Õigupoolest on rüüdest rahvarõivastega seoses üldse vähe juttu olnud. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et need on üsna lihtsad ja kui võrrelda neid mõne muu rõivaliigiga, siis on neid ka märksa vähem alles. Aga vaatamata sellele, et Türi rahvarõivaid on muuseumites üldse üsna napilt, on ERMi kogus lausa kaks naiste rüüd, mis kogutud Türilt.
Rüü on toimsest linasest riidest suvine ülerõivas. Mõnes paigas, näiteks Vändras ja Toril, on rüü olnud keskelt läbi lõigatud ja alumine osa kroogitud või volditud. Mõlemad Türi rüüd on aga lõikelt sarnased ja seljal kahe vaba voldina laienevad.
Säärase rõivaeseme kandmise kohta on mitmesuguseid andmeid. Mõndapidi on arvamusi, et see oli üks lihtne rõivas, mida kanti pigem töö juures. Reet Piiri toob aga oma raamatus "Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil" arhiiviallikatest näiteid ka selle kohta, et rüüd siiski ka pidulikul puhul tarvitati. On ka selliseid andmeid, et rüü tõmmati sandi ilma korral nö "kaitserõivana" villase pikk-kuue peale.
Naised ja tüdrukud käisid suvel kirikus, valged rüüd igaühel seljas, nagu luiged. (Karksi)
...laupäeva õhtuke, mindi terve küla ja valla noorus, saunas käidud, poistel valged hamed, kaltsad, tüdrukutel valged rüüd seljas, üheskoos õitsile. (A. Kitsberg)
Mina uurisin ERMis Türi rüüd numbriga ERM 14790. Võtsin täpse lõike, mille alusel konstrueerisin paraja lõike endale. Originaal oli lihtsalt niiii kitsas, et päris raske on ette kujutada, kui peenike see neiu või naine olema pidi.
ERM 14790 legend:
"Naeste rüü". Teinud Anna Ehrenvert Türi Kihelkonna Särevere vallas Laupal. Saadud aastal 1912, rüü vanus 75 aastat. "Teol käimise ajal kantud Laupa mõisas".
(Rüü vanus on siiski kahtlane, sest väidetavalt on selle andnud tegija ise. See saaks olla võimalik vaid siis, kui see Anna oli nii umbes 90-aastane. Oletan, et pärineb ehk umbes 1850.-1860. aastatest.)
Rüü õmblesin hästi langevast toimsest naturaalset karva linasest, riie on originaaliga üsna sarnane. Huvitav on väike ühekordsest riidest püstkrae, mis on lõigatud seljaosaga ühes tükis. Esialgu tekitas minus isegi pisut kõhklust liivakellakujuline seljaosa, aga ootamatult ilusti langeb see seljal volti. Nii nagu originaal laineb ka minu rüü vööst märgatavalt kõrgemalt. Originaal oli õmmeldud käsitsi linase niidiga ja madalate pesuõmblustega. Mina tegin siiski veidi pattu ja lasin esimese ühendusõmbluse masinaga, aga õmbluste servad keerasin siiski kõik käsitsi.
Rüü on ise tõesti üks lihtne rõivaese, aga kui kõik muud ilusad asjad juurde lisada, siis saab isegi pidusse minna :)
Pottmütsi valmistas Maret Lehis.
Kaelarätt on ostetud Muhu taaskasutuskeskusest.
Sõlg kuulub lapsele ja selle tegi Evar Riitsaar.
Rahadega pärlikee tegi laps Tiina, kes sedagi lahkesti laenas.
Rüü all võiks kanda pikka linast särki ja vööd, minul on praegu lihtsalt üks pikk ja natuke rahvalik kleit. Muide kanda on rüüd väga mugav.
Väga uhke rüü!! Ja seljatükk koos selle kraega on tõesti väga huvitav :)
VastaKustutaVäga ilus rüü! Ja põnev lõige. Mõtlen austusega kõigile neile nõelapistetele mis enne õmblusmasina kohalejõudmist hämarates talutubades tehti. tumevalge
VastaKustutaTere! See rüü on väga laheda moega ning mõnus alternatiiv kimonole, mis samuti mugav riideese on (aga samal ajal igal teisel seljas on).
VastaKustutaKuidas seda rüü lõiget konstrueerima võiks või peaks või ehk oleks võimalik saada rohkem pilte teie omast (ennekõike küljelt - kas on küljeliist või on külg esiosaga ühes tükis ja mislaadi varrukas see seal veel on?)? Ehk on mingeid viiteid, kuhu võiksin edasi vaadata, et lisainfot leida?