Järgnev pikk ja paljudele ehk igav postitus on ajendatud minu hetketööst ja äsja ilmunud käsitööajakirjast. Mis muudest märkidest ma siis ikka räägiksin, kui mitte kudumise märkidest.
Jaa muidugi, tähtsad on NEED märgid ikka vaid kuduja jaoks. Kõigepealt peab kohe ütlema, et olen skeemiusku kuduja, ehk siis midagi pole parata, ei armasta ma neid koekirja muinasjutte. Mulle tundub, et Eesti kuduja on ikka harjunud skeemile pilku peale heitma ja teinekord lennult tabama, mida ja kuidas kududa. Selle pika muinasjutu puhul ei ole see lennult tabamine eriti võimalik, peab ikka rida realt lugema. Samas ma usun, et meil on peale kasvamas uus põlvkond kudujaid, kes saavad kudujaks koos interneti ja pikkade koekirjajuttudega. Nende jaoks pole ilmselt see "skeemitahtmine" enam nii oluline.
Kui ma püüan end kuduja, eriti algaja kuduja rolli panna, siis ma oleksin küll rõõmus, kui kõikides kudumisskeemides kasutataks ühesuguseid tingmärke. No seda võiks ju loota vähemalt Eestis tehtud skeemida puhul. Aga see pole kahjuks nii. Ja miks see nii pole, sellel võib olla mitu põhjust. Võib-olla tehakse mõnikord märgid sõltuvalt sellest, mida kujundajal on mugavam teha või võetakse eeskujuks esimene ettejuhtuv väljamaine või ka kodumaine raamat või võetakse aluseks skeemi autori märgid, mida ta on teinud näiteks exelis või veel midagi muud. Igatahes sellised mõtted tekkisid mul vaadates meie käsitööajakirja (samad mõtted võivad tekkida ka midagi muud vaadates), kus näiteks tühi ruut tähistab parempidist silmust.
Muidugi, tõde selles küsimuses ju ei ole. Igaüks teeb nii nagu õigeks peab. Ka mina seisin 12 aastat tagasi kooli kudumise õpikut tehes sama küsimuse ees - millised märgid teha? Ja tegin oma otsuse järgnevatel põhjustel. Valisin märgid, mida oli kasutatud Eesti kõige vanematel skeemidel. Neil, mis hakkasid ilmuma "Taluperenaises" ja teistes vanades ajakirjades. Samu märke sisaldasid ka Tiina Meeri (kellest väga lugu pean:))kudumisraamatud ning "Pitsilised koekirjad", samuti kõik Eestis kättesaadavad Saksa ajakirjad, mida varasematel aegadel palju kasutati. Mulle tundus, et see valik on inimestele lihtsalt kõige harjumuspärasem.
Hiljem polnud enam vajadust selle üle juurelda, sest kui tuhanded Eesti koolilapsed on õppinud just neid märke kasutama, siis miks olekski pidanud Haapsalu salliraamatud või Muhu mustrid sisaldama midagi muud. Ma jään endale kindlaks, samade märkidega ilmub ka järgmine raamat.
Tegelikult ei tahtnud ma kedagi kritiseerida, vaid hoopis kutsuda teid mõttearendusele. Mida arvate teie kudumise tingmärkidest?
Pika jutu lõpetuseks panen siia põhimärgid, mida kasutan.
Ja et see postitus päris käsitöövaeseks ei jääks, siis lisan siia lõppu ühe ema kootud kulurohelise Rowani lõngast meestekampsuni, mille sai sünnipäevaks endale ema väimehe väimees.
28.02.14
13.02.14
Tuunika tuunimine
See on üldiselt üks igav postitus. Aga teen selle siiski, sest ehk kulub kellelegi ära minu tähelepanek tuunikate asjus. Olgu kohe öeldud, et tuunika on üks hea rõivatükk, eriti kui ta on kootud. Aga sellisel kootud tuunikal on üks hea asi ja üks halb asi. Hea on see, et see venib ja on mugav, sest laseb kehal vabalt olla. Ja halb on see, et see venib ja laseb kehal vabalt olla. Ehk siis kui see keha pole vabas olekus enda meelest kõige kenam, siis päästa pole midagi, armutult joonistuvad välja kõik ilusad ja ka mitte nii ilusad kumerused. Selle vastu on tegelikult üks lihtne ümberkohendus - venivale tuunikale tuleb teha läbilõige ja sellest allapoole lisada mugav ihusõbralik vooder, mis poleks ümber keha, aga mis ei lase trikotaažil teha oma armutut väljajoonistustööd.
Selle konkreetse 100% naturaalse tuunika kallal on läbi viidud järgmised iluraviprotseduurid:
1. Kaelus, millest oleks välja paistnud ka kõige sügavama lõikega pesu, sai täienduseks jupikese kummiservaga töödeldud lillelist "pluusi". Ma imestan, et kellelgi tuli mõte disainida sisuliselt soe talveriie nabani dekolteega?
2. Tuunika sai 10 cm lühemaks (muidu oleks olnud põlvini).
3. Rinna alla tekkis õmblus ja lilleline vooder.
Tulemus on igati kantav. Pealegi on see pruun:). Lisaks tänane pisitöö - mini kaltsututike, pikkusega 3 cm.
Selle konkreetse 100% naturaalse tuunika kallal on läbi viidud järgmised iluraviprotseduurid:
1. Kaelus, millest oleks välja paistnud ka kõige sügavama lõikega pesu, sai täienduseks jupikese kummiservaga töödeldud lillelist "pluusi". Ma imestan, et kellelgi tuli mõte disainida sisuliselt soe talveriie nabani dekolteega?
2. Tuunika sai 10 cm lühemaks (muidu oleks olnud põlvini).
3. Rinna alla tekkis õmblus ja lilleline vooder.
Tulemus on igati kantav. Pealegi on see pruun:). Lisaks tänane pisitöö - mini kaltsututike, pikkusega 3 cm.
Tellimine:
Postitused (Atom)