Mu kamber on vallutatud

 Jajaa, täna on pühapäev ja peaks õmblema. Aga kuidas sa õmbled, kui sinu õmbluskamber on täielikult vallutatud :D

Ühe õmblusmasina taga teeb 10-ne poiss endale lapitekki, teise taga otsustas 12-ne noormees endale kraega särgi õmmelda ja siis veel üks 10-ne neiu on vallutanud triikraua ja osutab kõigile triikimisteenust. Vaba oli ainult kattemasin, aga mida sa ainult sellega ikka teed. Parem juba minna rahulikult kartuleid koorima.  Nii et ma pole täna MITTE midagi õmmelnud. 

Ja kui te muidu uskuma ei jää, siis pean tõenduseks näitama, mis siin siis täna tehti. Täitsa vinge, kui 10-aastane suudab poole päevaga terve lapiteki pealse kokku õmmelda, kusjuures üllatavalt täpselt. Üks õmblus jäigi ainult järgmist korda ootama. See mõte tuli ka väga äkitsi, et tahaks enda tuppa lapitekki teha. No ega mina ei keela...

Kusjuures isegi ruudu nurgad läksid kokku. Näitasin lapsele, kuidas kangaklambreid kasutada, kes see siis lapiteki ribasid traageldada viitsib ja nööpnõelad pole siin nii mugavad.

Samal ajal otsis teine poiss Ottobrest lõike, võttis selle maha. Märkis õmblusvarud, lõikas tükid välja ja jõudis kuni krae külge panekuni. Käivitav fakt asja juures oli minu kapis leiduv korvpalluritega riie :)

No ja mina ei teinud tõesti midagi. Lõppu lisan ühe äsja valminud töö, mida ma ei näita :). See on töö-asi.

Selline pühapäev siis sedakorda.

Kas teie kasutate kangaklambreid? Ma pean ausalt tunnistama, et mina ainult mõnikord, aga lastel tundub nendega asi lobedamalt minevat.

Seitse patja ... seitse tekki

 Seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar...

Jajaa, seitse patja, aga ka seitse tekki... Ühel ilusal ennejõulusel päeval jõudsin lõplikule otsusele, et ma pean tegema remonti. Lastetoas laiutasid kolmekohaline mudilaste sahtelvoodi ja isegi imikuvoodi. Kas mul on siin mõni mudilane – ei ole, kõik on suured koolilapsed, jah 7 koolilast. Ja tuleb likvideerida iseenesest seinast veidi kärisenud tapeet ja muud 20 aastaga tekkinud vigastused. 

Titevoodit oli juba pikemat aega kasutatud ainult voodiriiete paigalduskohana. Ükskord ostsin isegi ühe hoiukasti, aga sinna mahtus ju ainult üks tekk+padi. Aga kui inimesi on aegajalt 14. Te kujutate ette seda õhtut, kui kõik on juba uimased (eriti mina) ja siis tuleb korrapealt leida 14 inimese voodipesu ja keegi ei mäleta, milline tal eelmine kord oli :D. Otsustasin siis tõesti soetada 7 tekki ja patja (vanad läksid otsima väiksemaid lapsukesi). Ja nüüd jõudsin seoses pühapäevaga ka lõpptulemuseni – igaühe tekk ja padi ja lina on spetsiaalses kotis, mille ta usutavasti ise üles leiab. Kuhu säärane kotiladu sättida? Õmblesin kotid sellised, et need näeksid koos sisuga välja nagu suured padjad. Kinni käivad kõik pika lukuga. Ja need padjad siis sokutasin mööda voodeid laiali :D.

Esimesena said juba veidi aja eest valmis kaks suurt "patja" vastremonditud tuppa. Kotid on õmmeldud vanast laudlinast, mis sobis hästi värskelt paigaldatud tapeediga. Ärge nüüd arvake, seda voodikatet ma ei heegeldanud, see ootas minu remondiaega ühes kohalikus teiseringi poes. Kui ikka 2,5x2,2 voodikate maksab 25 eur, siis tuleb talle võimalus anda.

Nüüd on kõik kott-padjad valmis. Teise tuppa said sellised lõbusad. Pealmise puuvillase kanga olin kunagi kupongidena soetanud mu lemmikumas netikangapoes stoffe.de. Tagumised pooled on järjekordselt taaskasutuses laudlinatükid. Nende patjade puhul on eriti lihtne meelde jätta, millises su voodiriided on.

 Kuidas teie oma tagavaratekke ja patju hoiustate?

Kingitused

Isetehtud kingitused on nii toredad, aga alati pole nende tegemiseks kahjuks aega. Eriti vahva on kui saad isetehtud kingituse lapselapselt, mina näiteks sain :). Väga praktiline kink kusjuures, see ülemine asi on muide potikaane valvur.

 Ja siis tegin oma lapsele kingiks elutoa lapiteki. Aegade jooksul on tehtud ju igasuguseid lapitekke, aga millegipärast on minu kõige lemmikumad ikkagi täiesti tavalistest ruutudest sellised kohevad tekid. Mõned peetud meestesärgid ja kõikvõimalikud riidejäägid leidsid ka ühtlasi kasutust. Ja nagu alati olin lappe lõiganud nii palju, et nüüd saaks veel ühe sellistes toonides teki.

Ja vanaisa tegi kaksikutele 10. sünnipäevaks elektritõuksid. Pilt tuli teha lumehanges ja usutavasti on lume sulamine väga oodatud, et saaks tõukse päriselt proovida.

Hiir rätsepaks

Kuidas see hiire lugu oligi, hakkas tegema kuube, aga lõpuks sai tolmulapi... Mul juhtus natuke teisiti, hakkasin kavandatud töökleidile tegema voodrit, aga tuli pidukleit :).

See lugu sai alguse mõne aja eest Saksamaalt tellitud musliinist kleidiriidest. Musliini oli suurem jupike sinist ja väiksem musta ning nüüd tundus olevat õige päev, et sellest musliinist võiks selline veidi kossakas töökleit saada. 

Musliin on selline tore kangas, mille puhul tekib inimestel sageli kujutelm millestki peenest ja luksuslikust, no näiteks neil, kes on kuulanud onu Remuse jutte, sest seal oli ju ka juttu musliinist kleidiriidest. Tegelikult sarnaneb musliin pigem kahekordsete marlist titemähkmetega ja pole kuskiltki otsast eriti piduliku moega. Musliinist ja musliinitõvest olen kirjutanud juba siin.

Lõike tegin kleidile ise ja see pidi saama  alt veidi viltune, moodsa satsiga ja kahe suure taskuga (et saaks töö ajal lõngakerasid taskusse panna :)). Ja kes ütles, et taskud peavad olema ühel kõrgusel. Kuna päriselt tahtsin ma pisut pikemat kleiti, siis oli kohe algusest peale mõte, et allääres oleva musta satsiga koos õmblen alla lappidest satsi, mis oleks altäärest sirge ehk siis jääks ühelt küljelt rohkem paistma. Lapilise satsi jaoks valisin mitmeid eksootilisi jääke – näiteks Jaapanist ostetud põllelt, mille ümberõmblemisel jäid järgi toreda mustriga puuvillased siilud. Enamik lapitükke lõikasin veidi trapetsikujulised, et satsile laiust anda. 

... Ja siis hakkasin kleiti selga proovides juurdlema, kuidas istub-kukub musliinkleit siis, kui sul on jalas sukapüksid. Vastus: mittekuidagi ei kuku, see marlilaadne asi takerdub ilmselt jalgade külge. Mida siis teha – vooder muidugi. Ja selle mõttearenduse tulemusena sündis idee voodrit mitte kleidi külge õmmelda, sest siis oleks kleiti tülikam pesta, vaid teha vooder eraldi ja õmmelda see alumine lapisats voodri külge. Oma põhjatus kangakapis voodriks sobilikku kangast otsides jäi näppu must viskoos, millel veidi läikiv sissekootud lillemuster ja mis sama ideaalselt sobiks ka kleidiks kui voodriks.

