01.01.16

Käsitöövabad jõulud

No mitte just päris nii... Aga siiski. Kunagi aastakümneid tagasi meisterdasin  igasuguseid jõuluehteid ja pärgi. Nüüd on seesugused meisterdamised kuidagi kõrvale jäänud (võimalik, et kunagi jõuan taas nendeni). Pigem on jõulude ajal meie majapidamises aktuaalne söömine ja sellega seoses muidugi ka söögitegemine. Tegelikult on meil nüüd juba mitmeid-mitmeid aastaid tavaks, et teeme jõuluks mingit uutmoodi sööki. Seekord ei teinud uutmoodi, vaid vanamoodi :)

Leppisime kokku, et toidud peaksid olema Eesti kokaraamatutest, mis ilmunud enne aastat 1925. Ja kuigi ülesanne polnudki ehk lihtne, siis lõpuks oli ikkagi väga huvitav. Vanad kokaraamatud on kenasti digitaalsena netis üleval. Nii et kui ei juhtugi kodus sääraseid olema, siis vanad retseptid katsetamata ei jää... Vaja ainult veidi arvutada, kui suur kogus on toop, kortel, lood ja nael ning võibki asuda tööle. Iseenesest tuli selline Downton Abbey tunne peale, no nagu oleks ka üheks päevaks proua Patmore.


Sest olgem ausad, vanades kokaraamatutes ei leidu just eriti tavapäraseid Eesti talupojatoite, pigem on seal selline peen kokakunst, mida siis Eesti neiudele ja naistele möödunud sajandi alguses või varemgi püüti selgeks õpetada.

Mina tegin kõik toidud 1923. aastal ilmunud Daani kokaraamatust, mille minu vanaisa olla vanaemale pulmadeks kinkinud. Ju ta lootis, et hakkab sealt häid-paremaid sööke saama. :)
Süüa tegime kolmekesi ja säärast korda nagu proua Patmore köögis, minu väikeses köögis kolme koka peale küll ei kujunenud:). Ja kuigi kõigist roogadest kahjuks pilte ei saanudki, olgu siinkohal siiski ülevaade kõigest heast, mida meie siis ära sõime.

Peksetud, pärlsibulatega täidetud ja punases veinis tehtud lihaküpsis ehk Boeuf a la Mode aastast 1923
täidetud kapsapää ja täidetud tomatid
Kapsapää täitmine oli päris huvitav, selleks tuli tervet kapsast veidi aega keeta, siis kapsal ülemine kolmandik ära lõigata ja mõlemad pooled ettevaatlikult tühjendada. Sisu peeneks hakkida, lisada juurde riivleiba, võid, sibulat ja hapukoort. Kapsas ära täita, uuesti kokku panna ja pehmeks keeta riidenutsakus (muidu laguneks ju pooled laiali).

Kapsas on potti minekuks valmis
Jakob pani ise kapsa potti
küpsetatud porgandi-sellerivorm, maitses hea ja tervislik
Tegelikult on see ikka väga vahva, kui sul on ägedad lapsed ja muidugi samaägedad lapselapsed. Kui mina jäin oma retseptidega 20. sajandi algusesse, siis nemad võtsid vaevaks katsetada veel palju vanemaid. Janne tehtud willitud kartuhwlid 1864. aastal Tartus välja antud raamatust "Kasulinne kögi- ja majapiddamisseramat" olid muide vääääga head. Ja vähemalt sama lõbus on lugeda tolleagseid retsepte näiteks rubriigist road rohhoaia rohtodest (ehk siis aedviljatoidud :)). Juba sellised toredad väljendid, et millestki tuleb kausis teha segadus... (ehk siis segada).

Kartuhwlid, willitud

Üks väga vanamoeline juustusalat pähkliõliga:)
Tiina tegi magusaid asju. Kahjuks pole mul pilti sellest õunakoogist, milles polnud üldse jahu ega ka suhkrut - retsept aastast 1923! Ilmselt olid tolleagsed pered meie 15-pealisest märgatavalt suuremad, sest õpetus algas - võta 20 õuna ja 14 muna ja siis hiljem veel 6 muna jne. Igatahes meile jätkus täiesti poole väiksemast kogusest. Teine roog oli keedutaignast, mille tegemine ka veidi tänasest erines. Ja kuna seda tuli väga palju, siis tegi Tiina sellest veel 16. sajandist pärineva prantsuse pulmakoogi :)
Tiina paneb kooki kokku

Karamelliga kokku kleebitud keedutaignataskutest torn eriti vanast ajast...
Selline oli siis seekord me ühine jõulusöök. Kõik söödi ära. Seekord ei lisa siia tõesti ühtegi käsitööd.

Loodan, et uus aasta tuleb tore, et jagub kudumist ja õmblemist, et töö ei lõpe ja et mõnikord jääb aega ka pidu pidada...