20.12.11

Pisike kandekott

Kuigi tunduda võib teisiti, mahub sellesse kandekotti maksimaalselt 3 kommi:)


30.10.11

Puudumistõend ja vabanduskiri

Ega ma arvagi, et keegi on minu siinset puudumist märganud, aga aeg-ajalt tuleb endal selline tunne, et oleks tore siiski midagi teha ja postitada. Milles siis asi, et tööpink, kes siin siiamaanigi pidevalt kurtis, et aega pole (loe eelnenud nelja aasta postitusi), nüüd täiesti ära kadus.

Tööpingist sai mingis meeltesegaduses tudeng. Kuiski tundus, et põnev oleks kõrgharidus teemal "25 aastat hiljem", ehk siis millegipärast tundus vanaemal kohane teist korda kõrgkooli minna (statsionaari kusjuures). See toimus täiesti pidulikult ja vaatamata vanusele ulatati avaaktusel tööpingilegi püüne peal soojade sõnade saatel "Et nüüd tuleb õppima hakata" meenekotike. Ausalt öeldes pole ükski minu laps oma tudengiks-saamise kotikest mulle tutvustanud. Eeldades, et teiegi ehk ei tea, mida Tartu Ülikool värskele tudengile kingib, siis näitan kõik ette:
3 kaustikut
pastakas
riidest kott "tudengi töö on õppimine"
fitness klubi reklaam
sülearvuti reklaam
telefonireklaam
laulukoori reklaam
brošüür "Seksuaalsel teel levivad infektsioonid"
2 kondoomi



Ja nüüd siis, varustus käes, nühin muudkui koolipinki ja üldse pole enam aega "iseteha", kuigi eriala eeldaks ehk sedagi. Paar hirmpisikest asja olen siiki ka vahepeal nikerdanud. Üks nahast vardakott, millel on masintikand ja kirjusitsiline vooder.



Kinnas, mis kotikese sees käib, on kahjuks juba üsna pikka aega poolik. Loodetavasti see ikka kunagi valmib.

Ja veel üks karu lapselapsele esimeseks sünnipäevaks. Selliseid karusid olen väiksemaid ja suuremaid teinud vist aegade jooksul kümnete kaupa. Aga mulle lihtsalt meeldib see lõige.




12.10.11

Jubinad


Masinaga saab tikkida ka väikseid loomakesi. Tegelikult on see hästi tore, sest neid saab niiviisi korraga palju:)

21.08.11

Pisilillekirjaline suvi 3 ja voodipesu

Vahel ma mõtlen, et tegelikult on kurb, et kõik läheb lihtsamaks, kiiremaks, rohkemaks. Kõike tahame justkui hiirekliki-kiirusel kätte saada, aru saada, valmis saada... Kui ma laps olin, olid kõikidel voodipesudel pitsid - vanaema oli need käsitsi heegeldanud - ja palistused olid pilutatud. Eks neid oli hoole ja armastusega tehtud, et see voodi ikka igati kaunis välja näeks.



Hiljem tuli hull sitsisabade ja voodipesuriide kokkuostmise aeg. Kõike sai justkui rohkem. Algul tehti tekikottidele ikka veel augud keskele, ilusti kanditud ja puha, aga lõpuks olgem ausad, maandus tekikoti tegemise töö ikka vaid külgede kokkuõmblemisele. Ja viimaks hakati neidki ostma, sest kes neid pikki õmblusi ikka...

Olen küll voodipesu siiski palju ka õmmelnud ja seda just kangaste pärast. Aga nüüd sattus mulle näppu nii ilus voodipesusatään, et mul tekkis tahtmine mitteniivägakiiresti seda tööd ära teha, vaid kohe natuke romantiliseks minna. Selle pisilillekirjalise romantika sai Moole täna sünnipäevaks. Aga järelejäänud tükkidest mõmmikut ei saanud tema kohe mitte. Selle ma kingin mõnele titele (no kui peaks kuskil tulema, küll ükskord ikka tuleb)


Padjasatside servad palistasin seekord masinaga. Muide need palistuse presstallad pole minu käes kunagi väga hästi töötada tahtnud. Aga nüüd on mul kasutada selline, mis üldjoontes keeras ilusti ära ka jätkukoha. Et palistuse minimaalsest laiusest aimu anda, panin mõõdulindi ka võrdluseks kõrvale.

