Triikimine on valdkond, kus tunnen ennast täieliku fossiilina. Jah minu lapsepõlves oli ilmvõimatu mõelda, et pesu ei triigita. Või oli siiski kusagil inimesi, kes seda ei teinud? Toas olev söögilaud tõmmati lahti, sellele tekk, siis triikimislina ja minu meelest vähemalt pool päeva kestev triikrauaga nühkimine läks lahti. Ma ei mäleta, et ma seda triikimist ja enne seda voodipesu venitamist ülemäära armastanud oleks. Aga triigitud pesu tundus olevat sama tavaline kui aastaaegade vaheldumine või õhtune AK.
Iseseisvas elus jõudsin õige pea tõdemuseni, et õmblemist ilma triikimise-pressimiseta pole mõtet toimetada. Pesu triikisin ikka ka, sest kuidas siis muidu? Alles aastakümneid hiljem olen end tabanud mõttelt, et ma isegi ei kujuta ette, kuidas seda triikimata voodipesu kappi asetatakse – see on ka põhjus miks olen laiali jaganud kõik meeltesegaduses ostetud kummiga linad. Sest pesu käib kapis ju sirges rivis :). Nojah muidugi ma tean, et enamik inimesi oma voodipesusid ei triigi, aga selles osas ma jään täiesti vanamoodsaks.
Samas ma olen ikka üritanud oma triikimishullust sobivate vahenditega toetada. Minu nõuded triikrauale on ilmselt keskmisest kõrgemad. Aga absoluutne lemmikmasin mu majapidamises on meesinimese kingitud kalander. Tegelikult ma ei teagi, kust tal tuli mõte sellist riistapuud kinkida, hiljem pole selliseid isegi müügil olnud. Aga jah, juba 15 aastat on see suurepärane masin mind rõõmustanud. Ja nüüd jõuame siis imeväikese õmblustööni, mis ootas oma järge –15 aastat!
Kalandril oli peal plastikust kate, mis otseloomulikult ei sobinud minu pisikesse pesupesemise-hooldamise tuppa. Ajutiselt (loe 15 aastaks) katsin kalandri beeži saunalinaga, kuigi teadsin kohe, et tema katteks peaks saama pisikene lapitekk. Lappides leidis koha ka mu lapsepõlve seelik ja mõned uuemad kangajäägid. Selline tagasihoidlik beež-roheline kolmeruutmeetrine toake, kus on palju nööpe :)
Teine pisitillukene õmblustöö on pelgalt palistamine. Ehk siis mõned kardinad. Minu lemmikud on valged või kreemid õhukesed puuvillased kardinad, millest mõnusalt valgus läbi kumab. Õmblen ma neid eranditult kleidi või pluusikangastest, sest kardinakangaste hulgas pole üldse nii ilusaid :) Ja pealegi on kardinakangad enamasti ka tükk maad kallimad. Nüüd siis väikeste valgete sissekootud täppidega valged kardinad mu lapsepõlvekoju.
Mul on 5. korruse laiad paneelmaja aknad ja kuna vastas kedagi ei ole, on mul ainult kitsad külgkardinaribad ja väljavaade. Aga voodipesu ja isegi kölgirätte jms triigin ma ka..
VastaKustutaKöögirätte muidugi....
VastaKustutaMinu kardinate valik nr1 on ruloo+ pitskardin. Triikimine on minu jaoks väga oluline. Eile sain õuest mõnusa kuiva laari voodiriided ja köögirätikud. Hakkasin kohe triikima ja mõtlesin, et kuidas ometi on võimalik mitte tunda rõõmu sellest, et triikraua alt tuleb justkui korrastatud struktuuriga ja hoopis paremate puudutamisomadustega kangas. Väga paljud peavad triikimist ajaraiskamiseks ja igaühel ongi õigus oma arvamusele. Üks naljakas seik veel. Kui ma sügisel väga pikalt haiglas olin, siis mu mehele oli kodus kõige raskem töö meie 240cm laiuste tekikottide triikimine. Hariduselt insener ja taibukas mees, aga vat selle suure riidehunniku juures tõstis käpad püsti. Lappis lihtsalt kokku ja pistis kappi. Kui ma ükskord koju sain, siis võtsin kapist ja triikisin üle. tumevalge
VastaKustutaTore lugeda! Mõtlesin juba, et olen viimane "fossiil", kellel on triikimislaud alati käepärane ja triigib kõike. Jõudu ja jaksu Anule toimetamiseks ja kirjutamiseks!
VastaKustuta