Aasta viimased pühapäevad

Pühapäevade arvestus läks sellel aastal kohe päris sassi. Ja lõpuks juhtus nii, et pühapäevadel saigi õmmeldud, aga postitusi polnud küll enam aega teha.

Nüüd siis veel kiire ülevaade viimastest aasta pühapäevadest ja siis jääb üle veel maha istuda ja mõleda, kas uus aasta võiks ka mõne lubaduse tuua...

Esmalt näitan kahte õmblustööd, mis on üksnes pisikesed lisandid, no nagu nööp pintsaku ees või nii. Need tööd on kindlaks tõenduseks, et kudumisel puuduvad igasugused vanusepiirangud ehk siis minu 86-aastane ema tahtis hirmsasti lastelastelastele kleite kududa ja nagu näete, kudus ka! Mina tegin ainult väikseid lisatöid. Ehk siis lõikeid ja kokkuõmblemisi ja kantimisi ja natuke mustreid ka :).

Esinemiskleidi kudus ema, mustri tegi Siiri Reimann, õmmeldud osad ja lõike tegin mina.

Ja kui üks kleit meil emaga kahasse valmis sai, siis tahtis ta teistele ju ka kleite kududa :).
Väikesed tüdrukud said natuke paksemast lõngast kleidid, mille servad kantisin lillelise trikotaažiga.

Ja veidikene tegid õmblustööd ka päkapikud. Kuna neil ehk blogi ei ole, siis näitan nende õmmeldud asju ka:).

Natukene suurtele:

Ja natukene väikestele:

Pikemad pajatused tulevad siia uue aasta alguses, sest uus aasta toob kindlasti kotiga aega juurde :).

Stiiliminutid: igal naisel on kapis üks liiga väike must kleit :)

Justjust. Pikemat aega olen õmblustööde juurest kaldunud pigem kudumise ja muude meisterduste juurde, aga vastu detsembrikuist pidustuste aega pidin endale tunnistama, et vajan vist ühte kleiti. Mitte et mul neid kapis ei oleks, aga mingil seletamatul põhjusel on need kokku tõmbunud.

Otsustasin üle hulga aja proovida taas Burda lõikeid. Kunagise iidolajakirja on vahepeal Ottobre ja ka ise konstrueerimine üsna kõrvale tõrjunud. Lõige tundus väga sobivat, aga olin unustanud, et kui Soome Ottobre soosib selliseid toredaid ümarate vöökohtadega inimesi, siis Burda tahab, et isegi täissaledatel (vollschlanke - tüse :)) inimestel oleks mingi talje. Peaks ütlema - 9 korda mõõda ja üks kord lõika ning ära usalda suurusnumbreid...

Ühesõnaga, väike must kleit, mis pidi sündima, sai LIIGA väike.

Egas midagi, ju peab külmkapi uksele luku varuma või veel ühe kleidi õmblema.

Veidi segase koostisega kaunilt langev must träpsukestega kangas on ostetud LipiLapi poest. Ja et kleidile lisada midagi üllatavat, siis kuulame esmalt stiilinõuandeid. Rõhutada tasub oma kehal mõnd saledamat kohta. Mulle tundub, et neid viimaseid eriti ei leidu, kui siis randmed ehk. Rõhutame siis neid kena punase šlehviga. Ilmselt saab nendega keeruline olema pikemates pidulaudades, ju need punased lindid hakkavad kaunilt libisema mööda süldi ja pasteedikausse...



Liiga väike must kleit: põhilõige Burdast (muudatustega),
Punasetäpilised kingad Vivian Vau,
Teatrikotike "Muhu" on natukene minu enda tehtud. Ehk siis kaunistused õmblesin vanade Muhu kingade ainetel ise, aga pärast vormistus sellest nahatükist kena kott minu venna nahaettevõttes.

Ja mis siis suvest sai?

Eelmine postitus oli siin täpselt 30. juunil ja nüüd on täiesti ootamatult isegi veidi rohkem kui 30. august. Et siis nagu kaks kuud ilma ühegi pühapäevata?

Jah, just nii.
Pühapäevad toimusid sel suvel õmblusmasinatest eriti kaugel. Alates Nuustakust ja Haapsalust, Kremli ööbikust ja Hiiumaast, Muhust ja muudest kohtadest, kus ei leidunud mitte ühtegi õmblusmasinat. Ausalt.
Ja kui vaadata minu sügisest ülikooli tunniplaani ja  koolituste kalendrit, siis tundub, et ega see asi ei paranegi. Hingamispäev tuleb pühapäevalt kuhugi mujale nihutada või üldse mitte hingata?

