Pühapäevaõmblus nr 31 - võõrad suled :)

Nüüd tuleb midagi imekaunist... Mida ma ise ei teinud. Minu sellepühapäevane õmblustöö oli just nii väike kui seda on ühe nõelapadjakese kokkuõmblemine. Ja te ehk ei arvakski, aga selle käigus sain ma veel nõelapadja õmblemise koolituse, sest niiviisi poleks ma küll taibanud seda ise kokku õmmelda.

Padjakese autor on maailma kõige parem Muhu tikandi tegija Anu Kabur. need tikandid on lihtsalt imelised, mis tema nõela alt tulevad. Ja kuna täna algas Saara suvekool, siis tõesti polnud eile rohkemaks aega. Aga selliseid kurvidega padjanurki polnud ka enne õmmelnud. Need annavad sellise kena tulemuse, mille puhul padjale kikkis nurki ei jää :)

Kõige suuremad tänud Anule, kes usaldas minu õmblustööks jätta oma padja kokku õmblemise!

Pühapäevaõmblus nr 30 – kuus kuivanud roosi karva tooli

Kuidagi juhtub nii, et pühapäevaõmbluse läbiviimine muutub viimasel ajal keerukaks. Aga eilne päikseline päev oli niisamagi tore – rannas möllavad mudilased ja aialauale kaetud üle kümne söögitaldriku, esimesed punased tomatid ja lastega koos rohitud peenar. Aga kui oled lubaduse andnud, siis ikkagi asud õhtul kell kaheksa õmblustöö kallale.

Seekord otsustasin, et vähendan kangakapist midagi mahukamat ja tõesti, oma 4 kilo kangast on sealt nüüd kadunud :). Õmmelda polnud selle töö juures küll eriti palju, aga see-eest said tangid ja kruvikeerajad ka valu. Uue (vist juba kuuenda) katte said söögilauatoolid. Seekord siis sellise triibulise kuivanud roosi karva. Ja riidel on parajate vahedega isegi nagu plekid kohe peal, võib-olla ei paista pudisev puder ja supp isegi kohe välja :)

Ostsime need toolid kohe pärast Türile kolimist aastal 1990. Kui nüüd keegi mäletab, siis Türi kaubamaja teisel korrusel oli sel ajal komisjonipood, kus müüdi ka kasutatud vana mööblit. Sildikesed mööblil näitasid, et see on toodetud Riias aastal 1971. Ilmselt oli see ikka üks hinnaline mööbel olnud, sest uskuge – kõik need aastad pidevas kasutuses olnud toolid näevad täiesti viisakad välja ka praegu. Tõsi, laua vahetasime neli aastat tagasi, kui kolmele lapselapsele lisandus korraga veel kolm, pikema vastu välja. Aga toolid kestavad...

Algselt oli neil tõeliselt nõukalik mürkroheline mööblikangas, mis sai kohe uuega asendatud. Ja kui 1991. aastal avati Tartus midagi enneolematut – Abakhani kangapood, siis minu üks esimesi oste sealt (kõige odavamast kangatükkide kastist) oli puuvillane dekoratiivriie nende toolide jaoks :). Vedrupõhjaga söögilauatoolid on olnud sinised ja kirjud ja mustakirjud ja punased ja beežid...

Pühapäevaõmblus nr 30 – kuus tooli. Kangas LipiLapi Äri, toolid aastast 1971.

Mõned pildid ka toolide pikast elust:). Milleks ära visata korralikke asju, kui võib need uueks õmmelda!

Toolid üle 20 aasta tagasi. Superpoest Abakhanist ostetud kattega :).

Pühapäevaõmblus nr 29 – tellimustööd

29. selle aasta pühapäev möödub liinil Karvia – Tammpere – Helsingi – Tallinn. Ühesõnaga, iga-aastase perepuhkuse viimane päev. Tundub kahtlane, kuidas selle päeva käigus läbi viia lubatud igapühapäevane õmblustöö.

Otsustasin teha tellimustöid. Olgu öeldud, et tavapäraselt ma tellimise peale ei õmble, sest selleks pole lihtsalt aega. Aga nüüd leidsin endale lausa kolm klienti:

- Tere. Kas te saaksite mu lapsele midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Retuuse. Sellest sinisest riidest.
- Kas me saba jaoks teeme augu ka?
- Jah ja tehke selline lilleline kleit ka. Pikkade käistega.

- Tere. Kas te saaksite mu lapsele midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Pluusi. Sellest traktoritega riidest.


- Tere. Kas te saaksite minu lapsele ka midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Pluusi. Minu laspele ka  traktoritega.

