Pisilillekirjaline suvi 3 ja voodipesu

Vahel ma mõtlen, et tegelikult on kurb, et kõik läheb lihtsamaks, kiiremaks, rohkemaks. Kõike tahame justkui hiirekliki-kiirusel kätte saada, aru saada, valmis saada... Kui ma laps olin, olid kõikidel voodipesudel pitsid - vanaema oli need käsitsi heegeldanud - ja palistused olid pilutatud. Eks neid oli hoole ja armastusega tehtud, et see voodi ikka igati kaunis välja näeks.



Hiljem tuli hull sitsisabade ja voodipesuriide kokkuostmise aeg. Kõike sai justkui rohkem. Algul tehti tekikottidele ikka veel augud keskele, ilusti kanditud ja puha, aga lõpuks olgem ausad, maandus tekikoti tegemise töö ikka vaid külgede kokkuõmblemisele. Ja viimaks hakati neidki ostma, sest kes neid pikki õmblusi ikka...

Olen küll voodipesu siiski palju ka õmmelnud ja seda just kangaste pärast. Aga nüüd sattus mulle näppu nii ilus voodipesusatään, et mul tekkis tahtmine mitteniivägakiiresti seda tööd ära teha, vaid kohe natuke romantiliseks minna. Selle pisilillekirjalise romantika sai Moole täna sünnipäevaks. Aga järelejäänud tükkidest mõmmikut ei saanud tema kohe mitte. Selle ma kingin mõnele titele (no kui peaks kuskil tulema, küll ükskord ikka tuleb)

Padjasatside servad palistasin seekord masinaga. Muide need palistuse presstallad pole minu käes kunagi väga hästi töötada tahtnud. Aga nüüd on mul kasutada selline, mis üldjoontes keeras ilusti ära ka jätkukoha. Et palistuse minimaalsest laiusest aimu anda, panin mõõdulindi ka võrdluseks kõrvale.