Ja nii juhtuski, et voodri asemel sai aluskleit, mis paraku näeb ilma pealiskleidita seljas isegi parem välja ja koos mõne ilusa salli või ehtega võiks olla täitsa pidukleidi nägu. Ühesõnaga hiir rätsepaks!

Poolvarrukate  ja kahe suure taskuga musliinkleit, mille all on eraldi objektina käituv aluskleit. 

Lõike tegin ise.

Kangas Saksamaalt, veebipood stoffe.de

Suure rinnanõela autor ehtekunstnik Katrin Amos. 

Ja selline on siis aluskleit, mis on täiesti tarvitatav ka iseseisvana :).

Lõige ikka ise.

Põhikangas must sissekootud lilledega viskoos, ostetud LipiLapi ärist millalgi ammu.

Allääres jäägid mitmetest õmblustöödest.

Kas teil on ka kogemusi rubriigist – hiir rätsepaks?

Pühapäevaõmblus nr 14 – pehmetel patjadel heljuda

Uskumatu lugu, et pühapäevaõmblus ilmub siia tõesti pühapäeval :D.
Kuidas kulgeb minu tavapärane hommik? Kell 5.30 hops voodist välja, tunnike kohmitsemist ja 6.45 umbes 3 km kiiret jalutuskõndi naabrinaisega (ühtlasi on räägitud kohalikud uudised). Pärast seda võtan rohtu. Eiei, mitte ravimeid, võtan pool tunnikest võimlemise asemel peenralt rohtu, näiteks maltsa, vesiheina ja muid hästi kasvavaid taimi. Siis kerge kerepesu ja suur tassitäis koorega musta teed. Ja kell ongi kaheksa. Edasi on kaks võimalust – kas kohe tööle või õmblema. Pühapäeval siis õmblema...

Tänane töö on juba mitu päeva ette planeeritud, õmblen pisikestest lapikestest padja sünnipäevaks oma armsale endisele kolleegile. Padjapealne on vateeritud ja läbi tepitud, tagumisel küljel lukk ja paras lukuga tasku, kuhu sisse saan panna kaardi ja väikese üllatuse. No pärast võib seal hoida näiteks tagavaraks mõnda kommi või muud tähtsat asja :D.

Pühapäevaõmblus nr 45 – lapitekkija 11 tööfaasi

Peaaegu pidin oma lubadust murdma. Ei, ma ei mõelnud, et ma üldse ei õmble sel pühapäeval. Aga ma tegin jälle ühe pink basicu – seekord pika. Aga kuna ma lubasin siia neid mitte enam panna, siis on sellepühapäevane õmblustöö ilma visiitpiltideta, sest niiii ruttu läheb pimedaks. Ja õigupoolest mõned tepinguõmnblused lisanudvad ka enne neid pidulikke visiitpilte...

Ärge nüüd lootkegi, et ma ütlen, et kõik see 2.20 x1.60 tekk just pühepäeval valmis. Aga jah, hommikul olid ainult lapikesed. Ja ma pean tõesti ütlema, et pühapäevane õmbluslubadus tõukas seda tööd mõnevõrra kiirendama.



Keskmise lapitekkija 11 tööfaasi:

1. Otsustusfaas
Mille käigus tekib vastupandamatu vajadus teha lapitekk. See etapp kestab lühikest aega. Juba 7 aastat tagasi tuli äkkmõte, et järgmine elutoa diivanil olev lapitekk saab olema pruun-roosa-kuldne. Jah, see oli see aeg, kui moes oli koos kaasaegse mööbliga pakkuda edevaid barokk-kangaid.

2. Kogumisfaas
Mille käigus pannakse kõigi õmblustööde jooksul kõrvale sobivaid riidejääke ja kantud rõivaid. Minul on selleks korjekohaks üks Hiina päritolu puidust juurviljaämber. Faas kestab paarist nädalast kuni viie aastani.

3. Lõikamifaas
Kogutud riidekaltsud ei taha enam oma hoiupaika ära mahtuda, lihtsam on need triikida ja juba lappideks lõigata. Võib kesta kaua.