Kaks viimast klienti on kaksikud, pole siis ime, et ikka ühte moodi - pluus traktoritega.

Ühtlasi lähen ajas üle 45 aasta tagasi, tööriistadeks on ainult väikesed käärid (üsna nürid) ja õmblusnõel. Kummi pole. Kuidas teha nii, et retuusid püsti püsivad. Üks reisikaaslane ohverdab oma aukudega soki. Sujuvalt saab selle servakummist püksikumm. Töö algab puhkemajas ja jätkub autos. Helsingis sadamasse jõudes on tellimustööd peaagu valmis ja pooleteisetunnise laevasõidu täidab minu klientide jaoks laste riietamine :).

Pühapäevaõmblus nr 29 - tellimustööd Montšudele. Lõikeid ei ole, õmblusmasinat ei ole, tegumood tellijatelt.

laevas :)

Üks neist meie juures elavatest Montšudest oli 1980ndate lõpul minu lapse lemmikmänguasi. Juba siis sai talle üht-teist õmmeldud. Paari aasta eest nägin ühes sesima jäänud kaupa müüvas taaskasutuspoes kahte pakendis Monchichi ahvikest. Loomulikult kolisid ka nemad meie juurde sisse. Ja kuna meil on siin aegajalt kolmikud ehk siis kolm nelja-aastast (kes päriselt kolmikud siiski pole), siis aeg-ajalt saavad Montšud jälle riiulist välja tulla.

Perepuhkus seekord Soomes – 20 suurt ja väikest, muuseumit ja lõbustusparki, meresuplust ja metsajalutuskäiku, lauamängu ja köögitoimkonda ...

Kõik see seitse :)

Puhkemaja

Pühapäevaõmblus nr 28 - käsitsipisted

Pühapäev. Soome laev. Soome. Õmblusmasinat ei ole. Internetti ka ei ole. Aga pühapäevaõmblus ei jää ära - pisitillukeste peitpistetega palistan käsitsi oma Valjala rahvarõivaste juurde kuuluma hakkava rätiku. Saaremaal armastati ülekõige siniseruudulisi rätikuid, neid kanti nii peas kui kaelas.

Et sellist rätikut polegi lihtne tänapäeval leida, siis on minu rätik sama rütmiga ruudukangast. Puuvillane pehmelt langev ruuduline riie on ostetud Taani rahvarõivahuviliste veebipoest. Nüüd siis palistatud Soomes. Sobib ka Soome lipuga :).

Pildistasin rätikut koos lupiinidega, mida näikse siin Soomes olevat mustmiljon ja rohkem. Pole teeäärt, kus neid ei kasvaks.

Ja lisaks tegin täiesti käsitsi väiksed niidikinnitused eile õmmeldud traktoritega suvesärgile, mille saab endale üks seitsmest lapselapsest. Kanga valis ta minu kapist ise. 

Pühapäevaõmblus nr 27 - sitsikleit, sitsikleit...

Kuulsin kusagilt, et tänapäeva linnud ei pidavatki enam laulma "sitsikleit, sitsikleit...", sest keegi ei tea, misasi see sitsikleit on. Moodsatel inimestel on ju hoopis teised materjalid - softshell ja lyocell jne, aga mina tegin puhkuse alguseks täiesti pesuehtsa sitsikleidi. Tõsi, see kangas on vähemalt minu arvates väga ahvatlev, kaasa toodud kaugelt Indoneesiast, batika kodumaalt. Ostsin selle lausa kohalikust batikatöökojast. Õmblejad saavad ju aru, et võib esineda ka seda sorti nõrkust, et reisilt tuuakse suveniirina kaasa kangast, ilusate mustrite, toredate värvidega, sel sitsiriidel puudub ka igasugune kange olek. Kuna ilmselt sarongiks (see on selline ümber seotav seelikumoodi rõivas, mida kannavad nii mehed kui naised) mõeldud kangatükk polnud eriti suur, siis tegin kleidilõike just nii, et kõik saaks kenasti kasutatud.

Kleit vastab kõigile minu seatud suvekleidi tingimustele:

1. On midagi heledamat :D (ei ole ju üleni must).
2. Sellel on suured ja mugavad küljetaskud.
3. On seljas mugav ja ei pitsita kusagilt (selle tarvis on seljaosa küljed ja varrukad trikotaažist).
4. Veidi üles tõstetud vööjoon võimaldab segamatult süüa :).

Suveks sobilikud käsitöökingad on tellitud Poolast, aga kohale jõudsid millegipärast Ukrainast.

Lõpetuseks veel mõni pilt sellest batikatöökojast, kust kangas ostetud on.

Pruun musta ja valgega on seal absoluutne klassika

Mees sarongiga.