Jõulumehe kotisisu vol 3 ehk Mary Poppinsi kotid

Aeg-ajalt tabab mind vajadus mingi suurema käekoti või väiksema reisikoti järele. Kohvriga on kaugele küll tore reisida, aga näiteks Saaremaa praamis tunnen ma ennast sellega kut Soome turist. Ühesõnaga, ma vajasin kotti, millega end lennutada päevaks-paariks pealinna, lastelaste juurde või Saaremaale. Et mahuks parasjagu nodi, hambahari ja mõni poolik kudumistöö. No umbes selline soov oli ilmselt ka Mary Poppinsil.

Tema kotid ja kogu ta olemine on ikka väga ihaldusväärne.
Aga enne kui näitan oma kotti, panen siia ka pildi sarnasest ja väiksmast, mis jõuluvana kotti läks.


Lilleriba sellel kotil on detail ühest villasest vestist, mis tundus väga inspireeriv.

Tahtsin oma kotti ikka pildistada musta mantli ja vihmavarjuga ja natuke oleks isegi lennata taht proovida. Aga polnud parasjagu lähedal ühtegi vallatut inimest, kes säärast aktsiooni oleks tahtnud läbi viia. Nii ongi kott lihtsalt lumes.

No kujutlege, et Mary just lendas siit üle ja kukutas koti alla.
Koti riie on käsitsi kootud, aga mitte minu poolt. See on villane leidkangas (kuduja on oletatavalt keegi Soome proua). Seespool on üks kiht vakstukangast ja roosiline vooder. Ja tikandi ma tegin seekord käsitsi. Motiivid on ispireeritud ikka Muhust - Juliania Keinasti 20. saj alguse tekkidelt ja 19. saj lõpul Võlla küla Ennu talus tehtud tekilt.
Koti lõiked tegin ise. Katsetasin igasugu pikkusi ja laiusi kõigepealt paberist. Väga võimalik, et teen veelgi mõne sellise paunakese.

Jõulumehe kotisisu vol 2

Kõigepealt väike ülevaade meie üsna kummalisest jõuluõhtust. Üldjoontes on ju jõulud ikka hirmus armas püha. Jõulumees tuli ilusa saaniga ja kenade hobustega (pikk kummardus neile kenadele inimestele, kes meie linnas sellise kauni asja korraldanud on), väiksed lapsed lugesid kenasti luuletust ja suured lasid laulu... ja me neljane mees sai tunda tõelist uhkust selle üle, mis imeline oskus on sõnu kokku veerida, sest jõulumees andis just talle edasi ülesande kõikidele kinke jagada ja nimesid lugeda.
Aga selles õhtus oli ka selliseid asju, mida me küll ei osanud ette näha. Lühidalt öeldes istusime me kõik kenasti kaetud laua taga, aga süüa polnud midagi... Sest elekter läks ära kell kolm päeval ja tuli tagasi alles siis, kui kell juba vähemalt 10 oli. Vahepealsed vilgutused tekitasid sportlikke pakkumisi, et mitmeks minutiks nüüd seda kogu maa elektrifitseerimist jätkub. Kella kaheksa ajal andsime alla ja viisime prae teise linnaotsa tuttavate juurde ahju. Sellist jõulu ma küll ei mäleta. Küünlatuli oli muidugi ilus ja seekord isegi kempsus. Nii et meie jõuluõhtu tore söögikomme kukkus seekord üsna kummaliselt välja. Meil on juba mitu aastat selline tradistsioon, et võtame advendiajal loosi, kes millise roa teeb. ja siis on see söögitegemine ja söömine eriti põnev.

Aga nüüd veel mõned asjad, mille jõulumehele kotti poetasin.
Tahtsin kinkida ühe ilusa öösärgi, aga selle ostmise mõtte heitsin kohe kõrvale. Ma ei tea, kas olete minuga nõus, aga minu meelest pole poodides üldse ilusaid öösärke, millega oleks võimalik MAGADA. No ilusaid on küll, need juuspeenikeste trippidega kleidikesed näiteks, aga need on minu arust rohkem selliseks õhtuseks esinemiskostüümiks, sest esiteks on need tavaliselt padusünteetilised ja teiseks keerduvad need magades kuhugi selja alla nii, et sama teeks välja kui magada üldse ilma särgita. No ja teine sortiment on siis igasugu passedega kurguni kinni nööbitud sellised korralikud vanatädi öösärgid või siis suured lotakad T-särgid, mis ei tee kah just kedagi eriti kaunimaks. Üritasin siis ise õmmelda paar noorematele naistele kohast magamiseks mõeldud öösärki.

jõulukingilugu jätkub...

Päkapikuaeg

Otsustasin, et sel aastal on jõulukinkide tegemiseks 2 varianti - kas teen ise või tellin internetist. Uskumatu küll, aga sain valmis peaaegu et kõik asjad, mida plaanisin ise teha. Aga üks internetist tellitud kingitus pole veel ka praegu kohal. Nii et alati ei pruugi see tore ostuviis kah jõulude puhul toimida.

