See on pikem lugu ja ei räägi
sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik
võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud
keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised
andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei
saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui
võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan.
Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult
dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise
Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus).
Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole.
Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi,
ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes
teadupoolest naisterahavaste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste
pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!
Lõike tegin ise, masintikandi
joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti
Eiffeli tornist. Sellel asjandusel on kaks kaelust.