4. Hoovõtufaas
Igal pühapäeval tundub, et SELLE töö jaoks pole piisavalt aega.
Võib kesta kaua.

5. Laotusfaas
Mille käigus olemasolevad tükid mosaiigina põrandale laotatakse. Vähemalt pooled jäävad üle. Iseenesest peaks see töö minema kiiresti, aga mõnikord jäävad need siiski ööseks põrandale, mistõttu hommikul võib töö otsast alata, sest pimedas on nendest ühe korra mees üle kõndinud või siis kass 10 korda.

6. Pakkimisfaas
Lapid laotakse ridadena kokku ja tähistatakse read numbritega. Kestab vähe aega, umbes pool tundi.

7. Õmblemisfaas
Lapikesed õmmeldakse ribadeks ja ribad tekiks.
Võib kesta viiest tunnist kuni viie aastani.

8. Servade vormistamise faas
Tavaliselt selgub, et kangas, mis oli planeeritud servadeks, on kas kadunud või millekski muuks ära tarvitatud. Võib vajada kangaostu.

9. Vatiini lisamise faas
Võib selguda, et vatiini on umbes 3 cm vähem kui vaja, või puudub voodrikangas. Võib esineda edasilükkamisi.

10. Teppimisfaas
Pärast äsjast imestust, kui kiiresti läks teki kokkuõmblemine, tundub see kestvat terve igaviku. Seda igavikulisust jääb meenutama traageldamisest torgitud sõrmeots ja igivana tõde, et see lapitekk on hirmus suur, et mahtuda õmblusmasina vahele.

11. Imetlusfaas
Imetluse ja rahulolu käigus tekib mõningaseks ajaks tõdemus, et rohkem neid lapitekke küll teha ei viitsi. See siiski ununeb...

Pühapäevaõmblus nr 35 - osavad Hiiumaa mehed

Täna on pühapäeval selline pisike lapitöökene, mille käigus üritasin head õmblustehnilist lahendust leida ühele vanale vardakotile. Originaalkotikese ERM 4869 tegi väidetavalt 135 aastat tagasi üks Käina kandi mees Andrus Hoia (ERMi legendi kohaselt Oja, 1829–1912), kes elas Selja küla Tiitsu talus). Legendi järgi oli kott mõeldud kinda ja suka kudumisel töö hoidmiseks, pole teada, kas Andrus sukki ka ise kudus või tegi ta kotikese näiteks naisele. Aga ega neid Hiiumaa mehi tea, sest minu hiidlasest äi olevat kord öelnud, kui jutt sokikudumise peale läks, et tooge need vardad siia, ma koon selle soki ära. No minu kodune Käina-mees ei ole seni küll ühtegi varrast sihipäraselt kasutanud ja vardakotti ka mitte õmmelnud, tema rakendab oma osavust rohkem jalgrataste ja tehnikavidinate kallal.

Olen sellest juba kord kirjutanud, millise populaarsuse on teatavates kuduringkondades saavutanud nn Kihnu tüüpi vardakotid. Ehk just seetõttu on minu erilise imetluse all hoopis mujalt pärit kotikesed. Hiiumaa naiste vardakotid ei käinud pealt nööriga kinni, vaid neil oli kaks sanga, mis kindlasti ulatusid üle koti. Nii sai kotikese hästi käevangu võtta. Ja punast värvi armastasid hiidlased ka. See tore kotike, ja muidugi fakt, et selle on teinud mees, jäid mulle silma, kui kudumisraamatusse vardakoti osa kirjutasin.

Minu kott on seest voodriga ja õmmeldud nii, et voodri ja pealse põhi on korraga õmmeldud, sedasi seisab vooder kenasti paigal ja koti sees pole ka ühtki õmblusvaru. Ja et kusagilt poleks vaja traageldada! No Hiiumaa Andrus muidugi nii peenelt ei õmmelnud, aga tal polnud ka õmblusmasinat. Kotike on just parasjagu nii suur, et A4 ka lisaks näputööle sisse mahub, umbes samasugused (33x 26 cm on ka originaali mõõdud :))
Ja nüüd jälle kuduma...

