Pühapäevaõmblus nr 35 - osavad Hiiumaa mehed

Täna on pühapäeval selline pisike lapitöökene, mille käigus üritasin head õmblustehnilist lahendust leida ühele vanale vardakotile. Originaalkotikese ERM 4869 tegi väidetavalt 135 aastat tagasi üks Käina kandi mees Andrus Hoia (ERMi legendi kohaselt Oja, 1829–1912), kes elas Selja küla Tiitsu talus). Legendi järgi oli kott mõeldud kinda ja suka kudumisel töö hoidmiseks, pole teada, kas Andrus sukki ka ise kudus või tegi ta kotikese näiteks naisele. Aga ega neid Hiiumaa mehi tea, sest minu hiidlasest äi olevat kord öelnud, kui jutt sokikudumise peale läks, et tooge need vardad siia, ma koon selle soki ära. No minu kodune Käina-mees ei ole seni küll ühtegi varrast sihipäraselt kasutanud ja vardakotti ka mitte õmmelnud, tema rakendab oma osavust rohkem jalgrataste ja tehnikavidinate kallal.

Olen sellest juba kord kirjutanud, millise populaarsuse on teatavates kuduringkondades saavutanud nn Kihnu tüüpi vardakotid. Ehk just seetõttu on minu erilise imetluse all hoopis mujalt pärit kotikesed. Hiiumaa naiste vardakotid ei käinud pealt nööriga kinni, vaid neil oli kaks sanga, mis kindlasti ulatusid üle koti. Nii sai kotikese hästi käevangu võtta. Ja punast värvi armastasid hiidlased ka. See tore kotike, ja muidugi fakt, et selle on teinud mees, jäid mulle silma, kui kudumisraamatusse vardakoti osa kirjutasin.

Minu kott on seest voodriga ja õmmeldud nii, et voodri ja pealse põhi on korraga õmmeldud, sedasi seisab vooder kenasti paigal ja koti sees pole ka ühtki õmblusvaru. Ja et kusagilt poleks vaja traageldada! No Hiiumaa Andrus muidugi nii peenelt ei õmmelnud, aga tal polnud ka õmblusmasinat. Kotike on just parasjagu nii suur, et A4 ka lisaks näputööle sisse mahub, umbes samasugused (33x 26 cm on ka originaali mõõdud :))
Ja nüüd jälle kuduma...