Kunagi pole hilja!

Tänane postitus tuleb aupakliku kummardusena kõigile neile, kes alles pesnionieas avastanud, kui tore on ise käsitööd teha. Ja nende toredate Eesti naiste hulka kuulub ka minu EMA. Õieti võiks arvata, et olen väga omakasupüüdlikult enda lastele korraliku vanaema koolitanud, kes oskab sokke, sõrmikuid ja kampsuneid kududa. Sest esimesi soki- ja kindaharjutusi tegi ta minu juhendamisel tõesti siis, kui pesnionile jäi. Aga ilmselgelt ma ei eksi, kui ütlen, et täna (siis umbes 25 aastat hiljem) on just käsitöö see, mida ta hullupööra naudib. Ja meil on kõigil hea meel nende ilusate isetehtud asjade üle.

Selle uhke tikitud Muhu padja sain emalt sünnipäevakingiks. Muster on selline kodune - minu lapsepõlvekodu pole küll Muhus, aga Muhumaa oli üle vee ikka pidevalt jälgitav.

Vana aasta võlad

Uus aasta annab ju alati võimaluse ennast ja teisi veenda - just nüüd muutub kõik. Olen usinam ja parem, hakkan rõõmu tundma kõigist psistillukestest imelistest asjadest ega hakka enam ette ega taha muretsema tegemata tööde pärast, mida kõiki niiehknaa ära teha ei jõua. Ja otseloomulikult ei hakka uuel aastal olema ühtegi lõpetamata käsitööd. Ehh! Oleks see vaid nii. Ja ikkagi kõigepealt likvideerin siin võlad - asjad, mis on jäänud möödunud aastast kas pildistamata, siia lisamata, või hoopis pooleli.

Palmikutega müts, mis valmis kampsunist järele jäänud alpakast.



Siis minu novembrihall (valmis sai siis jaanuaris , aga hea et sai) See on väike prantslaslik jakike tütrele. Vast sobib sellega praktikale minna.



Selja tagant näeb välja nii:



Lõike võtsin Burdast, aga muutsin seda päris kõvasti, krae tegin hoopis teistsuguse. Kelmikad on sellel lõikel varrukal olevad voldid, mis on väljaspool. Ühtlasi on see tubli projekt teemal - kangakapp tühjaks. Pealisriie oli ostetud tükkidena ja seda oli väga napilt. Nii sai aluskraeks ja katteriideks ära kasutatud tädi vana seelik. Nii et kapis jälle pisut lahedam! Lubangi seda aastat nii jätkata. See tähendab vanad kangad käiku!!!