Pruunikirju värk ja laud puhtaks kuu

Mu töötoa laual oli algul üks punutud kast - neile asjadele, mis on pooleli. Ma ei tea, kas kastidel on kombeks paarituda, aga mingi aja pärast tundus, et kaste peaks justkui kaks olema. No nüüd on juba kolm, sest vähemasse ei mahu poolikud tööd ära. Kui peaksin neljanda kasti lisama, siis poleks laual üldse mingit mõtet, sest juurdelõikust mahuks seal läbi viima veel vaid nukuriietele.

Seetõttu kuulutan jaanuari auväärselt "Laud puhtaks!" kuuks ehk siis hakkan järjest seda poolikut kraami vähendama.

Pisitöid ei hakka siia piltidega lisama. Panen lihtsalt nimekirja:
1. Lõpetatud üks raseda pluus (pooleli jäämine oli õigustatud, sest rase jõudis enne sünnitada:) Õnneks leidus nüüd jalle keegi, kes seda vajas.
2. Lõpetatud kaks kitsast trikotaažist seelikut, mida on hea panna lühikeseks tõmbunud tuunikate alla (või olen ma pikemaks kasvanud?).
3. Laiadest pükstest tehtud kitsad püksid (küll on hea, et mood sedapidi liigub, vastupidine oleks olnud keerukam).

Ära õmmeldud kaks kena kangast, mis olid juba ammu kasti pandud.

Esimene neist on järjekordne tuunika-kleit Ottobre lõike järgi. Materjal on väga mõnus paksem puuvillane trikotaaž, mille soetasin tuntava allahindlusega Tallina kauplusest Trend. Kirjud lisandid lõikasin mingist teiseringi seelikust. Hea talvine töökleit sai (nagu soe pesu).

Nõukogude naine sinise-pruunikirju kleidiga. 

Õieti ma ei teagi, millal käis see klõps, et pruun on ilus värv. Ilmselt mitte väga ammu. Kuigi jah, kunagi sügaval nõuka-ajal tegin endale sõbralikust Indiast imporditud kangast toreda kleidi. Ja see oli tõesti sinise ja pruunikirju. Kleit tuli nii mõnus, et kandisn seda lausa 6-7 aastat, lõpuks sobis isegi ilma kolm korda ümber kere käiva laia vööta kasutada:) (nagu sellel pildil). Nüüd ma peaks ütlema, et kui riie on sinise ja pruunikirju ning lisaks näiteks neerumustriline, siis on ikka raske ostukirele vastu panna.

Selle kleidi kangas on aga minu väike suveniir, mille tõin kaasa Vietnamist (üllatavalt sarnane ülemise kleidiga), väikesest Hoi An-i linnakesest, kus oli kümneid ja kümneid pisikesi rätsepatöökodasid ja kangapoode koos võimalusega kohapeal kiiresti endale särk, seelik või mantel lasta õmmelda. Arvestades minu ebastandartset keha ja väga väikest otsustusvõimet mudelivalikul, ostsin kaasa hoopis jupi kangast. Ja sellest saab minu lemmikkleit, seda ma usun. Täissiidi ja puuvillasegu kangas kuhu kulus lisandiks ära jupike pruuni siidi, mille soetasin Viljandist käsitööpoest. Kleidilõike konstrueerisin ise juba mitmeid aastaid tagasi.

 Ma usun küll, et nüüd keegi küsiks (ma ise küsiks ka), mis paganama päralt teha kogu aeg niipalju kleite. Vastus on väga lihtne, keskmine Eesti naine pole kunagi ühes mõõdus oma kleitidega:).

Aga kuidas teie oma poolikuid või ootel töid hoiate? Või polegi teil neid?

Pidupäevajuttu

Pidupäevatunne võib olla vist väga erinev.

Ma tean küll, et mõnele tundub see ehk ikka natuke napakas, aga mind tabas tõeline pidupäevatunne hetkel, kui ERMi koguhoidja Kadri Vissel tõi mulle uurimiseks vana Karja kihelkonna ketasmütsi, mis polnudki tavapärane ketasmüts, vaid täiesti ehtne barett. Kas see on nüüd päris samasugune pidupäevatunne nagu eile, kui minu tööd hinnati pärli vääriliseks, seda ei oska ma öelda.  Aga tegelikult võib olla väga õnnelik, et on juhtunud olema mitut sorti pidupäevi:).

Iseenesest panevad mind kõikvõimalikud austamishetked parajalt pabistama. Kuigi olen tuhandeid tunde inimeste ees seisnud ja midagi õpetanud, tunnen ma end neil kordadel sama kohmetult, kui viiendas klassis ajalootunnis tahvli ees vastates. Sõnad lähevad sassi, tahaks kerida seelikuserva ning ilmtingimata ütled midagi ülearust ja jätad midagi olulist ütlemata. Lapselaste juurest Tartumaalt otse piduüritusele sõites jõudsin autos mõelda, kuidas siis lühidalt ära öelda see, mis mind puudutab.

Me ei saa päriselt alles hoida ühtegi laulu, mida me ainult kuulame, aga kunagi ei laula.
Me ei saa säilitada oma käelist parandit, kui me ainult imetleme vanu asju, aga ise midagi ei tee.

Ja lõpuks pole minu töö mitte kuidagi pidi ühe inimese töö. Mul on hea meel, et ma saan seda teha koos parimate autorite ja parimate kujundajatega kõige mõnusamas kirjastuses (üheski teises pole ma töötanud). Et ma olen parimate kursakaaslastega lõpetanud parima kooli parima eriala... No puhas õnneseen:).

Aga tagasi tulles nende pidupäevade juurde, kus austamishetkede asemel on avastamishetked, pean ma tunnistama, et tahaksin nüüd küll Eesti silmuskudumise raamatule ühe lehekülje vahele lisada.

Mõtlesin, et teen enne Saaremaa mütside koolitust ühe üllatusvaatluse ja tellisin ERMis uurimiseks Karja ketasmütsi, millest muis.ee lehel pilti pole. Selgituseks ütlen, et tavapärane ketasmüts on hästi pisike tikandi ja pärlitega kaunistatud Saaremaa peakate. Aga see eksemplar osutus kahesaja aasta taguseks (kui legendi uskuda) kenaks baretiks, milliste olemasolust mul varem aimugi polnud. Selgus, et selliseid barette on ERMi kogus lausa kaks. Need mõlemad on vanad, potisinised ja ripskoelise madarapunase-potirohelise-valge kirjatud servaga. Baretid olid vanutatud ja parajalt nii väikesed, et korralikult pähe tõmmata neid ei saaks. Koju jõudes leidsin selle mütsi ka Karja naist kujutavalt Friedrich Sigismund Sterni (1812-1889) litolt. Olen seda pilti ju ennegi vaadanud, aga üldse mitte mõelnud, et mis imelik müts! See pilt on ka ilmselt ainsaks viiteks, kuidas säärane peakate pähe sättida.

Ma ei jõudnud ära oodata isegi järgmist päeva, veel samal õhtul hakkas naaberkihelkonna Karja mütsike mu Valjala rõivaste juurde valmima. Hetkel on see veel vanutamata ja sellisel kujul võiks seda kanda täiesti tänapäevaselt. Ilus ju!

Et heastada selle mütsi puudumine silmuskudumise raamatus, pean vist kuhugi mõne artikli kirjutama:). Ikkagi ainus Eesti rahvarõivaste juurde kuuluv barett. Pildid sellest, kuidas müts peas välja näeb, panen siia pärast vanutamist.