Lipid-lapid ja kiired künnitööd

Ma olen päris kindel, et hakkan siin ennast kordama, kui ütlen, et mulle meeldivad lapitekid. Aga meeldivad. Natuke on see ilmselt isegi päritav, sest miks muidu minu laps juba teist aastat kirjutab jõuluvanale, et tahaks uut lapitekki. Ilmselt ei saa temagi diivani peal muidu oldud, kui ainult lapitekiga. Ja see eelmine tekk, mille ta endale ise nii umbes 15 aastat tagasi üheksandas klassis õmbles, on tegelikult lootusetult ribadeks. (Tal oli selline kuri õpetaja, kes sundis kõiki üheksandikke tekki õmblema).

Et pärast jõulusid tuleb aga sünnipäev, siis otsustasin päkapikkude asemel selle teki ise kokku õmmelda. Viimased tekid on mul kõik sellised vanamoodsalt ruudukujulistest lappidest.

Teki sisse said punastes toonides kangajäägid, mõned neist juba 40 aastat kapis oma järge ootanud.

Ja nüüd künnitööde juurde. Kõige vähem armastan ma tekiteo juures loomulikult teppimist. Ja kuna silm ei seleta vist ka enam nii hästi kui varem, on see täpselt kahe lapi vahelt teppimine veel tülikam. Aga eelmisel nädalal soetasin oma Pfaffile sellise toreda väikse "künniadra", millega on päris hea tepinguid teha. Presstallal on ees selline väike suunaja, no ütleme ader, millega on väga mugav nende lappide vahel künda. ma ei usu, et valminud tekk läbiks mingi täpsuskündmise kontrolli, aga kiiruses suutsin ennast igal juhul ületada:).

Pfaffi "künniader", mille soetasin Tallinnast Pärnu mnt Ruffleri poest.
Nõel õmbleb täpselt samale joonele, kus ader ees künnab.

Eriti hea tarvitada vateeritud pinnal, aga ma usun, et see on ka seeliku värvli tegemisel mugav,
 kui tikkerida on vaja õmmelda täpselt värvli kõrvale, mitte värvli peale.

Elagu lapitekid! Mõnusad ja soojad.

Kihnuruuduline märk

 Vahel mulle tundub, et ka rahvusliku käsitöö vallas tekivad massipsühhoosile sarnased ilmingud. Näiteks võib täiesti tunnetada, et kui sul pole Kihnu vardakotti, siis sind pole justkui olemaski. Tegelikult annab käevangus olev vardakott minu silmele tunnistust sellest, et selle omanik on rahvuslikku käsitööd õppinud kas Viljandis, Olustveres või Räpinas või on ta väga usinalt lugenud Ingrid Uusi "Mõningaid noppeid Kihnu käsitööst". Ning see vardakott ongi justkui märk sellest ringkonnast ja minu jaoks mitte niivõrd vanadest vardakottidest. Sest olgem ausad, need vanad vardakotid olid hoopis vabamad oma olemuselt ja materjalilt, lipid-lapid siit ja sealt, vanadest esemetest ja uutest ribadest, ei mingit ülearust täpsust ja kindlate mustrite-värvide sobitamist nagu selle nüüdse "märgi" puhul näha võib.

Mul on tegelikult terve rivi vardakotte, aga õhtuseks lõbustuseks õmblesin selle Kihnu-Ingrid Uusi-oma ka. Kena tuli teine nüüd küll, kuigi pisut ehk paljunähtud. Lapid on pärit siit ja sealt, 70. aastatest ja Inglismaalt Kata toodud jupikesed ja mõned armsad tükid on villausku helikunstnikult Felicity Ford´ilt Inglismaalt.

Aga mulle meeldivad ruudulappidest tekid, nende sisse on näiteks talvel teleka ees väga mõnus kerida - see lõpeb tavaliselt küll magamisega. Tegin ühe sellise kingituseks.

Ja leidus keegi, kes oli nõus kohe kingitust omastama.