20.08.11

Pisilillekirjaline suvi 2

Tegelikult on natuke kurb teha selliseid suvelõputöid nagu igasugu kuivatatud liblekeste kotti toppimine. Muidugi talvel on neid jällegi hea võtta, aga siiski tõotab see varude kogumine peagi algavat sügist. Seekordsed piparmünditeekotid tegin ma Moole annetatud kangast ja minu meelest see kangas ongi kohe piparmünt, värv ja muster ja kogu see olemine.


Täna olen ma üle hulga-hulga aja terve päeva õmmelnud. See on tõeline pidupäev, sest seda saab nii harva. Aga kõike seda õmblustööd näitan alles homme.

16.08.11

Pisilillekirjaline suvi

Tegelikult on see olnud üsna käsitöövaene suvi ehk hoovõtu- ja paigaltvõtu- ja jummel teab veel mis töövõtusuvi. Ja väga kirju ja lilleline ka. Raskekujulist kangakorilust põdeva inimesena olen ma sel suvel hirmsasti kokku ostnud väiksemaid ja suuremaid pisilillelisi kangajuppe. No mis te arvate, kas need on kõik ära õmmeldud? Vastust teab igaüks - no muidugi ei ole.


Aga mõnest kangast on ikka midagi saanud ka. Üks Viljandi "Kangas ja nööbis" mind hirmsasti ahvatlenud kirjulilleline viskoostrikotaaž sai pikaks satsidega suvekleidiks. Moodsa kirju-kirju disaini tarvis läks käiku ka üks jupike juba vene ajast pärit väga põneva mustriga trikotaaži. Selle tükid olid küll nii väiksed, et isegi pisike õlanukivarrukas on kolmest jupist kokku pandud.



Natuke nalja sai selle kleidiga ka. Juba täiesti valmis kleiti selga pannes avastasin, et see paistab tegelikult hirmsasti läbi. Ülemine osa oli küll juba alguses kahekordne, aga seelikuossa mul sama riiet enam voodri jaoks ei jätkunud.

Et aga Viljandisse just parasjagu asja polnud, otsustasin vaadata seda kangast Tallinna "Kangast ja nööbist". Muidugi polnud. Müüja käest aga sain pahandada, kui tahtsin voodriks osta õhukest, libedat ja venivat viskoosriiet. Tema püüdis järjekindlalt mind veenda, et sellest ei saa voodrit teha, sest see pole voodririie ning tiris letile mitu polüestrit, mida ma oma ihu vastas mitte kanda ei taha.

Kui aus olla, siis poleks ma sellest väljavalitud riidest peale kleidivoodri mõistnudki midagi muud teha ja nii ostsin selle vastu müüja tahtmist ning pahast podinat siiski ära. Suurepäeane vooder sai muide. See on tegelikult sama teema, et nii mõnigi kord on müüjad justkui hämmingus, kui hakkad kardinaks pluusiriiet ostma. Kas teil on ka selliseid kogemusi?



Sellist kangast ei saa mina ka mitte poodi jätta, eriti kui see on nii mõnusalt pehme ja lödi.

24.07.11

Suveline

Tegelikult pole juba ammu midagi näpuvahel teinud või õigem oleks küll öelda - valmis teinud. Aga järgmise nädala lõpul luban endale puhkust ja siis kavatsen midagi kududa. Seniks aga paar pisikest suvist õmblustööd.
Ühed linased meestepüksid näituseks.



Tepinguteks kasutasin ära niidi, mille umbes aasta tagasi ilma igasuguse tagamõtteta täiesti impulsiivselt ostsin - oli teine lihtsalt na värviline. No tegelikult ju läks ikkagi vaja



Ja lõpuks üks pilt ka püksikandjast.



Ja sel minu jaoks üsna käsitöövaesel ajal ka üks näitamata köide, millele tegin nööbiköite (ise olen oma leiutise üle uhke, aga kindalsti on nii juba tuhanded enne mindki teinud). Kõige tähtsam asi selle raamatu juures on muidugi uhke pulmatutt. Ei tule pulmad. Ma mõtlesin end ehk millegagi "laulatada", aga tegelikult ei teagi, kas sääl altari ees nüüd jah või ei öelda ja kas mul kaasavara vast ehk liig palju või liig vähe ei ole...



21.06.11

Roosavahetus ehk rege rauta suvel...

See on peaaegu midagi sellist nagu rohevahetus, aga et tegemist on Muhu käsitööga, siis ikka pigem roosavahetus.

Nüüd tuleb üsna pikk jutt ja pildiriba (ehk on see andeks antav, sest õigupoolest ei saa just öelda, et oleksin siia väga tihedalt viimasel ajal postitanud).

Kõik sai alguse sellest, et mu talvemantli vooder lagunes ära. See oli ikka talvel, mitte nüüd jaaniaegu. Ega siis kokkuhoidlik inime saa sellepärast veel mantlit ära visata. Mõtlesin, et panen uue voodri, aga pärast voodri eemaldamist tekkis kohe mõte, et hirmhea oleks siia nüüd tikkida. Aga tikkida nagu ei viitsinud ka ja siis tuli päästev ja väga lennukas idee, et tellin õige tikkimisetöö tõeliselt MEISTRILT. Oh, see ei läinud nii libedalt, sest tema mitte raha oma töö eest ei tahtnud, vaid nõudis kohe museaalseid kindaid omale.

Nii me siis alustasime - veebruaris. Tikkimist ja kudumist. Algul lugesime ikka töötunde, aga 58 tunni juures läks mul lugemine sassi.
Ja nüüd siis jõudsime väikese pildisessioonini Muhus. Suve alguse puhul oli üsna imelik talvemantlit ja villaseid kindaid pildistada, aga panen siis üles tõesti mõlemad. Et mida siis mille vastu...

Mina kudusin villased kindad Muhu Muuseumis olevate kinnaste järgi, silmuseidki on vardal samapalju - 30 tk. Vardad võtsin nr 1,25, aga et lõng ei olnud eriti peenike, siis pidin ikka hirmus tihedalt kuduma, et kindad liiga suured ei tuleks. Serv on heegeldatud ja kasside silmad silmatud.







 


Ja et muhulased on teadupärast hirmus töökad, siis esmalt veidi rohiti.


Ja siis asus muhulane rooli...



Ning Meistertikkija (nii tore sõna oleks meistertikker) Anu Kabur tikkis mulle mantli - vägeva! Aplaus!!! Mina ei saa ennast muhulaseks pidada ning seetõttu ei tee mina pildi peal miskit tööd, ilutsen siin niisama.


Täna oli üldse tore päev, aga homme on minu viimane tööpäev tööl, mida olen teinud täpselt 25 aastat.
Kurb on ja natuke imelik ja natuke põnev ehk ka, et mis nüüd edasi juhtuma hakkab...

18.05.11

Laua puhastamine 3

Õmbluslaua kasti ümber kogunenud kuhjad hakkavad jõudma alumistesse kihtidesse. Järjekord jõudis tööni "punane pink"



Muide see töö on tõuke saanud Isetegijast. Oli kunagi selline projekt, mille nimetuseks "12 värvilist kuud", veebruar oli punane. Ammu oli.
Aga lõpuks sai ikkagi valmis ka.
Pingi metallosa tegi minu isa.



Nii piinlikult vana töö, et mis siin ikka pikemalt... võtan järgmise pooliku ette

Lõpuks tahan midagi alustada puhtalt lehelt, puhtalt laualt, uute mõtetega, uute töödega... Teha kanna ja varbapöördeid.

