08.02.10

Sipsiku kolmas tulemine.

Olen Eno Raua Sipsikuga nii enamvähem üheealine. Sipsikuraamatu lugesingi läbi üsna varases lapsepõlves. Järgnevalt lugesin seda ette oma lastele umbes paarkümmend aastat hiljem. Ja esimese Sipsiku tegin lapsele kolmandaks sünnipäevaks. Nüüd siis sattus lastelastele unejutu lugemiseks näppu taas Sipsik. Ja kuidas siis ikka ilma päris Sipsikuta. Algul heegeldasin ühe tillukese, aga ega kahele lapsele ikka ühest Sipsikust ei piisa, nii pidin teisegi tegema.

Nii sisenes Sipsik (pipsik) meie ellu kolmandat korda.



Muide neid lugusid on tänases päevas päris tore lugeda. (a´la "käisime külas ühel onul, kellel oli televiisor"!)

07.02.10

Õmblemine depressiivses väikelinnas ...

Lugu kümnes pildis, ei sobi kasutamiseks Hollywood´is, kuna puudub igasugune Happy (ka lõpus),
pigem sarnaneb Eesti linateosele, kus on pealtnäha täiesti mõttetud sügavmõttelised tegevused ja mittemillegagi lõppemine.
Siinkohal ei soovitata kurvameelsetele või ehk siis ainult neile,
kellele mõjub positiivselt arusaamine, et depressiivsust leidub küllaga ka väljaspool nende isiklikku vaatevälja.

PILT 1
Temperatuur akna taga langeb -25 kraadini. Soojas toas konutavale isetegijale meenub, et tema lapsel pole miskiseid sooje riideid.
(oh ei, laps ei ole küll mingi mudilane, kannab parajat kikkhabet). Isetegija on kunagi andnud lubaduse mantli õmblemiseks, nüüd juba kujutabki ta ette oma järglast justkui mõnd 19. sajandi vaest, pintsakuta luuletajat Eesti vaimulinnas ringi lehvimas. Tõsi küll, pintsak on tal olemas ja see koos kampsuni ja salliga peakski kandja meelest justkui moodustama sobiliku rõivastuse -25 kraadise pakase talumiseks.

PILT 2
Murelik isetegija märkab Tallinna Kaubamajas sobilikku mantlit - piisavalt kossakas, selline lipitud-lapitud ja täiesti villane (ei mingit kilet). Suurust ei suuda täpsustada ja hind (firma Desigual) on muidugi oh ja ah. Isetgija otsutab siiski ise mantli õmmelda.

PILT3
Isetegija siseneb depressiivse väikelinna kangapoodi. Müügil on ÜKS väga sobiv riie, mõnus vildine ja villane, kerge ja soe. Noh, ootamatult hele on, aga ikkagi väga tore. Isetegija ostab riide. Kodust otsib teisi hallikaid tükke ka lisaks.

PILT 4
Isetegija siseneb ühe teise depressiivse väikelinna kaubamajja, et osta lõnga, sest mantli varrukad ja kapuuts tulevad tema kujutluses kootud. Müügil on ÜKS jämedam naturaalne lõng, koostis on väga hea 20% villa, 80% alpakat, jäme, kerge ja pehme. Noh, värv on selline kanga kõrval veidi liiga tume, aga ehk sobib (isetegija on paraku kangatüki koju jätnud).

PILT 5
Isetegija võrdleb lõnga ja kangast. Väike ehmatus. Hall lõng tundub päevavalges üsna sinakas, aga kangas nagu beežikas. Aga pole hullu, lõpututes lõngavarudes leidub ju pruun villane, mis juurde pannes tooni soojemaks teeb. Isetegija hakkab kibekähku kuduma.



PILT 6
Lõng lõppeb teise varruka keskpaigas otsa. Ohh. Kõik 6 tokki läbi - jämeda lõnga rõõm. Isetegija surfab ruttu netis ja leiab lõngapoe, kust sama lõnga tellida. Tellib veel ühe toki. (möödaminnes ka kuhjakese lillat mohhääri).

PILT 7

Lõng jõuab kohale, varrukas saab valmis. Isetegija imetleb kootud tükke ja väljalõigatud tükke ja taskuid... ja ohkab - see kõik on siiski kuidagi liiga kontrastne, keha hele ja varrukas tume. Isetegija tõttab depressivse väikelinna kaubamajja. Müügil ongi ka kangavärve. Isetegija ostab musta värvi, et tükid pisut üle värvida, hoopis teisel põhjusel ostab ta ka halli värvi.

PILT 8
Isetgija värvib kanagatükke. Riie on paks ja värv ei jää eriti ühtlane. Aga sinna võib ju midagi põnevat peale tikkida ja nii on kõik väga lahe. Tükke kuivama pannes tunduvad need ikka väga rotihallid. Isetgija vaatab ehmatusega, kogemata on ta potti pannud musta asemel halli värvi. Hallina ei mõju kangas hästi. Isetegija võtab pruuni värvi ja värvib kõik tükid pruuniga üle. Tulemuseks on selline karupruun. Oh. Vahepeal saabub mantlita tudeng ja arvab et see hele oleks vast ikka parem. Õnneks on seda veel piisavalt alles.



PILT 9

Isetgija lõikab jälle tükid välja ja asub usinalt õmblema. Miski ei meeldi, ikkagi on liiga kontrastne... Selga pannes tundub lai.
Isetegija harutab lahti mitmed-setmed õmblused, teeb mantli kitsamaks, lisab fantastiliselt mõnusad nööbid ja teeb isegi riidega töödeldud nööpaugud, aga ... ikka justkui pole see. Tulevane kandja ei oska ka miskit kosta, kui valmis, siis vaatab. Depressiivse väikelinna istegija sätib mantli ilusasti puu pääle, paneb voodritükid ka kõrvale ja asetab kõige kaugemale nurka poolikute asjade kapis.




PILT 10
Isetegija siseneb Tartu Kaubamajja ja ostab päris ilusa meestemantli. Hind on õnneks soodne.

On võimalik, et sellest kunagi siiski ka midagi veel saab.