Oleme nii ära "asjastunud", et tänapäeval on ju lausa keerukas teha otsust, mida üldse alal hoida. Aga möödunud aegadel hoiti asju ka seetõttu, et neid lihtsalt vähe oli. Ja alles hoiti ikka parim, nii kappides kui mõtetes. Sestab võib alles hoitu üle otsustades ka kõik ilusam tunduda kui päriselt. Nii oli minugi vanaema, vaatamata oma mõnele kaunile rõivale, pärit mulgimaa küngaste vahel olevast renditalust ning vaesust oli sedavõrd, et koolitadagi sai vaid ühte last.
Aga seda, mida lihtsalt saada polnud võimalik, osati see-eest hinnata. Nii kogus vanaema raamatutarkust ise ja tegi kahe aasta jagu gümnaasiumieksameid ilma kooli pääsemata. Aga tarkus vanaema käest kõike möödunu kohta pärida tuleb kahjuks alles siis, kui enam pärida ei saa... Ja hiljem võime vaadata vaid vanu alal hoitud asju ja vanu pilte ning püüda esiemade noorusaega ette kujutada.
Killuke haridusearmastust möödunud sajandi alguse jõuluehtes.
Aga alal saab hoida muudki. Minu vanaonu näiteks hoidis mu meelest alal vanu kombeid. See üdini heatahtlik ja tore onu, kes külla tulles alati kõiki kättpidi teretas, kaasarvatud väikesi lapsi. Toona tundus see kuidagi imelik ja pidulik. Kord kui ta meil jälle külas oli, läksime me miskipärast koos poodi. Nägin seal üht imelikku väikest nukku (pikkus umbes 5cm) ja tahtsin seda osta. See nukuke maksis 20 kopikat ja mul oli see raha taskus olemas, aga vanaonu maksis ise minu eest. Ja kummaline küll, seniajani mäletan seda piinlikustunnet oma 5 aastases lapsepeas, et ei osanud onu kuidagi viisakalt tänada.
Aga selle nukukese nimeks sai põrnikas - ja oma kummalisele välimusele vaatamata sai temast üks toredamaid mänguasju minu kapis. Kohe nii tore, et kandsin teda enda velvetjaki taskus veel keskkooli ajalgi. Õnne tõi ta eksamitel ja ka muidu. Aga siis kui lapsed sündisid, panin ta ilusti karpi ja hoidsin alal, tänaseni...
Vanaonu Sass ja imeline põrnikas
Ega ma muidugi kõiki oma kappide sisu siin jõua kajastada (muide miskit kulda pole meie peres olnud, ega seega ka alal hoitud)
Aga veel üks tore 50-ndatest pärit ema kootud vest. Selle ma mõtlen kuidagi uuele elule abistada (hakkas pildistades na meeldima)
Ja ema sinepikollane pilutikandiga kleit 60-ndatest....
Aga kõiki asju polegi tervena alal hoitud ning mõnest riideesemest on alles vaid paikamiseks jäetud kangajäägid. Ja et minu isa ja ema on üksteist üsna hästi alal hoidnud - juba 50 aastat, siis kingituseks tegin neile ühe toreda teleka ees istumise-kossutamise teki. Materjaliks on vaid alalhoitud riidejupid nende nooruspõlvest. Nii on ruudu keskel kena kirju tükk, millest emal pluus oli ja minul minu esimene titekleit, edasi tuleb tükike ema seelikust, mis oli tal seljas siis, kui ma kooli läksin. Servapealne pruun oli ema siidkostüüm, mis tundus mulle hirmus kole riie, kui ma laps olin - nüüd vaatan, et peris ilus
Aga minu vahva isa on ka alalhoidja. Vanad riided käristab ta küll kõik lõhki
,
aga tema hoiab alles lugusid. Kes kordki temaga koos merel, matkal,
suusatamas, puid ladumas või peenraid tegemas käinud, see teab neid
"tohmisi lugusi" (isa väljend). Oleme neid ju kõik kuulnud, aga kui ta
poleks neid meie jaoks üles kirjutanud, siis tuleks nendest vahvatest
Saare lugudest meelde vaid mõni. Ja kuigi ta ei luba neid kellelegi
avaldada, teen ma seda pattu, et ühe siia siiki panen.Üks lollustest Tagavere pulmas:
Vennad kamandasid kõiki pulmapildi peale, et teevad pilti, asisemad tegelased ikka etteritta. Aparaat pidi
olema ahjupeal. Ja seal oligi valge lina, mingil asjal üle tõmmatud. Kui nad tähelepanu juhtisid, tõmmati
lina ära ja üks mees oli seal paljalt, tagumik püsti. Kõik asisemad ja kadakasaksad pühkisid hobuseregedele ja
kohe minema. Külameestel jäi õlut ja värki - süüa ja juua - rohkem järele.
Vaat sellised hullud Saare lood on alal hoitud ligi sada aastat...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar