Hirmus vana asi

Vahepeal on vist mitu pühapäeva veidi vahele jäänud, aga täna tõesti õmblesin. Käsitsi. Väga vanamoodsalt.

Sellel nädalal olen rahvarõivalainel. Õigupoolest on mul rahvarõivakapis asju natuke siit ja natuke sealtnurgast. Kui on vaja kohalikke riideid selga panna, siis Türi seelikut ja käiseid mul pole, aga on Türi rüü ja pottmüts ja sobilikud ehted. Rüü on väga mõnus rõivatükk, aga sinna alla on ju ka vaja midagi panna. Suure tõenäosusega kanti rüü all pikkade käistega lihtsamat pikka särki või siis ka seelikut. Mina otsustasin endale teha ühe käisteta alussärgi. Selline pikk särk pandi seeliku ja käiste alla. Türilt ühtegi varrukateta särki alles ei ole, seega võtsin veidi eeskujuks Jõhvi särgi ja teisalt ka ühe Türilt pärit varrukatega särgi. Tundub, et mandri-Eestist ongi see Jõhvi särk ainus varrukateta särk, mis alles on. Sageli tehti särgi alumine pool jämedamakoelisemast linasest, aga minu särk on ühes tükis. Materjaliks kasutasin ära kunagi Seidla laadalt ostetud käsitsi kootud voodilina, mis oli oma laiuselt täpselt sobilik (lina oli kahelaidne).

Küljeõmblused tegin üleloomispistes (nagu tavaliselt särkidel ongi) ja õlad ning külgi laiendavad siilud madalate pesuõmblustega, mille mõlemad pooled on kinnitatud üleloomispistes.  Ehk siis puhas näputöö, ei mingit masinat. Kuna riie on vana, siis võtsin ka niidi vana, ei olnud see isegi pudedaks muutunud nagu nõukaaegsed niidid.

 Kaelus on lihtsalt palistatud ja palistuse sisse aetud palmitsetud linane pael, mille abil saab kaeluse veidi kokku tõmmeta.

Minu Türi riiete juurde kuuluvad ka mõned toredad ehted – Keiu Kullese tehtud kurguhelmed koos raha ja kahe krõlliga. Ja prees ning sõrmus, mis on väga vanad ja pärit ilmselt kas kusagilt siitsamast Türi kandist või Põhja-Viljandimaalt. Tegin muisi ja Kaalu Kirme raamatu abil Eesti preesides väikese ülevaatuse ja avastasin, et minu prees on äravahetamiseni sarnane Brackmanni preesidele. Magnus Wilhelm Brackmann (1787-1862) sündis Viljandis kullasepa pojana ja tegutses Pärnus. Oli väga viljakas talupojaehete tegija. Täpselt samasugune prees on muuseumisse kogutud ka Audrust ja Pilistverest.

Minu uus vana alussärk – kangas vana, niit vana, tegumood vana, prees ka vana.

Kuidas ma seda särki kanda kavatsen? Tegelikult kõige enam ilmselt juba mitmeid aastaid tagasi valminud Türi rüü all. Sellest siin juba ükskord pajatasin. Saab lugeda siit.

Ja ma pean tunnistama, et ilmselt kavatsen soojemate ilmadega seda alussärki kanda ka täiesti häbitult ilma pealmiste rõivasteta, kuigi vanasti ilmselt keegi paljaste käsivartega kuhugi ei läinud.

Mu salaõmblused

Pean seda pühapäevast postitust alustama jälle põhjendustega, miks ma pühapäeval õmmelda ei saanud. 

Eelmisel pühapäeval juhtusin olema Saksamaal ja seal tõesti polnud silmapiiril ühtegi õmblusmasinat :D. Nii et see pühapäev kujunes õmblusvabaks, selle asemel aga olen õmblustöödega tegelenud ülejäänud päevadel. Õmblemine jätkub ka tänasel pühapäeval. Aga see pika looga õmblustöö on natuke nagu salaõmblus.

Mu töölaual Saaras on uus olematu raamat, mis räägib Ruhnu kudumitest. Õigupoolest on see siin arvutis liha luudele kogumas juba õige pikka aega, aga homme seisab ees üks tore pildistustöö. 

Kudumeid pildistades on alati küsimus, mida kandjale selga panna. Lähed pildistama kindaid, aga paratamatult jäävad ju pildile ka rõivad. Selle olematu Ruhnu raamatuga on mul algusest peale idee, et pildistada tuleb Ruhnus ja kuidagi kujunes asi nii, et otsustasin kudumite juurde ise rõivad disainida ja õmmelda. Ei need ei ole Ruhnu rahvarõivad. See on üks kollektsioon rõivaid, milles on ainult vaevumärgatav vihje Ruhnule, et saada sobivaks saatjaks koopiatena kootud Ruhnu kampsunitele, kinnastele, sukkadele ...

