27.08.17

Pühapäevaõmblus nr 35 - osavad Hiiumaa mehed

Täna on pühapäeval selline pisike lapitöökene, mille käigus üritasin head õmblustehnilist lahendust leida ühele vanale vardakotile. Originaalkotikese ERM 4869 tegi väidetavalt 135 aastat tagasi üks Käina kandi mees Andrus Hoia (ERMi legendi kohaselt Oja, 1829–1912), kes elas Selja küla Tiitsu talus). Legendi järgi oli kott mõeldud kinda ja suka kudumisel töö hoidmiseks, pole teada, kas Andrus sukki ka ise kudus või tegi ta kotikese näiteks naisele. Aga ega neid Hiiumaa mehi tea, sest minu hiidlasest äi olevat kord öelnud, kui jutt sokikudumise peale läks, et tooge need vardad siia, ma koon selle soki ära. No minu kodune Käina-mees ei ole seni küll ühtegi varrast sihipäraselt kasutanud ja vardakotti ka mitte õmmelnud, tema rakendab oma osavust rohkem jalgrataste ja tehnikavidinate kallal.

Olen sellest juba kord kirjutanud, millise populaarsuse on teatavates kuduringkondades saavutanud nn Kihnu tüüpi vardakotid. Ehk just seetõttu on minu erilise imetluse all hoopis mujalt pärit kotikesed. Hiiumaa naiste vardakotid ei käinud pealt nööriga kinni, vaid neil oli kaks sanga, mis kindlasti ulatusid üle koti. Nii sai kotikese hästi käevangu võtta. Ja punast värvi armastasid hiidlased ka. See tore kotike, ja muidugi fakt, et selle on teinud mees, jäid mulle silma, kui kudumisraamatusse vardakoti osa kirjutasin.


Minu kott on seest voodriga ja õmmeldud nii, et voodri ja pealse põhi on korraga õmmeldud, sedasi seisab vooder kenasti paigal ja koti sees pole ka ühtki õmblusvaru. Ja et kusagilt poleks vaja traageldada! No Hiiumaa Andrus muidugi nii peenelt ei õmmelnud, aga tal polnud ka õmblusmasinat. Kotike on just parasjagu nii suur, et A4 ka lisaks näputööle sisse mahub, umbes samasugused (33x 26 cm on ka originaali mõõdud :))
Ja nüüd jälle kuduma...

21.08.17

Pühapäevaõmblus nr 34 - romantiline siidikleit

Uskuge, ma õmblesin selle siiski pühapäeval, aga veel raskem, kui tõesti igal pühapäeval õmmelda, on need õmblused siia üles saada. Ja seekord oli esmaspäev kohe nii toimekas, et ei leidunudki sellist vaba hetke.

Nüüd te vaatate muidugi, et kus siin see romantika on? Kui juba on selline lips või šleif seljataga, siis rohkem romantilisemaks ei saa minu seljas ükski asi minna. Aga triibuline mulle meeldib ja nagu juba kirjutasin, on see täiesti patuost, st libastusin Lipilapi poes, no nii minu värvid tundusid sel ilusal langeval täissiidil olevat. Tegelikult jooksid triibud piki kangast, aga mulle meeldis nii rohkem (muide vööümbruse päästerõngaid varjab ristitriibuline paremini kui miski muu :)).

Pühapäevaõmblus nr 34 - triibuline tuunikakleit. Täissiidist kangas LipiLapi ärist (sai sealt muide otsa), lõige kohendatud Ottobre 2016/2 olevast lõikest. Väike täisnahast kott valmistatud Tartus, ikka Papillon :).

No peaaegu et kuumad 60ndad, kleit kantav pükstega ja ilma. Pildi pealt paistab praegu nagu oleks mingi mammi kleit :) (no minu lapsepõlvels olid ju vanainimestel sellised ...)

15.08.17

Pühapäevaõmblus nr 33 – Pink otsib spunki

Ma ei tea, kas ma just olen miski maailmatumaparim asjadeotsija, aga sel nädalal juhtus koristamise käigus nii, et leidsin omaenese kapist millegi, mille olemasolust ma üldse teadlik ei olnud. No võiks öelda, et peaaegu spungi. Aga enne asja juurde asumist teen kohe pidulikult teatavaks, et nüüd see juhtus – pühapäeval ei mitte ühtegi õmbluspistet. Kogu asi on tehtud esmaspäeval. Pühapäev nimelt möödus nii, et kell 6 hommikul hakkasime end sättima Haapsalu Pitsipäevale minekule ja naasesime sealt pärast Valge Daami etendust täpselt kell 2 öösel. No ei olnud mitte mingisugustki võimalust õmblemiseks. Muidugi see oleks olnud vaatamisväärsus omaette, kui kesk laadaplatsi oleksin Saara Kirjastuse müügitelgis õmblusmasina välja vedinud ja püstitanud sildi "Oodake, ma õmblen".