Meie pere kõige nooremale lapsele kudusin beebilaama lõngast karupüksid, aga need unustasin ma pildistamata. Kuulu järele pidid need võlupüksid olema, sest nii kui need udupüksid väikemehele jalga panna, siis pidavat ta kohe hoobilt magama jääma. 

Kuna mänguasjade poes olen ma üsna võhik, siis said kõik lapsed seekord mänguriideid. Kõigepealt üks väike politseivorm, millega võib teid muretult "rajalt maha võtta"



Ja nüüd juba kolmesele tirtsule printsessiks moondumise kleit, mis käib eest lukuga kinni, et saaks ikka ise igal vajalikul hetkel selga panna , kui tekib tahtmine natukene haldjas või printsess olla.

jõulukingiülevaade jätkub...

Täna viskame varvast

Enne kui asun selle varbaasja kallale, panen igaks juhuks siia vahele veel põike, et pärast kannapõhja valmimist (vt eelmise postituse kannatuse katkemist), tuleb ikka kannakiil kah teha. Ma olen muidugi enam-vähem kindel, et isetegijad on nii vilunud sokikudujad, et see mingeid probleeme ei tekita. Aga igaks juhuks siiski lisan, kuis mina omi sokke koon.

1. esmalt koon kannapõhja silmused uuesti kahele vardale (hiiu kanna korral jääb neid sinna rohkem).
2. Jätkan ringselt kudumist. Aga nagu näete, on ees kohe tühi koht kanna külje näol. Ja, et tühjalt kohalt ei saa miskit edasi kududa, siis tuleb kanna küljelt välja kududa (põhjaga samale vardale) mingi portsuke uusi silmuseid. See välja kudumine sarnaneb läbi servasilmuste heegeldamisele. Kui tavalise kanna puhul kootakse välja umbes sama palju silmuseid kui oli algul igal vardal, siis Hiiu kanna korral on kannalakk lühem ja näiteks mina kudusin küljelt välja 13 silmust (kuigi igal vardal oli algul 16).
3. Kui kogu ringil on jälle silmused üles korjatud, koo üks ring parempidi.
4. Kiilu kudumiseks kahanda külgedel üle ühe ringi silmuseid (neil varrastel, kus on kand ja seetõttu silmuseid rohkem). Varda lõpus koo 2 silmsut parempidi kokku, varda alguses 2 silmust ületõstmisega kokku. Tee seda seni, kuni kõigil varrastel on taas võrdne arv silmuseid.



Kui te ei ole nüüd sellest kannajamast lõpmatult tüdinud, siis võib varvast visata.
Mina koon enamiku oma sokiotsi kõige tavalisema võttega, mis jääb ilus ühtlane ja ümar. Koon igal vardal algusest ja keskelt 2 kokku ning vahele samapalju kahandusteta ringe kui silmuseid kahe kahanduse vahel. Aga et see on kõige levinum varba vikamise viis, siis seda ma rohkem ei kirjelda.

Järgnev puudutab toredat spiraalset sokikahandust, mis leidus vanadel (pole uurinud, kas ka väga vanadel) Hiiu sokkidel. Muide täpselt samamoodu kahandasid muhulased oma sõrmkinnaste sõrmi (sokke nemad nii ei kahandanud). Ärgu hiidlased siinkohal pahandagu, aga muhulased olid nii peened kudujad, et nende sõrmel oligid sama palju silmuseid kut hiidlase sokil.



Kahandada on niiviisi lihtne ja eeliseks on see, et vaheringide lugemine ei lähe sassi.

1. Esimesel ringil kootakse iga varda alguses 2 silmust parempidise keerdsilmusega kokku.
2. Teine ring kootakse niisama.
3. Kolmandal ringil kootakse igal vardal 2. ja 3. silmus parempidise keerdsilmusena kokku.
4. Jälle ring kahandusteta
jne.
Kui oled järjest vasakule poole nihkuvate kahandustega jõudnud varda lõppu, alusta jälle otsast, aga nüüd ära enam vaheringe tee.
Kui igale vardale on järele jäänud 3 silmust, siis tõmba lõng neist läbi ja sokk ongi valmis!

Ja kuna jutt on ikka segane, siis panen varbaviskamise skeemi ka. Kujutatud on üks vardatäis.




Need sokid kudusin jõuluks isale. Ja kuna tema siia kohe kindlasti ei piilu, siis panen need ka ülesse. Kõik ülejäänud selle kuu tegemised esialgu näitamist ei kannata

Kannatuse katkemine

Järgnev jutt ei räägi ei jõulumasendusest (sellist asja pole ju olemas ) ega ka muudest nukratest asjadest. Kihutatuna presidendi uudissõnade võistlusest kasutan-käänan-väänan siin hoopis olemasolevaid sõnu. Eesti keel on ses osas ju lausa vaimustav. Mis asi on kannatus - see on see olukord, kui kanda ei ole. Kannatuse katkemine on siis antud olukorra peatamine ehk täna teen koos teiega ühe sokikanna. Nimelt selle Hiiu kanna, mida üle-eelmises postis lubasin.
Andku hiidlased mulle nüüd andeks, kui minu poolt siin presenteeritud hiiu kand teile üldse mingi tuttav asi ei ole. Ei ole mina selles osas üheski muuseumis tuhlanud ega muidu sügavamat uurimistööd läbi viinud (muidugi ju võiks). Hiiu kanna tegemist õpetas mulle elu ise ehk siis ämm, keda ma kahjuks kunagi näinud ei ole.

See asi juhtus ammu, kui mina hiidlasele mehele läksin (saarlase kohta oli see muidugi väga julge otsus). Ja pea esimesel abieluaastal, kui mina hoole ja armastusega oma mehele sokke kuduma asusin, sain ma kuulda, et minu poolt kootud täiesti korralik sokikand (tehtud Eestimaal levinud parimate tavade kohaselt) mitte kui kuhugi ei kõlba. Kiskuvat jala all kortsu ja polevat üldse mõnusalt ümber kanna. Selgus, et hiidlane "kannab välja" ainult miskise kolmnurkse kujuga kanna, mida tema ema ja vanaema ja ilmselt kõik ülejäänud õiged hiidlased kudusid. Küsida polnud enam kelleltki, aga ämma kootud sokid olid kapisahtlis alles. Eks ma siis luubiga neid silmuseid kaesin ja nii õppisingi seda õiget kanda tegema. Muide, on küll hea kand ega kisu talla all kortsu, mis võib jutuda mõne muu kannaga. Ja mis peaasi- seda on imelihtne teha.

Nüüd siis asja juurde:

1. Koo mitte eriti pikk kannalakk, naiste sokile 4-6 cm, meeste omale 5-7 cm. Kannalaka jaoks koo 1. ja 4. varda silmused ühele vardale kokku.



2. Hiiu kanna puhul ei toimu mingit silmuste kolmeks jagamist. Kannapõhja kudumist alustatakse keskelt ja olenemata silmuste arvust kootakse seda ikka ühte moodi. Koo varda keskkohani ja lisaks veel üks silmus. Seejärel koo kaks silmust parempidi ületõstmisega kokku (esimene tõsta kudumata, teine koo parempidi ja ületõstetud silmus tõsta teisest üle). Pärast kokku kudumist koo veel üks silmus parempidi ja keera töö ringi.




3. Esimene silmus tõsta kudumata ja koo 3 silmust pahempidi (nüüd oled keskkohast ühe silmsue võrra teisel pool). Koo 2 silmust pahempidi kokku ja veel üks silmus pahempidi. Keera töö ringi.



4. Edasi pole vaja silmuseid lugeda. Tõsta esimene silmus kudumata ja koo parempidi seni, kuni saad ületõstmisega kokku kududa kahel pool väikest vahet (nõksu) olevad silmused. Koo üks silmus parempidi. Keera töö ringi.

5. Tõsta esimene silmus kudumata ning koo pahempidi, kuni kahelt poolt vahet saad 2 silmust pahempidi kokku kududa. Koo lisaks üks silmus pahempidi. Keera.

6. Jätka kuni silmused on külgedelt otsas. Järele jääb selle kannapõhja korral rohkem silmuseid kui tavalise kanna korral. Tulemuseks on ilus kolmnurkne kannapõhi.





Ma tean, et mõned käsitöölised on "tekstiinimesed" ja mõned "skeemiinimesed". Vastu tulles viimastele tegin väikese skeemi ka



Noo nii, nüüd oleme kannatuse katkestanud ja "kanda kinnitanud". Kas laseme varvast ka?

Jõuluaeg, jõuluaeg...

Piisab kui vaadata õue ja süüdata küünal ning jõulutunne ongi kohal. Soovin kõigile Isetegijatele armsat jõuluaega.
Minu tervitused on paigutatud ühte kootud piparkooki...



Meie peres on 1. advendil üks väga tähtis toiming ja see on tehtud. Nimelt tuleb eemaldada söögilaua kohalt elektrilamp ja asendada see küünlalühtriga. Ja sellest piisab, et oleks armas ja mõnus ja saaks alustada kõigi nende mõnusate jõulusebimiste ja jõulusöökidega.
Muide mitte väga jõulumeeleoluline tähelepanek, aga kolmekuningapäeval tunneme kõik siirast rõõmu. Ei, mitte jõulude möödumisest, vaid elektrivalgusest. (just nagu Lenin).

Ja siis lendas täna meie akna peale üks sasipeaga ingel. Selle käigus meenus kohe laul, kus sõnad ...tiibadeta ingel... Minu ingel ei saanud tiibateda, küll aga käteta. Alles viimsel hetkel avastasin, et inglitel on ikka lisaks tiibadele käed ka vajalikud, kasvõi selleks, et jõuluvalgust süüdata.

Süda sokisääres