Silmanägemine

Tegin ikka veel metallitööd. Eks see üks peenike silmateritamine ole. Siiamaaani olen olnud oma lühinägevate silmadega õnnelik inime, peenikest tööd näeb hästi teha ja tolmu kaugelt ei näe.

Aga vaat nende aastatega läheb asi veelgi paremaks - tolmu ei näe ei kaugelt ega ka lähedalt! No see viimane on nüüd üsna tore, aga selle kenadusega kaasneb ka see häda, et sellise peenikese töö jaoks tõmba aga prill ninale. Harjumatu, ma ütleks.



See järgnev ilus kevadsinine on siin küll puhtalt uhkeldamise pärast, sest minu osa selles töös piirdus lõike tegemise, kampsuni kokkuõmblemise ja nööpide valimisega. Mustrite disain ja kogu kudumistöö on minu kaheksakümneselt emalt. Vinge, ma ütleks!

Isa mälestuseks

Mu isa oli üks vinge Saare mees. Õigupoolest oskas ta teha kõike, kuigi õpetust polnud ta eriti saanud. Ta oli lihtsalt nutikas ja leidis peaaegu igas olukorras asjale mingi lahenduse. Kui ma laps olin, siis tegi ta UKU-le ehteid ja nagu nüüd palju aastakümneid hiljem välja tuli, siis ega keegi tookord midagi näidanudki, ise tuli leiutada. Isast jäi järgi suur hulk toredaid mälestusi ja näiteks ka ehete tegemise tööriistad - ise viilitud, ise kombineeritud. Minu tänud kuuluvad Kärdile, kelle õhutusel taipasin isa käest veel niimõndagi küsida enne, kui ta päriselt ära läks.

Need isa isoleerpaelast keritud peadega viilid ja isevalmistatud tööriistad kotis, läksin ma võiks öelda et üsna kartlike tunnetega metallitundi. Kohta, mis minu kui pehme lõnga ja voogavate kangastega mässaja jaoks siiski täiesti ootamatu näis olevat. No esimeses tunnis sain teada, et "viilin kut viiludaja" st õhus, aga takkajärgi võib öelda, et nii kummaline kui see ka ei tundu, mulle meeldis metalli saagida. Geenid vist. Ja õpetajad olid ülimõnusad.

 

Ja minu esimene metallitöö - kannaga raha. Sokikannaga.