Ei teagi kohe, kust otsast seda juttu küll alustada, järgnev teema on minu jaoks üdini läbipõimunud vähemalt kümnest eri kihist, otsapidi on see hobi, teisalt puhas nauding, kolmandast küljest isegi nagu töö ja lõppkokkuvõttes suur hulk toredaid kokkusattumusi, mille tulemusena on praegu Eesti Rahva Muuseumis üleval Kudujate Koopiaklubi korraldatud Maailma suurim Muhu sukkade näitus.
Mis seos siis minul sellega on? Ma pole ju isegi mitte muhulane, sest sündisin Muhust tervelt 3 km kaugusel Saaremaal ;)...
Katsun oma seose lühidalt kirja panna:
7 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kutsuks Fb ellu ühe Kudujate Koopiaklubi, 2 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kooks ühed päris ehtsad Muhu sukad, aga kutsuks teisi Koopiaklubi kudujaid ka selles hullumeelses väljakutses osalema ja poolteist aastat tagasi tuli mul selline mõte, et Koopiaklubi võiks oma sukkadega osaleda ERMi osalussaali näituse tegemise konkursil. Ja siis sai minust algatuseks projektikirjutaja ja ühel päeval koos Anu Kaburi ja Heli Kiverikuga näituse kuraator. Me üritasime seda kõike teha nii hästi kui suutsime ja natukene pareminigi veel.
Aplaus Koopiaklubile, kus rohkem kui 50 naist kudus ligi sada uhkeimast uhkemat sukapaari, aplaus ERMile, kes nõu ja jõuga näitust korraldada aitas ja tänu kellele täitus meie soov, et näitusel oleksid väljas ka kõigi Eesti muuseumite vanad Muhu kirisukad. Aplaus Saara Kirjastusele, kes aitas kaasa näituse kujundusele, kataloogi valmimisele ja ka rahalise sponsorina aitas näitusel teoks saada. Ja lõpuks aplaus kõigile näitusekülastajatele, kellele meie näitus meeldib.
Elagu Muhu sukad!
Ma ei hakka siia pikemalt kirjutama, sest seda kõike võib lugeda näituse kataloogist ja pealegi saab ERMis näitust veel 31. jaanuarini külastada ning oma silm on ikkagi kuningas!
Üks pilt näituse avamiselt. |
Eesti muuseumites leiduvad Muhu kirisukad näitusel. |
Kavandasin näitusele kuus üleelusuuruses sukapuslet, mida kokku pannes võib saada 30 erinevat sukka :). |
Nii me Kudujate Koopiaklubiga seal näitusel koome – elusuuruses "koopanaised" justkui koopiad, aga igaüks siiski oma näo, oma nime ja täiesti iseenda Muhu sukaga :) |
Aga nüüd siis lõpuks Muhu kaelkotist
Ükskord juba kirjutasin siin, millist märgilist tähelepanu on teatavates ringkondades osutatud Kihnu vardakotile (loe siit) ja veidi hiljem olen kirjutanud ka hiidlaste vardakotist (loe siit), aga tänane lugu räägib natukene Muhu vardakotist.
Muhulased olid 19. sajnadi lõpu – 20. sajani Eestis ilmselt ainsad, kellele meeldis vardakotti kanda kaelas, teised sättisid selle ikka pigem käevangu. Need valgest linasest (tundub, et sageli taaskasutuskangast) kotid olid üsna lihtsad. Kaunistus, milleks võis olla kas masintikand või ka väikeste ristpistemotiivide rida, tehti ülemisele servale ning kotikesele lisati ilus kaelapael. Kas kiripael või sukapaela meenutav pael või tuttidega nöör või ka ostupael. Selliseid kotte pole väga palju alles, aga üks neist asub Ungari Etnorgaafiamuuseumis, kaks ERMis, vähemalt kaks ühe kena inimese erakogus ja üks ka Eesti Vabaõhumuuseumis.
Sellest viimasest otsustasingi ERMi sukanäitusele õmmelda koopia. Kasutasin vana linast riidetükki. Väikese tikandi, vingupaela (siksakpaela) ja koti endaga polnud probleemi, aga kust saada säärane ostupael, mis kaela ümber panna? Muhulased teadupärast armastasid ka uhket poekraami. Otsisin siit ja sealt, tulemuseks pidin nentima, et kui mingi natukenegi sarnane muster mõnel paelal juhtub olema, siis materjal on nii silmapaistvalt sünteetiline, et rikuks kogu koti. Otsustasin siis selle paela ka ise teha. Võtsin Muuseumikoti pildilt jäljendi, programmeerisin selle järgi tikandi ja asusin masintikandiga endale paela tootma :). Kõige keerulisem oli muidugi teha paela servi, et need ei jääks kohmakad ja samas ei hargneks...
Muhu vardakoti koopia on praegu näitusel koos ühe ERMi kogust pärit eriti edeva Muhu tooliga. |
Lõpetuseks lisan oma sukad, sest pole ju neidki siin blogis eksponeerinud :). Mustrid on kokku kombineeritud erinevatelt Muhu kudumitelt, kärbsed näiteks pärinevad ühelt vana sõrmkinda pöidlalt. Siilik on vana ja kootud ilmselt eelmise sajandi alguses Tupenurme külas.
Ja veel – minge Eesti Rahva Muuseumisse meie näitust vaatama, saate halli sügisesse korraliku annuse Muhu värvirõõmu!