07.05.11

Laua puhastamine 2

Emadepäevaeelsed tänusõnad tundmatule heegeldajale.
Ma ei tea, kes oli see ema, kes selle kardinapitsi heegeldas. Tegelikult ma ei tea, kas ta oligi ema, ehk oli hoopis "pikalt tüdrikupõlve pidama jäänud naesterahvas" nagu ütleb proua Kabur raamatus Meite Muhu mustrid. Aga aega pidi sel naisel olema, oli see imetillukestest motiividest heegeldus siis uneajast ja pere kõrvalt tehtud või mõne majapidamismuredest vabama peenema proua eneseteostus.

Kas see pits pidi saama köögikardinale ja millal see kõik võis olla?
Kas aknalaual oleks olnud bellargooniumipott ja laual klaasist piimapudel või ...
Ja miks oli see kardinapits puuriidas? Oli see peidetud või sinna armutult visatud?

Nii palju vastamata küsimusi.

Ja lõpuks on ta ikkagi akna ees. Minu panus selle loo juures on väikesed päästetööd ja triibuline kangas.





Komplektis kardinaga sai valmis ka üks praktiline asi. Õigupoolest juba viis aastat võtan hoogu, et midagi peaks ette võtma selle hullu kilekotimajandusega. Nüüd on need kilekotid lauajalgade külge seotud triibulises kotis - väiksed kotid väikses taskus, suured suures. Pesumasinanurk sai korda



Poolikute asjade kastis pole mingit vähenemist veel märgata, jätkub...
Päikselist emadepäeva kõigile Isetegijatele ja sõpradele!

01.05.11

Laua puhastamine vol 1

Kui mingi õmblustöö on vaja hetkeks pooleli jätta ja käest panna, siis asetan mina selle ilusasse punutud korvi, mis on minu õmbluslaual.

Mis te arvate, mitu tööd seal tavaliselt on? Tagasihoidlik inimene pakuks vastuseks, et umbes neli või siis seitse või... Tegelikult on neid just niipalju, et kast EI PAISTA üldse välja ja see kast ei ole just eriti väike. On asju, mis on kasti sees ja neid, mis on kasti peal ja ka neid, mis on kasti ees (kasti taga ei ole, sest kast on vastu seina .


Seadsin endale kohustuse ausal moel see kast tühjendada ehk siis mitte ei pane kastist asju kappi, vaid lõpetan need ära. Ja ei vali, vaid teen järjest, ülevalt alla, paremalt-vasakule. Enamus neist on paraku sellised, mille näitamine või pildil jäädvustamine oleks suht mõttetu.
1. Lapse T-särk tehtud 2 numbrit väiksemaks.
2. Pluusi varrukad lühemaks ja pluus kitsamaks.
3. Püksid lühemaks.
4. Üks taastarvituse poest ostetud tavaline kampsun, mis vajas veidi tuunimist. Kaunistuseks sättisin jupikese satsi-volangi ja erinevatest tükkidest kokku õmmeldud pusaketta. Materjaliks üks omaõmmeldud pluus, mis on jupikaupa juba mitmele rõivaesemele lisandiks läinud. Lihtsalt on sel kangal nii mõnusad värvid, aga kuna ta õhku läbi ei lasknud, siis pluusina jäi teine seisma.


Kampsun pidi saama küll tütrele, aga kuna meil on toimunud siin väike kollektiivne kahanemine, siis võtan hoopis endale




26.04.11

Tünnseelik nr 1

Nüüd siis lubatud kevadine presentatsioon tünnseelikule nr 1. Tünnseelik on minu meelest hulka muhedam sõna kui tuppseelik.

Tegelikult peaks ütlema tünnike, sest see seelik tuli ikka värvlist nii väike, et selga ma ei suutnud seda isegi hinge kinni hoides pigistada. Kuna harutada ei viitsinud, siis leidsin lihtsalt peenma pihaga kandja. Lõppkokkuvõttes tuli see tünnike aga veelgi väiksemaks teha, et hästi istuma jääks.