Seekord siiki nii ei lähe, teki saavad armsad inimesed, kes võiksid seda kasutada oma purjekal või võtta selle lihtsalt piknikutekiks.

Kevadine kossakas

... mis oli mõeldud kandmiseks talvel, aga valmis sai näe vastu kevadet.

Jätke õmblused väljapoole, kui te õmblete... (laulda Anne Veski häälega).

Terve hulk teiseringi materjali sai jälle kantavaks. Mul on tekkinud uus tõbi, ma ei saa jätta ostmata üliodavalt pakutavaid kampsuneid ja džempreid, kui need koosnevad näiteks kašmiirist, angoorast, meriinost ja villast. Neli kampsunit leidis nüüd siis rakendust selles Mary Poppinsi seelikus, lisaks jupike voodrit ja pehme ruuduline, mis oma eelmises elus oli väga kummaline rõivaese - mingid imeliku jaapanipärase lõikega ülilaiad püksid.

Imede aeg

Mis muud, kui ime, on ühe ilmakodaniku meie hulka saabumine. Lühidalt äraöeldes - tööpink sai jälle vanaemaks! Loomulikult pidi sellisel puhul katki jätma kõik muud käsitööd (ootavad oma aega) ja kibekähku valmis õmmeldama üks väike tekike uuele pisipõnnile.



Selle käigus tegin ka ühe toreda avastuse lähimas kangapoes. Müügil oli nimelt villast mahulist vatiini. Oleks ma sellist asja varem taibanud küsida. Tite jaoks ei tahtnud sünteetilist panna ja see vana tüüpi hall oleks jäänud läbi paistma. Aga tore lambavalge ja pehme - lausa suurepärane!
Tekk sai meeste triiksärgi tükikestest (küll uutest, ...ei ma ei lõiganud uusi särke puruks, oli lihtsalt üks kotike vabrikujääke) ja serva peale riba Orissaare imelisest poest ostetud hirmvana kangast.
Viimasel ajal mulle meeldivad sellised lihtsad ruutudest tekid, mis on täitsa ilma süsteemita kokku laotud. Või tuleneb see valik mul laiskusest, ehh

...veel alalhoidmisest

Oleme nii ära "asjastunud", et tänapäeval on ju lausa keerukas teha otsust, mida üldse alal hoida. Aga möödunud aegadel hoiti asju ka seetõttu, et neid lihtsalt vähe oli. Ja alles hoiti ikka parim, nii kappides kui mõtetes. Sestab võib alles hoitu üle otsustades ka kõik ilusam tunduda kui päriselt. Nii oli minugi vanaema, vaatamata oma mõnele kaunile rõivale, pärit mulgimaa küngaste vahel olevast renditalust ning vaesust oli sedavõrd, et koolitadagi sai vaid ühte last.

Aga seda, mida lihtsalt saada polnud võimalik, osati see-eest hinnata. Nii kogus vanaema raamatutarkust ise ja tegi kahe aasta jagu gümnaasiumieksameid ilma kooli pääsemata. Aga tarkus vanaema käest kõike möödunu kohta pärida tuleb kahjuks alles siis, kui enam pärida ei saa... Ja hiljem võime vaadata vaid vanu alal hoitud asju ja vanu pilte ning püüda esiemade noorusaega ette kujutada.

Killuke haridusearmastust möödunud sajandi alguse jõuluehtes.



Aga alal saab hoida muudki. Minu vanaonu näiteks hoidis mu meelest alal vanu kombeid. See üdini heatahtlik ja tore onu, kes külla tulles alati kõiki kättpidi teretas, kaasarvatud väikesi lapsi. Toona tundus see kuidagi imelik ja pidulik. Kord kui ta meil jälle külas oli, läksime me miskipärast koos poodi. Nägin seal üht imelikku väikest nukku (pikkus umbes 5cm) ja tahtsin seda osta. See nukuke maksis 20 kopikat ja mul oli see raha taskus olemas, aga vanaonu maksis ise minu eest. Ja kummaline küll, seniajani mäletan seda piinlikustunnet oma 5 aastases lapsepeas, et ei osanud onu kuidagi viisakalt tänada.

Aga selle nukukese nimeks sai põrnikas - ja oma kummalisele välimusele vaatamata sai temast üks toredamaid mänguasju minu kapis. Kohe nii tore, et kandsin teda enda velvetjaki taskus veel keskkooli ajalgi. Õnne tõi ta eksamitel ja ka muidu. Aga siis kui lapsed sündisid, panin ta ilusti karpi ja hoidsin alal, tänaseni...

Vanaonu Sass ja imeline põrnikas


Ega ma muidugi kõiki oma kappide sisu siin jõua kajastada (muide miskit kulda pole meie peres olnud, ega seega ka alal hoitud)
Aga veel üks tore 50-ndatest pärit ema kootud vest. Selle ma mõtlen kuidagi uuele elule abistada (hakkas pildistades na meeldima)



Ja ema sinepikollane pilutikandiga kleit 60-ndatest....



Aga kõiki asju polegi tervena alal hoitud ning mõnest riideesemest on alles vaid paikamiseks jäetud kangajäägid. Ja et minu isa ja ema on üksteist üsna hästi alal hoidnud - juba 50 aastat, siis kingituseks tegin neile ühe toreda teleka ees istumise-kossutamise teki. Materjaliks on vaid alalhoitud riidejupid nende nooruspõlvest. Nii on ruudu keskel kena kirju tükk, millest emal pluus oli ja minul minu esimene titekleit, edasi tuleb tükike ema seelikust, mis oli tal seljas siis, kui ma kooli läksin. Servapealne pruun oli ema siidkostüüm, mis tundus mulle hirmus kole riie, kui ma laps olin - nüüd vaatan, et peris ilus

Aga minu vahva isa on ka alalhoidja. Vanad riided käristab ta küll kõik lõhki , aga tema hoiab alles lugusid. Kes kordki temaga koos merel, matkal, suusatamas, puid ladumas või peenraid tegemas käinud, see teab neid "tohmisi lugusi" (isa väljend). Oleme neid ju kõik kuulnud, aga kui ta poleks neid meie jaoks üles kirjutanud, siis tuleks nendest vahvatest Saare lugudest meelde vaid mõni. Ja kuigi ta ei luba neid kellelegi avaldada, teen ma seda pattu, et ühe siia siiki panen.

Üks lollustest Tagavere pulmas:

Vennad kamandasid kõiki pulmapildi peale, et teevad pilti, asisemad tegelased ikka etteritta. Aparaat pidi
olema ahjupeal. Ja seal oligi valge lina, mingil asjal üle tõmmatud. Kui nad tähelepanu juhtisid, tõmmati
lina ära ja üks mees oli seal paljalt, tagumik püsti. Kõik asisemad ja kadakasaksad pühkisid hobuseregedele ja
kohe minema. Külameestel jäi õlut ja värki - süüa ja juua - rohkem järele.

Vaat sellised hullud Saare lood on alal hoitud ligi sada aastat...

Lavendel, münt ja salvei..

Nii võiks olla selle teki nimi. Tekk ise on suurest tekist pisut väiksem ja arvatavasti saab sellest suvine aias mõnulemise tekk, millega võib siis maitsetaimepeenarde vahel pikutada. Mina kui keskmisest tunduvalt laisem aiapidaja hoolitsen ikka pigem pikutamise kui rohimise eest. Ja kuna minu aias ei kasva ühtegi korraliku aedvilja, vaid ainult kõik see roheline liblestik, siis see tekk on kangesti seda nägu nagu oleks ka tükikene neist lõhnavatest peenrajupikestest.



Tegelikult on need siin suuremalt jaolt võõrad suled, ehk siis tegu on Moole kapikoristamise käigus kõrvale heidet poolvalmis tekitükkidega. Kuna ma suutsin osa tükke kuhugi ära kaotada (leidsin üles siis, kui tekk valmis oli ), siis lõikasin, paigutasin tükid ringi ja lisasin veel üht-teist oma kangakapist. Nii et see ülimõnus värvivalik on MOOLE oma.