Ja lõpuks oli mul mitteõmblemiseks ka väga vabandav põhjus. Viisin augusti algul kõik oma õmblusmasinad taastusravisse. Pfaffile tehti Ruffleris ilmselt massaaži ja silitati niisama. Õmbleb nüüd vaiksemalt. Aga kattemasin sai mingeid tõsiseid ravihoolitsusi, sest uskumatu küll, sellega saab nüüd õmmelda. Ma lihtsalt mõtlesin, et enne äraviskamist peaks seda pirtsakat masinat, mis õmbles ilusat katteõmblust ainult täiesti venimatule riidele (aga kes seda sinna teha tahab?), ikkagi mõnele raviarstile näitama. Aitäh, dr. Valdo Sööt! Ütleme siis nii, et mõnel kangal teeb veel mõne viperuse, aga üldjoontes sai temast täiesti õmblev masin. Ja selle loo lõpetuseks kolis sisse unistuste joonõmbluse JUKI. Et säästa tulede ja viledega Pfaffi tikkimise jaoks. Ja mis seal salata, see kiire ja täpne joonmasin vist saab olema minu lemmik :)

Pühapäevatööks üks pisike kleidiõmblus - kaks täpilist viiestele, kes pole kaksikud, aga on siiski toredalt ühevanused. Kangad Saksa veebipoest Knol, lõike tegin ise. Ja näete, minu kattemasin oli  nõus õmblema isegi sellise kolmekordse kaelusekandi serva! Vahva.

Õhtuks oli valgetele täppidele lisandunud terve rida punaseid arooniatäppe :), mis kõik tekkisid mängu "Vaata, siin sõrme peal on veri" tagajärjel.

Pühapäevaõmblus nr 17

Nüüd te nüüd küsite, kus on 15 ja 16. KUS ON?
 Ma ei hakka siin isegi pikemalt selgitama. Need õmblused olid olemas... Mõned väikesed-väikesed parandus- ja täiendustööd, üks Halliste särgi ja vaipseeliku abistus jne. Lihtsalt umbejooksvalt kiire on olnud. Ilma igasuguste püha päevadeta ja nii jätkub see ka edasi :D.

Seljataha jäi Nordic Knitting Symposium, mis kestis Viljandis terve nädala. Rohkem kui 100 kogu maailmast tulnud tippkudujat. Oli pingeline, aga väga tore. Terve aastajagu ettevalmistusi, päevapikkused töötoad ja õhtused loengud. Minu jaoks veidi keeruline ka tänu keeleoskamatusele. Aga meil olid toredad tõlgid (pikk kummardus teile, Tiina ja Kait). Kõik sujus väga töiselt ja lõbusalt.

Enne Viljandisse sõitu siiski pühapäeval õmblesin. Roostekarva kleidi, millel on suured taskud ja vehkimist kannatavad trikotaažvarrukad. Kudumisõppejõud vehib ju oma varrastega peakohal, igasuguse kleidiga see hästi ei õnnestu. Saksa veebipoest Knol ostetud pehmet linast kangast oli siiski nii napilt, et pidin üle hulga aja tegema sissetöödeldud taskud, rohkem polnud lihtsalt riiet.

Ja mõned meenutused Nordic Knitting Symposiumist Viljandis.

Pidulik süpoosiumi lõpetamine Viljandi Pärimusmuusika aidas.

Lühikestes töötubades õpetasin eriti tihedalt kudumist. Nii nagu Muhus. Väikese kärbsega :D

Valmis! Tubli kuduja Julia Holm Rootsist.

Eriti tiheda kudumise eest võib saada Muhu kärbse nimelise ordeni.

Kui kogu aeg seda kõike tõlkida, võib tekkida vastupandamatu tahtmine ise ka kududa :D.

Kärbsekudujate esimene grupp.

Kuduvad kuulajad loengutel.

päevapikkustes töötubades kudusime kolm maailma kõige ilusamat Eesti kanda.

Vahepeal kiskus isegi tantsuks – kand ja varvas, üks, kaks, kolm.

Viimasel päeval pani iga osaleja niiviisi välja kõik oma tehtud tööd. 

Eelviimasel päeval toimus Heimtalis juba seitsmes "Käi ja Koo" võistlus. Seekord rahvusvaheline ja väga rohkearvuline. See on Lossi Gildil üks äraütlemata tore ettevõtmine, et nad seda korraldavad :)

Läti-Leedu võistkond enne starti

Esimene poolfinaal

Esimene ring.

Vahva Eesti võistkond – Anu, Kristi, Siiri ja Lembe

Jaapani võistkond

Ühesõnaga on olnud kiire ja ei lähe aeglasemaks. Ka tänast õmblustööd te enne kolmapäeva ei näe, sest homme avab Türi kohvikutepäeval oma uksed Saara kohvik. Jooksen kohe torte küpsetama :D. Kui, siis võib-olla õmblen õhtupoole juurde mõne kokamütsi...