Selle seeliku tegemine andis taaskord veenva tõestuse, et kõik, mis kord kappi korjatud, on kunagi väga vajalik. Kangas on täiesti nõukogudeaegne, vist oli Keila vabriku toode, ostetud restitükina ja ikka väga soodsalt. Läks kõigest 25 aastat, enne kui tumesinine triibuline jälle IN on.

Ühe kevadise pluusinikerdise tegin ka. Õigupoolest on see täiesti tavaline särkpluus (Ottobre lõige, mille järgi olen vast 10 pluusi teinud), ainult esitükile panin rinna alla väikse kummi ja paelakinnise, millel mingit otsest otstarvet polegi.






24.04.11

Kevadpostitus

Milline imeline kevadpühadeilm - lill õitseb... ja päike paistab.



Ja laual on pasha ja hõbedakook - kõik nii nagu alati. Tegelikult minu lapsepõlvekodus pashat ei tehtud, rääkimata hõbedakoogist. Värviti mune ja koksiti, pajutibud pandi vaasi ja kõigil oli tore.

Aga lapsepõlve mitmete kevadpühade kõige toredamaks hetkeks sai pidu tantsuõpetaja pisikeses ühetoalises korteris. Kõik me pubekaohtu plikad läksime siis, kenasti värvitud muna kaasas, õpetaja juurde koju. Tema aga oli alati katnud ilusti laua, teinud kohupiimast 12 munaga pashat ja hõbedakooki. See oli väga eriline ja väga pidulik - traditsioonid, mis ilmselt pärinesid tema lapsepõlvekodust Tartust. Hiljem otsisin vanaema pärandatud kokaraamatust (Daani kokaraamat) pasha ja hõbedakoogi retseptid ja nii olen minagi neid kahte toitu ikka juba oma 25 aastat järjest vaid kord aastas teinud.



Hõbedakook on üks väga sobiv kook lihavõttelauale, sest selle sisse kasutatakse ära munavalged, mis pashast järele jäävad. Kook tuleb õhuline ja hea ning sobib süüa ka järgmisel päeval.





Panen siia ka retsepti.

Hõbedakook (hõbedasai)

8 munavalget
12 loodi (umbes 150g) suhkrut
1/2 naela (umbes 200g) jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni koor (riivitud)
12 loodi (150g) võid
1 dl mandlilaaste või tükeldatud mandleid

Vahusta munavalged hästi tugevaks vahuks.
Sega õrnalt juurde suhkur, riivitud sidrunikoor, küpsetuspulbriga segatud jahu ja mandlid.
Lõpuks nirista juurde sulatatud ja jahutatud või.
Pane taigen määritud ja mandlilaastudega ülepuistatud vormi ja küpseta 160-170 kraadises ahjus umbes 30-40 minutit.

Mune värvisime ikka ka. Lastele ja koos lastega.



Ja siis ka selliseid vanainimeste omasid


13.04.11

Vanaema portfoolio


Milline on parim sünnipäevakingitus emale-vanaemale-vanavanaemale? See on päris raske küsimus, sest see on vanus, kus justkui kõik asjad on olemas ja need mida pole, need tunduvad ehk meie arust hirmus vajalikud, aga ei pruugi seda mitte olla vanaema meelest. Vanavanaemad ei vaja enamasti ei mälupulki ega moodsaid saapaid ning ehteid nad ka eriti ei kanna (vähemalt meie vanavanaema mitte). Põllesid ja kitleid on juba küll õmmeldud, nii et neid peaks kah jaguma. Aga hüva mõte meie kuduvale vanaemale tundus olevat üks tore portfoolio kokku panna.