Pole enam ammu õmmelnud rõivaid nr 36 :D. Hullamine erinevate materjalide, lahenduste ja Ruhnu emotsioonidega kujunes toredaks. Allpool siis väike piilunurk mõningatele detailidele. 

Selline pühapäev siis täna :)

Kui ristata viikarid dressidega

Tänane õmblustöö sai alguse hädavajadusest. Ükskord ammu ma ostsin poest püksid. Aga see oli viga. Sest ma teadsin juba ennegi, et väga harva leidub mõni püksipaar, mis minu kehaga sobitub. Ikka juhtub nii, et kõigil pükstel on üks kahest veast – kas need ulatuvad kurgu alla :D või on need sääremarjast kitsad. Nüüd siis juhtusid olema need viimased. Kenad püksid ju muidu, aga kui istuda, siis tõmbuvad sääred veidi üles ja kui siis püsti tõusta, siis on need sääred sääremarja kohale kinni takerdunud, nii et ma pean neid käega alla sikutama. Kujutage nüüd ette, käid teatris ja siis iga kord sikutad pükse, kui vaheajale lähed... Ei ole jätkusuutlik püksivalik. Aga punase nööbiga triibuline pluus ja teised vajavad viisakaid musti pükse.

Kujutage ette, mu kapis EI OLNUD musta püksiriiet :)

Sõitsin siis oma lemmikkangapoodi. Selgus, et pood oli kahestunud ehk siis kolinud uuele aadressile, aga vana koht oli ka avatud ja seal on kõik kangad 50% allahindlusega. tõtake, kangahuvilised!

Olen alati olnud LipiLapi poe fänn, sest see on parasjagu väike, et jõuab kõik kangad üle vaadata. Ja parasjagu suur, et seal leidub mitut masti kangaid. Soetasin uuest poest oma lemmik kleidiriiet püksijagu pidupüksteks ja teisest villasegust ülikonnariiet natuke tavalisemateks püksteks. Kangas oli tore ja praegu ka piinlikult odav.

Mul on ühed vanad valged katkilõigatud püksid, millel on äärmiselt mugav lõige, see on kindlapeale minek. Aga sedakorda otsustasin nö viikarid ristata dressidega. Ehk siis pükste alumine pool on kvaliteetsest pehmest ülikonnariidest justkui viisakad püksid ikka. Alumised servad ilusti käsitsi palistatud, külgedel tagasihoidlikud taskud. Aga üleval lõpeb lüheldane istmikuosa 10 cm-laiuse soonikuga, millel on ülemisele servale õmmeldud ka toetav kummikanal. 

Sellised püksid on väga hea valik neile vööjoont mitte üles leidvatele prouadele, sest niikuinii on ju mingi pluus või kampsun peal ja siis on need püksid seal all mugavad ja samas ilusti ümber.

Kui te nüüd küsite, et mis see roosalilleline jupp seal seespool teeb, siis see on aseaine sildile 100% pink. Ma pean ikka need sildid ära tellima, senikaua panen lihtsalt jupi roosat kangast :D.

Tänane teine töö ootab täiendavat ümberõmblemist. See kanagas võlus mind poes täiega – muster ilus ja materjal linane. Linast trikotaaži pole just eriti tihti liikvel. Aga kummalisel kombel materjal, mis kangana oli vapustavalt ilus, ei ole seda seljas mitte. Midagi on valesti. Mis, seda hakkame tuleval pühapäeval vaatama. Kas peaks tegema kaeluse suuremaks või varrukad kitsamaks, aga midagi tuleb ette võtta...

Antagu vanainimesele satsi :)

Eelmisel pühapäeval läks siin aruteluks, et kust  Orissaares siis vanasti seda kangast osteti – Universaal oli selle poe nimi :). Ja nüüd teema-arenduseks lisan siia ka oma 8. klassi lõpukleidi. Punasepõhjaline atsetaatsiidist lilleline oli pärit ikka kauplusest Universaal ja tervele lennule ühesugune :). Enne lõpetamist pandi terve rull poes kinni ja iga tüdruk sai siis paraja jupi osta. Kleidi tegin ise. Nagu näete, moes olid satsid. Talje saavutamiseks olen vöökohale iga 5 cm järel ühe nöörvoldi teinud. Nojah. Talje vormistamisega pole nüüd probleemi – seda pole.