Pühapäevaõmblus nr 14 – pehmetel patjadel heljuda

Uskumatu lugu, et pühapäevaõmblus ilmub siia tõesti pühapäeval :D.
Kuidas kulgeb minu tavapärane hommik? Kell 5.30 hops voodist välja, tunnike kohmitsemist ja 6.45 umbes 3 km kiiret jalutuskõndi naabrinaisega (ühtlasi on räägitud kohalikud uudised). Pärast seda võtan rohtu. Eiei, mitte ravimeid, võtan pool tunnikest võimlemise asemel peenralt rohtu, näiteks maltsa, vesiheina ja muid hästi kasvavaid taimi. Siis kerge kerepesu ja suur tassitäis koorega musta teed. Ja kell ongi kaheksa. Edasi on kaks võimalust – kas kohe tööle või õmblema. Pühapäeval siis õmblema...

Tänane töö on juba mitu päeva ette planeeritud, õmblen pisikestest lapikestest padja sünnipäevaks oma armsale endisele kolleegile. Padjapealne on vateeritud ja läbi tepitud, tagumisel küljel lukk ja paras lukuga tasku, kuhu sisse saan panna kaardi ja väikese üllatuse. No pärast võib seal hoida näiteks tagavaraks mõnda kommi või muud tähtsat asja :D.

Pühapäevaõmblus nr 13 – suvine lauapuhastus

Õmblustöö sai tõesti tehtud pühapäeval, aga vaat see postitamine – see jäi toppama Saaremaal käigu, tudengite lõpetamise ja kõige muu taha.

Selleks pühapäevaks polnud mul ühtegi kindlat mõtet, otsustasin teha lihtsalt seda, mis laua pealt vastu vaatab ja õmbluskorvist välja turritab. Ehk siis sellised argised asjad, mida korjan õmbluslaual korvi. Sinna korvi panemise hetkel luban iga kord, et see on väike töö, selle teen kohe ära. Kukepea. Aga millegipärast saab see korv liigagi sageli ülearu täis. Nüüd siis veidikeseks ajaks korv jälle tühi.

Pikemat reportaaži ei tule ja midagi põnevat siin ei ole:
1. Ühed dressipüksid tehtud lühemaks.
2. Kahed alt kulunud suvepüksid palistatud lühikesteks püksteks.
3. Pesuõmblused parandatud.
4. Laudlinast järele jäänud täpilisest riidest tehtud pikk lina diivanilauale.
5. Lapselapsele seoses sooja ilmaga ühed poolikud retuusid ja ilma varrukateta pluusike.

Ei tea kas neid viimaseid peaks rohkem tegema. Kõigile? :)

Tegelikult olen ma õmblustoa asemel hoopis rohkem aias, sest kogu aeg on tunne, et äkki see suur suvi lõppeb otsa.
Lihtsaid suviseid õmblustöid jäi möödunud nädalasse veelgi, sest tegin ajakirjale "Maale" väikese kaastöö. Ehk õpetus sellest, kuidas aialaudlinale ilusad laiad kandid õmmelda.

Pühapäevaõmblus nr 12 – mündikarva mummuline

Õnneks saab pühapäevaõmbluse kirja ikka enne järgmist pühapäeva :).
Seekordne õmblustöö on mündiroheliste mummudega kleit toredale naabritüdrukule, kellel oli tantsimiseks vaja kleiti, mis alt lai oleks.

Kanga ostsin aasta eest Abakhani allahinnatud kaalukastist lihtsalt igaks juhuks, kui hakkasin lapselapsele esinemiskleiti tegema. Aga kuna ta tookord valis kollase, jäi mummuline kappi oma aega ootama. Kangas on mõnusalt raske ja veidi ka veniv, koostiselt ilmselt küll 100% polüester, mis on minu õmbluslaual ilmselge haruldus. Aga ma väga loodan, et sellise lahtise ja lendleva kleidi puhul see ehk niiväga ei sega.

Lõike tegin kandja mõõtude järgi ise. Alumine ots on täisratas ja ülemine taljes, seljal on pikk lukk. Kaelus on küll kanditud, aga käeaugukaared lihtsalt tagasi keeratud. Materjal andis just parasjagu niipalju venima, et selline lihtne töötlus jäi väga ilus.

Olgu muu mis on, aga värvilahendus ja mummud on sel kangal vahvad!

Tegelikult oli see pühapäev hoopis kurb päev. Sest mul ei ole nüüd õmblustoas enam abilist, kes töötava masina tagant käpaga niiti ette annaks ja istuks igal võimalikul juhtumil keset krabisevat lõikepaberit, hõivaks kohe overloki taga vabaks jääva tooli ja koputaks õmblustoa rõduuksele, kui õues tundub liiga vilu olevat. Peab kuidagi ise hakkama saama.