Ma ei tea, kes oli see ema, kes selle kardinapitsi heegeldas. Tegelikult ma ei tea, kas ta oligi ema, ehk oli hoopis "pikalt tüdrikupõlve pidama jäänud naesterahvas" nagu ütleb proua Kabur raamatus Meite Muhu mustrid. Aga aega pidi sel naisel olema, oli see imetillukestest motiividest heegeldus siis uneajast ja pere kõrvalt tehtud või mõne majapidamismuredest vabama peenema proua eneseteostus.
Kas see pits pidi saama köögikardinale ja millal see kõik võis olla?
Kas aknalaual oleks olnud bellargooniumipott ja laual klaasist piimapudel või ...
Ja miks oli see kardinapits puuriidas? Oli see peidetud või sinna armutult visatud?
Nii palju vastamata küsimusi.
Ja lõpuks on ta ikkagi akna ees. Minu panus selle loo juures on väikesed päästetööd ja triibuline kangas.
Komplektis kardinaga sai valmis ka üks praktiline asi. Õigupoolest juba viis aastat võtan hoogu, et midagi peaks ette võtma selle hullu kilekotimajandusega. Nüüd on need kilekotid lauajalgade külge seotud triibulises kotis - väiksed kotid väikses taskus, suured suures. Pesumasinanurk sai korda
Poolikute asjade kastis pole mingit vähenemist veel märgata, jätkub...
Päikselist emadepäeva kõigile Isetegijatele ja sõpradele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar