Tegelikult peaks ütlema tünnike, sest see seelik tuli ikka värvlist nii väike, et selga ma ei suutnud seda isegi hinge kinni hoides pigistada. Kuna harutada ei viitsinud, siis leidsin lihtsalt peenma pihaga kandja. Lõppkokkuvõttes tuli see tünnike aga veelgi väiksemaks teha, et hästi istuma jääks.
Selle seeliku tegemine andis taaskord veenva tõestuse, et kõik, mis kord kappi korjatud, on kunagi väga vajalik. Kangas on täiesti nõukogudeaegne, vist oli Keila vabriku toode, ostetud restitükina ja ikka väga soodsalt. Läks kõigest 25 aastat, enne kui tumesinine triibuline jälle IN on.
Ühe kevadise pluusinikerdise tegin ka. Õigupoolest on see täiesti tavaline särkpluus (Ottobre lõige, mille järgi olen vast 10 pluusi teinud), ainult esitükile panin rinna alla väikse kummi ja paelakinnise, millel mingit otsest otstarvet polegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar