Pühapäevaõmblus nr 22 – suveks musliini :)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma tellisin Saksamaalt kangast :(. See oli täiesti plaaniväline tegevus, aga mulle siiski tundus, et ma peaks proovima õmmelda musliini, mida seal netipoes nii lahkesti pakuti.
Ja kuna eilne hingamisepäev sai veedetud otsast otsani Saaremaal, siis tõesti-tõesti, on seekord hoopis tagantjärele esmaspäevaõmblus.

Aga nüüd siis musliinist
Musliin on selline õhuke, pehme ja puuvillane veidi marlitaoline ja kergelt kortsus kangas. Minu suureks üllatuseks serveeriti seda netis kui midagi, mis on mõeldud lapsemähkmeteks ja tekikesteks-jakikesteks. No sobib ju selleks ka hästi, aga tegelikult algas musliini tähelend hoopis varem ja sootuks peenemalt kui mähkmeks olemine.

19. sajandi alguses Prantsusmaalt alanud ampiirmoega (rinna alt läbi lõigatud õhukesed kleidid!) sai kõige moodsamaks kangaks õhuke ja üsna läbipaistev musliin. Klassitsimi laineharjal ülistas toonane mood Vana-Kreeka rõivastust ja nii otsustasid moodsad neiud ja naised keset Euroopat ühteäkki läbi ajada imeõhukeste lendlevate kleitidega, millele ka talvel ei lisatud rohkem ülerõivaid kui sama läbipaistev suur stoola ehk sall. Moekate noorte naiste surmahaiguseks kujunes nn musliinitõbi, mis polnud muud, kui külmetusest tingitud kopsupõletik. Väidetavalt pidi 1800ndate algusest Pariisi surnuaedadel olema väga palju noorte naiste haudu.

 Musliinkleit Victoria ja Alberti Muuseumis.

Umbes 1815. aastast pärit antiikne musliinist stoola, vaata pilti siit ja siit

See musliinkleit asub Inglismaal Bath Moemuuseumis, ikka 19. sajandi algus.

Aga nüüd siis minu musliin. Kena mündirohekas musliin on kootud kahekordsena, mistõttu see niipalju läbi ei paista.  On pehme ja kerge ja ei tundu eriti vastupidav. Aga mine sa tea. Igaks juhuks pesin enne läbi, et kleidike mitte superminiks ei muutuks. Vana head ampiiri jääb minu kleidil meenutama vaevumärgatav kummikrooge rinna all. Alumisel osal keerasin pahema ilma täppideta poole välja. Kaela sai minu absoluutne lemmikehe – Ane Raunami hõberipats Hiiumaa rannakiviga.
Tuleks nüüd selline suvi, mis musliinitõbe ei põhjustaks :)

Pühapäevaõmblus nr 22 – hele mündiroheline musliinkleit. Lõige tehtud ise, kangas Saksa veebipoest Knol.

Hiir rätsepaks

Kuidas see hiire lugu oligi, hakkas tegema kuube, aga lõpuks sai tolmulapi... Mul juhtus natuke teisiti, hakkasin kavandatud töökleidile tegema voodrit, aga tuli pidukleit :).

See lugu sai alguse mõne aja eest Saksamaalt tellitud musliinist kleidiriidest. Musliini oli suurem jupike sinist ja väiksem musta ning nüüd tundus olevat õige päev, et sellest musliinist võiks selline veidi kossakas töökleit saada. 

Musliin on selline tore kangas, mille puhul tekib inimestel sageli kujutelm millestki peenest ja luksuslikust, no näiteks neil, kes on kuulanud onu Remuse jutte, sest seal oli ju ka juttu musliinist kleidiriidest. Tegelikult sarnaneb musliin pigem kahekordsete marlist titemähkmetega ja pole kuskiltki otsast eriti piduliku moega. Musliinist ja musliinitõvest olen kirjutanud juba siin.

Lõike tegin kleidile ise ja see pidi saama  alt veidi viltune, moodsa satsiga ja kahe suure taskuga (et saaks töö ajal lõngakerasid taskusse panna :)). Ja kes ütles, et taskud peavad olema ühel kõrgusel. Kuna päriselt tahtsin ma pisut pikemat kleiti, siis oli kohe algusest peale mõte, et allääres oleva musta satsiga koos õmblen alla lappidest satsi, mis oleks altäärest sirge ehk siis jääks ühelt küljelt rohkem paistma. Lapilise satsi jaoks valisin mitmeid eksootilisi jääke – näiteks Jaapanist ostetud põllelt, mille ümberõmblemisel jäid järgi toreda mustriga puuvillased siilud. Enamik lapitükke lõikasin veidi trapetsikujulised, et satsile laiust anda. 

... Ja siis hakkasin kleiti selga proovides juurdlema, kuidas istub-kukub musliinkleit siis, kui sul on jalas sukapüksid. Vastus: mittekuidagi ei kuku, see marlilaadne asi takerdub ilmselt jalgade külge. Mida siis teha – vooder muidugi. Ja selle mõttearenduse tulemusena sündis idee voodrit mitte kleidi külge õmmelda, sest siis oleks kleiti tülikam pesta, vaid teha vooder eraldi ja õmmelda see alumine lapisats voodri külge. Oma põhjatus kangakapis voodriks sobilikku kangast otsides jäi näppu must viskoos, millel veidi läikiv sissekootud lillemuster ja mis sama ideaalselt sobiks ka kleidiks kui voodriks.

Ja nii juhtuski, et voodri asemel sai aluskleit, mis paraku näeb ilma pealiskleidita seljas isegi parem välja ja koos mõne ilusa salli või ehtega võiks olla täitsa pidukleidi nägu. Ühesõnaga hiir rätsepaks!

Poolvarrukate  ja kahe suure taskuga musliinkleit, mille all on eraldi objektina käituv aluskleit. 

Lõike tegin ise.

Kangas Saksamaalt, veebipood stoffe.de

Suure rinnanõela autor ehtekunstnik Katrin Amos. 

Ja selline on siis aluskleit, mis on täiesti tarvitatav ka iseseisvana :).

Lõige ikka ise.

Põhikangas must sissekootud lilledega viskoos, ostetud LipiLapi ärist millalgi ammu.

Allääres jäägid mitmetest õmblustöödest.

Kas teil on ka kogemusi rubriigist – hiir rätsepaks?