Tööpingist sai mingis meeltesegaduses tudeng. Kuiski tundus, et põnev oleks kõrgharidus teemal "25 aastat hiljem", ehk siis millegipärast tundus vanaemal kohane teist korda kõrgkooli minna (statsionaari kusjuures). See toimus täiesti pidulikult ja vaatamata vanusele ulatati avaaktusel tööpingilegi püüne peal soojade sõnade saatel "Et nüüd tuleb õppima hakata" meenekotike. Ausalt öeldes pole ükski minu laps oma tudengiks-saamise kotikest mulle tutvustanud. Eeldades, et teiegi ehk ei tea, mida Tartu Ülikool värskele tudengile kingib, siis näitan kõik ette:
3 kaustikut
pastakas
riidest kott "tudengi töö on õppimine"
fitness klubi reklaam
sülearvuti reklaam
telefonireklaam
laulukoori reklaam
brošüür "Seksuaalsel teel levivad infektsioonid"
2 kondoomi
Ja nüüd siis, varustus käes, nühin muudkui koolipinki ja üldse pole enam aega "iseteha", kuigi eriala eeldaks ehk sedagi. Paar hirmpisikest asja olen siiki ka vahepeal nikerdanud. Üks nahast vardakott, millel on masintikand ja kirjusitsiline vooder.
Kinnas, mis kotikese sees käib, on kahjuks juba üsna pikka aega poolik. Loodetavasti see ikka kunagi valmib.
Ja veel üks karu lapselapsele esimeseks sünnipäevaks. Selliseid karusid olen väiksemaid ja suuremaid teinud vist aegade jooksul kümnete kaupa. Aga mulle lihtsalt meeldib see lõige.
