Pisilillekirjaline suvi

Tegelikult on see olnud üsna käsitöövaene suvi ehk hoovõtu- ja paigaltvõtu- ja jummel teab veel mis töövõtusuvi. Ja väga kirju ja lilleline ka. Raskekujulist kangakorilust põdeva inimesena olen ma sel suvel hirmsasti kokku ostnud väiksemaid ja suuremaid pisilillelisi kangajuppe. No mis te arvate, kas need on kõik ära õmmeldud? Vastust teab igaüks - no muidugi ei ole.

Aga mõnest kangast on ikka midagi saanud ka. Üks Viljandi "Kangas ja nööbis" mind hirmsasti ahvatlenud kirjulilleline viskoostrikotaaž sai pikaks satsidega suvekleidiks. Moodsa kirju-kirju disaini tarvis läks käiku ka üks jupike juba vene ajast pärit väga põneva mustriga trikotaaži. Selle tükid olid küll nii väiksed, et isegi pisike õlanukivarrukas on kolmest jupist kokku pandud.



Natuke nalja sai selle kleidiga ka. Juba täiesti valmis kleiti selga pannes avastasin, et see paistab tegelikult hirmsasti läbi. Ülemine osa oli küll juba alguses kahekordne, aga seelikuossa mul sama riiet enam voodri jaoks ei jätkunud.

Et aga Viljandisse just parasjagu asja polnud, otsustasin vaadata seda kangast Tallinna "Kangast ja nööbist". Muidugi polnud. Müüja käest aga sain pahandada, kui tahtsin voodriks osta õhukest, libedat ja venivat viskoosriiet. Tema püüdis järjekindlalt mind veenda, et sellest ei saa voodrit teha, sest see pole voodririie ning tiris letile mitu polüestrit, mida ma oma ihu vastas mitte kanda ei taha.

Kui aus olla, siis poleks ma sellest väljavalitud riidest peale kleidivoodri mõistnudki midagi muud teha ja nii ostsin selle vastu müüja tahtmist ning pahast podinat siiski ära. Suurepäeane vooder sai muide. See on tegelikult sama teema, et nii mõnigi kord on müüjad justkui hämmingus, kui hakkad kardinaks pluusiriiet ostma. Kas teil on ka selliseid kogemusi?



Sellist kangast ei saa mina ka mitte poodi jätta, eriti kui see on nii mõnusalt pehme ja lödi.