Aga nüüd siis asjast.

Sorteerisin lapiteki jaoks lappe, mida värvide järgi juba ammu kogun (justkui lootes peagi valmivate tekkide peale), kui märkasin miskit kleidi moodi moodustist. Ja uskuge, ma ei suutnudki meenutada, millal, kellele ja miks selline poolik kleit tehtud sai. Kui arvestada lõiget, siis tundub, et see võis olla umbes kümne aasta eest, kui midagi säärast välja lõikasin. Aga kellele? Äkki mingi proovikleit pulmakleidi lõike katsetamiseks? Kui keegi tunneb nüüd oma kleidialge ära, siis andke teada, kui selga mahub, saab endale :)
Kakaokarva tükid olid vaid kokku traageldatud ja ausalt öeldes oli sel rõivatükil praeguse moe jaoks üsna imelik pikkus. Hämmstaval kombel oli kleit üsna paras. Lisasin alla serva jupi tumesinist ja kantideks väikest lillekirjalist. Selgus, et kapis juhtus olema ka mõnus kakaotriibuline linane kampsun, nii et ehk leidub mõni koht, kuhu sellega veel kakaod nautima minna :).

Pühapäevaõmblus – kakaokarva leidkleit, puuvilla-linaseguse kanga päritolu pole teada, lõike päritolu pole teada (võib arvata, et enda tehtud), kodarraha Kärt Summatavet, kampsun Gudrun Sjöden.


Kas te ka oma õmbluskapist leiate mõne pooliku asja, mis on seal niikaua olnud olnud, et ei suuda isegi meenutada, et mis ja kus ja kellele.

Ps: siiski tegin ka möödunud nädalal veel ühe Pink Basicu, aga nagu lubasin, isegi ei pildistanud seda:).

06.08.17

Pühapäevaõmblus nr 32 – kordusetendused

Ma ei tea, kas õmblemise koha pealt kordamine just tarkuse ema on (tahaks ju vahest midagi uut ka), aga nüüd juhtus see, et tegin jälle 4 Pink basicut. Iseenesest pole selles lõikes ju mitte midagi erilist, kui välja arvata see, et lõike tegemise loogika on natuke absurdne. Aga just selle tõttu see kenasti selga istubki ja istub nii peenikestele kui ka neile, kellel on vöökoha ülesleidmisega probleeme. Et see natuke absurimaguline lõikesüsteem (kanname rinnaaluse mõõdu rinnajoonele ja puusamõõdu vaid 50 cm õlast jne) sai ühel hetkel ka siin blogis lahti seletatud, siis viitan sellele veel kord.  Õpetus on kolmes osas : esimene, teine ja kolmas.

See on tõesti pink basic, sest varsti pole mul enam ühtegi tuttavat, kellel seda kleidikest poleks, ikka endal igate värvi ja naabrinaisel ja lastel ja sõbrannadel.Nüüd siis laiendasin nimekirja ja sellise lõikega kleidi said kohe kaks sõbrannat. Seekord on üks tavaline ja üks varrukatega maksi ja üks varrukateta maksi ja uskumatu küll, kaks on isegi ühest kangast ja seda täiesti juhuslikult. Ja ma valetan, kui ma ütleksin, et tegin need kõik täna hommikul, tegelikult tegin natuke nädala sees ka ühel päeval.

Ja kui kolm kleiti olid valmis, siis vaatasin, et järelejäänud varrukariide tükkidest saab ühe särgiku ka endale. Sellele lendas tööprooviks tikitud kärbes. Tõsi, kui särgik valmis oli, siis alles tekkis mingi kuklatagune sarnasuseaimdus Katre Arula kleitidega. Aga olgu siis seekord nii, müüma ma ju neid ei hakka ja lõpuks on kärbseke pärit Muhust ja pealegi meie oma raamatust.

Selle nädal pink basicud. Lõiked tehtud minu enda konstruktsiooni järgi vastavalt kandja mõõtudele.
Kangad LipiLapi Ärist (musta-valge-punastel varrukad ja kandid teisest kangast). Roosiline pika kleidi kangas on materjalilt teine ja paksem, mistõttu sobis servi keerata ilma kandita.


Ja nüüd lisan ühe pisikese pildi ka kolmandast kleidist, mis on maksivariant (eelmisega on täiesti juhuslikult sama kangas). Et sedamoodi näeb siis seljas välja.


Ma luban, et ma ei õmble järgneva kuu jooksul enam ühtegi pink basicut ja kui peaksin ka õmblema, siis seda siia üles ei pane. Aga kui keegi teab, milline on kõige parem kattemasina mudel, mis MITTE KUNAGI ei jäta pisteid vahele, siis andke teada. Usun, et kaalun tõsiselt selle soetamist.

Ps. tegin pattu:) ja ostsin ühe täissiidist kangajupi juurde... See siis järgmiseks pühapäevaks:)