Nüüd tuleb üsna pikk jutt ja pildiriba (ehk on see andeks antav, sest õigupoolest ei saa just öelda, et oleksin siia väga tihedalt viimasel ajal postitanud).
Kõik sai alguse sellest, et mu talvemantli vooder lagunes ära. See oli ikka talvel, mitte nüüd jaaniaegu. Ega siis kokkuhoidlik inime saa sellepärast veel mantlit ära visata. Mõtlesin, et panen uue voodri, aga pärast voodri eemaldamist tekkis kohe mõte, et hirmhea oleks siia nüüd tikkida. Aga tikkida nagu ei viitsinud ka ja siis tuli päästev ja väga lennukas idee, et tellin õige tikkimisetöö tõeliselt MEISTRILT. Oh, see ei läinud nii libedalt, sest tema mitte raha oma töö eest ei tahtnud, vaid nõudis kohe museaalseid kindaid omale.
Nii me siis alustasime - veebruaris. Tikkimist ja kudumist. Algul lugesime ikka töötunde, aga 58 tunni juures läks mul lugemine sassi.
Ja nüüd siis jõudsime väikese pildisessioonini Muhus. Suve alguse puhul oli üsna imelik talvemantlit ja villaseid kindaid pildistada, aga panen siis üles tõesti mõlemad. Et mida siis mille vastu...
Mina kudusin villased kindad Muhu Muuseumis olevate kinnaste järgi, silmuseidki on vardal samapalju - 30 tk. Vardad võtsin nr 1,25, aga et lõng ei olnud eriti peenike, siis pidin ikka hirmus tihedalt kuduma, et kindad liiga suured ei tuleks. Serv on heegeldatud ja kasside silmad silmatud.
Ja et muhulased on teadupärast hirmus töökad, siis esmalt veidi rohiti.
Ja siis asus muhulane rooli...
Ning Meistertikkija (nii tore sõna oleks meistertikker) Anu Kabur tikkis mulle mantli - vägeva! Aplaus!!! Mina ei saa ennast muhulaseks pidada ning seetõttu ei tee mina pildi peal miskit tööd, ilutsen siin niisama.
Täna oli üldse tore päev, aga homme on minu viimane tööpäev tööl, mida olen teinud täpselt 25 aastat.
Kurb on ja natuke imelik ja natuke põnev ehk ka, et mis nüüd edasi juhtuma hakkab...
