Ja mis siis suvest sai?

Eelmine postitus oli siin täpselt 30. juunil ja nüüd on täiesti ootamatult isegi veidi rohkem kui 30. august. Et siis nagu kaks kuud ilma ühegi pühapäevata?

Jah, just nii.
Pühapäevad toimusid sel suvel õmblusmasinatest eriti kaugel. Alates Nuustakust ja Haapsalust, Kremli ööbikust ja Hiiumaast, Muhust ja muudest kohtadest, kus ei leidunud mitte ühtegi õmblusmasinat. Ausalt.
Ja kui vaadata minu sügisest ülikooli tunniplaani ja  koolituste kalendrit, siis tundub, et ega see asi ei paranegi. Hingamispäev tuleb pühapäevalt kuhugi mujale nihutada või üldse mitte hingata?

Ja lõpuks oli mul mitteõmblemiseks ka väga vabandav põhjus. Viisin augusti algul kõik oma õmblusmasinad taastusravisse. Pfaffile tehti Ruffleris ilmselt massaaži ja silitati niisama. Õmbleb nüüd vaiksemalt. Aga kattemasin sai mingeid tõsiseid ravihoolitsusi, sest uskumatu küll, sellega saab nüüd õmmelda. Ma lihtsalt mõtlesin, et enne äraviskamist peaks seda pirtsakat masinat, mis õmbles ilusat katteõmblust ainult täiesti venimatule riidele (aga kes seda sinna teha tahab?), ikkagi mõnele raviarstile näitama. Aitäh, dr. Valdo Sööt! Ütleme siis nii, et mõnel kangal teeb veel mõne viperuse, aga üldjoontes sai temast täiesti õmblev masin. Ja selle loo lõpetuseks kolis sisse unistuste joonõmbluse JUKI. Et säästa tulede ja viledega Pfaffi tikkimise jaoks. Ja mis seal salata, see kiire ja täpne joonmasin vist saab olema minu lemmik :)

Pühapäevatööks üks pisike kleidiõmblus - kaks täpilist viiestele, kes pole kaksikud, aga on siiski toredalt ühevanused. Kangad Saksa veebipoest Knol, lõike tegin ise. Ja näete, minu kattemasin oli  nõus õmblema isegi sellise kolmekordse kaelusekandi serva! Vahva.

Õhtuks oli valgetele täppidele lisandunud terve rida punaseid arooniatäppe :), mis kõik tekkisid mängu "Vaata, siin sõrme peal on veri" tagajärjel.