Mul tuli kohe meelde proua Riisi kirjutis memmest, kes muudkui kudus, aga ei raatsinud kellelegi sokke ära anda. Meie vanaema aga muudkui koob kõikidele toredaid asju. Nüüd siis kogusime kokku kõik uuemad ja vanemad pildid, kus kellelgi vanaema kootud asjad seljas on ja lasime pildid suurendada. Millest pilti polnud, nende asjade pildistamiseks korraldasime lausa mitu fotosessiooni. Lõpuks saime kokku toreda albumi, kus vanaema kootud kampsunid, kleidid, mantlid, sallid ja kindad kenasti sees on - ikka laste ja lastelaste ja lastelastelaste seljas. Lisaks albumile õmblesin juurde ka vardakotid, et vanaema vardatagavara koos püsiks.



Vanaema pole veel kingitust kätte saanud, nii et paluks üllatust salajas hoida.

10.04.11

Kevad

Elu on lill. Soe ja kahaneva lumega. Tahaks kohe moodne olla - 20 aastat noorem, 10 kilo kergem, 5 korda rõõmsam. Kanda lillelist kleiti ja teha kõike jooksujalu, mitte ajapuudusest, vaid lustist. Käsitöö on ka täna justkui käigupealt, ei miskit nr 1 varrastega kudumist ega peent tikandust, kähku, kiiresti ja moodsalt. Paljalt markeriga.

03.04.11

Sokid liinil Vändra-Riia

Mõned minu tuttavad kindlasti nüüd loevad, et mis Vändra? Aga lihtsalt seetõttu, et enne Vändra teeristi ei võtnud ma tööd kotist välja. Tegelikult ei peatunud ma ka Riias, vaid lendasin edasi Tbilisisse, aga lihtsalt sokk sai Riias valmis. Ja teine tagasitulles. Mis kõik juhtus vahepeal, sellest saab lugeda siit


Kuidagi on läinud nii, et vahepealne väike ringirändamine ja enne ja pärast seda kuhjunud tööd on mind käsitöölainelt kaugemale viinud. Tegelikult on terve rida asju lõpetamata ja mõned ka pildistamata.
Ma ikka hirmsasti ihkaks endale mingit seltsilist, kellega koos vastastikku pilte teha. (Kadestan siinkohal proua Marmelaadi, kes alati hiilgab siin oma toredate fotusessioonidega). Ja et seelikust üldse mingit pilti saada, tuli see lihtsalt põrandale langetada, kuigi seljas näeb see loodetavasti natuke parem välja. Seelikul on seespool erk türkiisikarva vooder ja alumine äär on selle külge kroogitud. Seetõttu on seelik selline alt suvalise pussaka moodi (seljas muide väga mõnus ja kortsumine pole probleem).



See on minu praegune lemmikkossakas-seelik, mis on absoluutne taaskasutus. Ülemine ots ja osa siile on lapse laiaks jäänud püksid ja et sobivat kangatükki sinna juurde polnud võtta, mis tundub minu kangavarude juures muidugi ilmuskumatu, siis haarasin kapist ühe meestepintsaku.

Kas teie meestel on ka kapis kasvav rivi pintsakuid, mis justkui on juba vanad, aga ka mitte nii vanad, et keegi need ära viskaks. Teiste rõivatükkidega võib ju nende eluõhtal miskit mustemat tööd teha, aga pintsakuga juba remonti või kaevetöid ei tee. Ja nii nad seal siis seisavad. Tegelikult pean tunnistama, et seeliku õmblemisega läks nii kiireks, et ma ei viitsinud oodata, kunas kallis kaasa üles ärkab, et üle küsida - ega ta juhtumisi seda kuube veel kandma ei taha hakata. Aga kuna pintsaku kadumist pole ta märganud ja minu seelikul kahtlaselt oma kuue karva taskuid pole ka tähele pannud, siis võib oletada, et nii see jääbki.

Vanade pintsakutega võib hiidlasel olla muidugi oma suhe... Toon siinkohal ära ühe hiiu loo.
Läheb hiiu vanamees mööda teed, vaatab maas surnud vares. Pistab varese kuuetaskusse "Ehk läheb taris." Järgmisel aastal pistab käe kuue taskusse, vaatab näe - surnd vares: "Ei läind taris" ja viskab varese minema.