin mu majapidamises on meesinimese kingitud kalander. Tegelikult ma ei teagi, kust tal tuli mõte sellist riistapuud kinkida, hiljem pole selliseid isegi müügil olnud. Aga jah, juba 15 aastat on see suurepärane masin mind rõõmustanud. Ja nüüd jõuame siis imeväikese õmblustööni, mis ootas oma järge –15 aastat!

Kalandril oli peal plastikust kate, mis otseloomulikult ei sobinud minu pisikesse pesupesemise-hooldamise tuppa. Ajutiselt (loe 15 aastaks) katsin kalandri beeži saunalinaga, kuigi teadsin kohe, et tema katteks peaks saama pisikene lapitekk. Lappides leidis koha ka mu lapsepõlve seelik ja mõned uuemad kangajäägid. Selline tagasihoidlik beež-roheline kolmeruutmeetrine toake, kus on palju nööpe :)

 Teine pisitillukene õmblustöö on pelgalt palistamine. Ehk siis mõned kardinad. Minu lemmikud on valged või kreemid õhukesed puuvillased kardinad, millest mõnusalt valgus läbi kumab. Õmblen ma neid eranditult kleidi või pluusikangastest, sest kardinakangaste hulgas pole üldse nii ilusaid :) Ja pealegi on kardinakangad enamasti ka tükk maad kallimad. Nüüd siis väikeste valgete sissekootud täppidega valged kardinad mu lapsepõlvekoju.

Millised teie kardinaeelistused on?

Täitsa pekkis

Selle nädala õmblustöö sai alguse sellest, et juhtusin üle tüki aja ostma uue BURDA. See oli see erinumber "für vollschlanke" – no sakslased kohe oskavad ilusti öelda, see tähendab siis Burda täissaledatele ehk siis maakeeles öeldes paksukestele :) või siis otseöeldes neile, kes on täitsa pekkis.

Mõtlesin, et proovin ühte laia, kroogetega pluusi lõiget, oli teine kohe esikaanel eksponeeritud. Selgus et kõige väiksem number on 46, korraks mõtlesin, et ehk peaksin siiski väiksemaks tegema, aga noh, las see pluus tulla siis selline lahe...

Koukisin kapist välja toreda Morrise õhukse puuvillase kanga, mis iseenesest sobiks rohkem 6-aastase tüdrukukese kleidiks kui peakuuekümnesele vanaemale. Lõikasin pluusi välja ja alustasin hoolsalt kaelusest. Kui peaaegu kõik sai kokku õmmeldud siis saabus tõde – täitsa pekkis...

Keskelt oli pluus hirmus lai ja kuna kangas väga langev ka polnud, siis näis nagu keskmisest suurem heinakuhi. Varrukad olid samas üsna kitsad ja kõrge kaarega, mille tagajärjel käsi eriti liigutada ei saanud. Ja mis uskumatu õnnetus, kaelaava oli lootusetult väike. No kas nad tõesti arvavad, et kui inimene on see vollschlanke, et tal siis kael on peenike nagu spagett. Ja ma olin selle kaeluse juba täiesti ära töödelnud. 

Ühesõnaga, kuidas see laul nüüd oligi, et "kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi..." See pluus muutus nüüd lapitekitükkideks. Ilusad tükid said.

Aga ega see pühapäev sellega ei lõppenud. Võtsin endatehtud absoluutselt mõnusaima lõike ja jupi triibulist viskoosi. Väikesed lõikearendused ja valmis see saigi – parajalt vaba ja mõnus, kroogitud varrukate ja ühe punase nööbiga. Otsisin kapist välja isegi oma punase nööbikee. Käsitöökingad Julia Bo.

Seitse patja ... seitse tekki

 Seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar...

Jajaa, seitse patja, aga ka seitse tekki... Ühel ilusal ennejõulusel päeval jõudsin lõplikule otsusele, et ma pean tegema remonti. Lastetoas laiutasid kolmekohaline mudilaste sahtelvoodi ja isegi imikuvoodi. Kas mul on siin mõni mudilane – ei ole, kõik on suured koolilapsed, jah 7 koolilast. Ja tuleb likvideerida iseenesest seinast veidi kärisenud tapeet ja muud 20 aastaga tekkinud vigastused. 

Titevoodit oli juba pikemat aega kasutatud ainult voodiriiete paigalduskohana. Ükskord ostsin isegi ühe hoiukasti, aga sinna mahtus ju ainult üks tekk+padi. Aga kui inimesi on aegajalt 14. Te kujutate ette seda õhtut, kui kõik on juba uimased (eriti mina) ja siis tuleb korrapealt leida 14 inimese voodipesu ja keegi ei mäleta, milline tal eelmine kord oli :D. Otsustasin siis tõesti soetada 7 tekki ja patja (vanad läksid otsima väiksemaid lapsukesi). Ja nüüd jõudsin seoses pühapäevaga ka lõpptulemuseni – igaühe tekk ja padi ja lina on spetsiaalses kotis, mille ta usutavasti ise üles leiab. Kuhu säärane kotiladu sättida? Õmblesin kotid sellised, et need näeksid koos sisuga välja nagu suured padjad. Kinni käivad kõik pika lukuga. Ja need padjad siis sokutasin mööda voodeid laiali :D.

Esimesena said juba veidi aja eest valmis kaks suurt "patja" vastremonditud tuppa. Kotid on õmmeldud vanast laudlinast, mis sobis hästi värskelt paigaldatud tapeediga. Ärge nüüd arvake, seda voodikatet ma ei heegeldanud, see ootas minu remondiaega ühes kohalikus teiseringi poes. Kui ikka 2,5x2,2 voodikate maksab 25 eur, siis tuleb talle võimalus anda.

Nüüd on kõik kott-padjad valmis. Teise tuppa said sellised lõbusad. Pealmise puuvillase kanga olin kunagi kupongidena soetanud mu lemmikumas netikangapoes stoffe.de. Tagumised pooled on järjekordselt taaskasutuses laudlinatükid. Nende patjade puhul on eriti lihtne meelde jätta, millises su voodiriided on.

 Kuidas teie oma tagavaratekke ja patju hoiustate?

Kingitused

Isetehtud kingitused on nii toredad, aga alati pole nende tegemiseks kahjuks aega. Eriti vahva on kui saad isetehtud kingituse lapselapselt, mina näiteks sain :). Väga praktiline kink kusjuures, see ülemine asi on muide potikaane valvur.

 Ja siis tegin oma lapsele kingiks elutoa lapiteki. Aegade jooksul on tehtud ju igasuguseid lapitekke, aga millegipärast on minu kõige lemmikumad ikkagi täiesti tavalistest ruutudest sellised kohevad tekid. Mõned peetud meestesärgid ja kõikvõimalikud riidejäägid leidsid ka ühtlasi kasutust. Ja nagu alati olin lappe lõiganud nii palju, et nüüd saaks veel ühe sellistes toonides teki.

Ja vanaisa tegi kaksikutele 10. sünnipäevaks elektritõuksid. Pilt tuli teha lumehanges ja usutavasti on lume sulamine väga oodatud, et saaks tõukse päriselt proovida.