Ehee, möödunud on umbestäpselt peaaegu 45 aastat ja mida nüüd – jälle satsid. Olgu-olgu, vähemalt mitte punaselillelised... 10 aastat tagasi poleks küll tahtnud uskuda, et sellises vanuses hakkan rõivastele satse õmblema, aga näe, mis trendid teevad, kusjuure lai ja satsidega, see varjab päris hästi igasugu päästerõngaid, mis pikema aja jooksul kohalikust toidupoest endale muretsetud on.

Mereroheline viskooskleit satsidega ja hallikasrohelise mustriga pluus-tuunika, ikka satsiga. Õhuke viskoos on satsiks just parasjagu hea, ei tekita väga sellist heinakuhjakese tunnet, vaid vaba langemise mõjul kukub kenasti allapoole.

Tegelikult ma natuke luiskasin nüüd ka. Ma ei õmmelnudki neid satsikesi täna, vaid juba veidikene varem. Täna on hoopis nii, et olen kevadisel koristustööl Orissaares ja siin pole ma juba ammu midagi õmmelnud. Vaatasin siis kappi, et mida kangast on, võtsin esimese, mis poole aasta eest siia kardinateks tõin ja millest ikkagi kardinaid ei saanud. Üks seisev riidepakk jälle vähem ja üks armas puuvillane lilleline tekikott rohkem :)

Ma ei suutnudki meenutada, millal ma viimati tekikotte õmblesin... Tekikoti õmblemise juures on üks hea asi, see aitab vältida hilisemat kiivakiskumist, mis tekikoti triikimise ja kokkupaneku keeruliseks teeb. Mõnikord need poekotid on sedasi kiiga-kääga kokku õmmeldud, et kuidagi ei saa seda kotti tasapinnaliseks. Kas teil ka seda ette tuleb?

40-minutiline hingamispäev

Möödunud nädal juhtus olema selline, et laupäeval-pühapäeval tegin Tallinnas Rahvarõivakoolis sukakoolitust. Ja kui rongiga pühapäeva õhtul koju jõudsin, asjad lahti pakkisin ja natuke õhtust sõin, siis jäi pühapäeva alles veel 40 minutit. Aga kui oled lubanud... õmmelda. Igal pühapäeval. Siis tuleb teha midagi väikest, no sellist 40-minutilist.

Tegin 2 ülitavalist poekotti. Mitte et ma poleks varem poekotte õmmelnud, aga olen avastanud, et kasutan enamasti üht Gudrun Sjödeni kaubaga saabunud lillelist kotti, sest see on selline lihtne, õhuke ja hästi kerge, aga natuke liiga väike. Tegin kapiukse lahti ja vaatasin, kus on siis see õhuke ja kerge sitsikangas. Ja seal ta oli – ostetud 1980ndatel, just paras kevadise poekoti kangas. Ma mäletan, kui ema selle kanga ostis, ikka 15 meetrit, tekikottide jaoks. See oli aeg, kui poes polnud midagi, kangast ka mitte. Ja kui tuli müügile sitsi, siis võeti seda ikka kümne meetri kaupa. Kangast ei tulnud poodi ülearu tihti, nii et ega neid kangapakke sinna kappi palju tekkinudki. See 15 meetrit oli millegipärast siiski seisma jäänud. Nüüd olen seda kasutanud juba mitmes lapitekis ja jagub veel paljudeks asjadeks.

Kotid tegin väga lihtsad, et oleks ikka üliväike pakike kokku panna. Ei mingeid taskuid, mida ju niikuinii tegelikult ei kasuta, ega ka mitte põhjanurkade õmblusi. Isegi overlokiniiti ei hakanud sobivaks vahetama ja tegin hoopis kena kahekordse pesuõmbluse. Lõpuks tekkis väike mõttepaus, et kui lisaks ikka mingi kaunistuse? No siis avasin karbi nimetusega "mingid asjad". Ja seal leidus üks koolilastele tehtud masintikandinäidis. Tegime selliseid CD-plaadi ümbriseid, ilmselt praegusel hetkel ei hakka CD-plaadile ümbrist tegema :D, õmblesin siis selle lapikese lihtsalt koti külge. Et oleks kasutatud...

Kas teil leidub ka kodus sitsikangast 10–15 meetriste tükkidena?

Mu kamber on vallutatud

 Jajaa, täna on pühapäev ja peaks õmblema. Aga kuidas sa õmbled, kui sinu õmbluskamber on täielikult vallutatud :D

Ühe õmblusmasina taga teeb 10-ne poiss endale lapitekki, teise taga otsustas 12-ne noormees endale kraega särgi õmmelda ja siis veel üks 10-ne neiu on vallutanud triikraua ja osutab kõigile triikimisteenust. Vaba oli ainult kattemasin, aga mida sa ainult sellega ikka teed. Parem juba minna rahulikult kartuleid koorima.  Nii et ma pole täna MITTE midagi õmmelnud. 

Ja kui te muidu uskuma ei jää, siis pean tõenduseks näitama, mis siin siis täna tehti. Täitsa vinge, kui 10-aastane suudab poole päevaga terve lapiteki pealse kokku õmmelda, kusjuures üllatavalt täpselt. Üks õmblus jäigi ainult järgmist korda ootama. See mõte tuli ka väga äkitsi, et tahaks enda tuppa lapitekki teha. No ega mina ei keela...

Kusjuures isegi ruudu nurgad läksid kokku. Näitasin lapsele, kuidas kangaklambreid kasutada, kes see siis lapiteki ribasid traageldada viitsib ja nööpnõelad pole siin nii mugavad.

Samal ajal otsis teine poiss Ottobrest lõike, võttis selle maha. Märkis õmblusvarud, lõikas tükid välja ja jõudis kuni krae külge panekuni. Käivitav fakt asja juures oli minu kapis leiduv korvpalluritega riie :)

No ja mina ei teinud tõesti midagi. Lõppu lisan ühe äsja valminud töö, mida ma ei näita :). See on töö-asi.

Selline pühapäev siis sedakorda.

Kas teie kasutate kangaklambreid? Ma pean ausalt tunnistama, et mina ainult mõnikord, aga lastel tundub nendega asi lobedamalt minevat.

Vanamoodsad kiiksud

Triikimine on valdkond, kus tunnen ennast täieliku fossiilina. Jah minu lapsepõlves oli ilmvõimatu mõelda, et pesu ei triigita. Või oli siiski kusagil inimesi, kes seda ei teinud? Toas olev söögilaud tõmmati lahti, sellele tekk, siis triikimislina ja minu meelest vähemalt pool päeva kestev triikrauaga nühkimine läks lahti. Ma ei mäleta, et ma seda triikimist ja enne seda voodipesu venitamist ülemäära armastanud oleks. Aga triigitud pesu tundus olevat sama tavaline kui aastaaegade vaheldumine või õhtune AK.

Iseseisvas elus jõudsin õige pea tõdemuseni, et õmblemist ilma triikimise-pressimiseta pole mõtet toimetada. Pesu triikisin ikka ka, sest kuidas siis muidu? Alles aastakümneid hiljem olen end tabanud mõttelt, et ma isegi ei kujuta ette, kuidas seda triikimata voodipesu kappi asetatakse – see on ka põhjus miks olen laiali jaganud kõik meeltesegaduses ostetud kummiga linad. Sest pesu käib kapis ju sirges rivis :). Nojah muidugi ma tean, et enamik inimesi oma voodipesusid ei triigi, aga selles osas ma jään täiesti vanamoodsaks. 

Samas ma olen ikka üritanud oma triikimishullust sobivate vahenditega toetada. Minu nõuded triikrauale on ilmselt keskmisest kõrgemad. Aga absoluutne lemmikmasin mu majapidamises on meesinimese kingitud kalander. Tegelikult ma ei teagi, kust tal tuli mõte sellist riistapuud kinkida, hiljem pole selliseid isegi müügil olnud. Aga jah, juba 15 aastat on see suurepärane masin mind rõõmustanud. Ja nüüd jõuame siis imeväikese õmblustööni, mis ootas oma järge –15 aastat!

Kalandril oli peal plastikust kate, mis otseloomulikult ei sobinud minu pisikesse pesupesemise-hooldamise tuppa. Ajutiselt (loe 15 aastaks) katsin kalandri beeži saunalinaga, kuigi teadsin kohe, et tema katteks peaks saama pisikene lapitekk. Lappides leidis koha ka mu lapsepõlve seelik ja mõned uuemad kangajäägid. Selline tagasihoidlik beež-roheline kolmeruutmeetrine toake, kus on palju nööpe :)

 Teine pisitillukene õmblustöö on pelgalt palistamine. Ehk siis mõned kardinad. Minu lemmikud on valged või kreemid õhukesed puuvillased kardinad, millest mõnusalt valgus läbi kumab. Õmblen ma neid eranditult kleidi või pluusikangastest, sest kardinakangaste hulgas pole üldse nii ilusaid :) Ja pealegi on kardinakangad enamasti ka tükk maad kallimad. Nüüd siis väikeste valgete sissekootud täppidega valged kardinad mu lapsepõlvekoju.

Millised teie kardinaeelistused on?