Pihaga seelik "otse Viljandist"

Ma mäletan täpselt aega, kui olin koolieelik ja  ema õmbles mulle pihaga seelikuid. Sest ega lapsel pole ju vöökohta. Vöökoha puudumine mind siis ausalt öeldes ei häirinud, pigem oleksin lihtsalt tahtnud sellist poolikut seelikut nagu teistel. Mõni aeg hiljem muidugi tekkis vöökoht ja mina sain oma vööga seelikud, aga siis polnud vöökohta jällegi emal :).  Eks ta hakkas neid pihaga seelikuid siis endale tegema.

Ja nüüd ... Et kas see on avalik ülestunnistus, et vöökohaga pole väga hästi? Pigem ei, kuigi tõesti – istub selline kossakas seelik ju üsna igasuguse kere ümber piisavalt siivsalt.

Pigem on see rõivatükk pealkirjaga "otse Viljandist", kuigi igatepidi valminud Türil. Mõnus kortsuv linasegu kangas, kossis ja tossis olemine, imelikud detailid, suured maadligi taskud, nööridega saapad – see on kõik see, mis ideaalselt passib lonkima lossimägedes või väljuma Kultuuriakadeemia seinte vahelt.
Ma ise ka hästi ei usu, et kui kahekümnendates aastates õmblesin omale nii mõnedki klassikalised kostüümid, siis nüüd vanaemana olen täiesti nõus kandma selliseid kossakaid. Usutavasti "kampsun Viljandist" stiil on täiesti sobilik näiteks sokiraamatu kirjutamiseks.

Inspiratsiooni sain seekord Pinterestist, aga lõike tegin ise. Seelikul on järsu küljelaiendusega lõige ja sirge alumine kummikanaliga äär. Et stiil oleks täiuslik :), siis on seljataga jupike neerukangast, millega vooderdasin ka seeliku pihaosa. Vildiseibidest ehte autor on Liis Pihlik (see on üks mu lemmikehetest).

 Ja et sellise seeliku pildistamine nii riidepuul, lamavas asendis või veel kuidagi muudmoodi tühjalt osutus täiesti mõttetuks, siis seekord eirasin oma tavapärast pildisessiooni ja panin selle kossaka selga. Suured tänud Tiinale, kes tegi pildid!

Peaaegu paradiis

Kord minu õmblustoas on tegelikult nii haruldane nähtus, et seda peab lausa tähistama või siis näiteks kajastama.

Ma mäletan väga selgelt seda ülevoolavat õnne, kui umbes 25 aastat tagasi sain oma esimese õmblusnurga. See oli uude korterisse kolimise kõige suurem rõõm - piraka pruuni riidekapiga pooleks jagatud magamistuba, kuhu umbes kahele ruutmeetrile mahutasin oma kõige suurema varanuduse - Veritase õmblusmasina, triikimislaua ja kapi tagaseina katva taskute süsteemi, kuhu paigutusid kõik mu vajalikud tarbed. See oli lõpp ajastule, kus õmmelda tuli söögilaual ja terve elamine oli pidevalt kaetud niidijupikestega. Ma ei usu, et ma selle tagajärjel just rohkem õmblema oleks hakanud, aga tunne oli tõesti nagu paradiisis, istud millal tahad masina taha, niit on peal ja muudkui õmbled.

Sellest ajaloolisest hetkest olen tegelikult mitu korda kolinud ja minu õmblusnurk on samuti liikunud siia ja sinna, vahepeal keldriski olnud. Kuigi on kahju, kui lapsed saavad kord nii suureks, et kodust ära lähevad, siis midagi võib selle juures ju ka positiivset olla. Mina sain näiteks oma isikliku kambri.

Konarlikud seinad on lapse ja tema toredate sõprade kätetöö (ajast, kui see veel lapse tuba oli). Põrand on ka ainulaadne, see on tehtud laudadest, mis õnnestus kogu maja ülesvõetud põrandatest päästa. Puhastasime neid isaga koos laudhaaval vanadest värvikihtidest terve töönädala. Isa on nüüd ammu meie hulgast läinud, aga põrand on. Ilus mu meelest.

Kapi tegi minu kunagine kolleeg lammutatud kuuri täiesti lihvimata laudadest. Algul tundus minu mõte talle kentsakas, aga sellisena on see kapp siin nüüd juba aastaid. Peitsisin ja veidi lihvisin seda ise.

 

Teate isegi, loodus tühje kohti ei salli. Nii on minu toas ka sadu väiksemaid ja suuremaid asju. Osa neist on selline mõttetu nodi, aga terve hulk asju on ka sellised, mis peidavad endas mingit lugu. Ja neid asju ma hoian, ükskõik kui mõttetud need ka kõrvaltvaatajale ei tundu. 

See väike ukseke tuli välja sellesama toa põranda seest. Oli niisiis vana ja äravisatud jaba enne aastat 1938. Keegi ei tea, ega saagi teada, mida hoiti selle kapiukse taga.

Inglid. Vasakul minu aega andev kellaingel. Paremal Epp-Maria Kokamäe "Ingel vaatab", mille ostsin Haapsalust vahetult pärast raamatu "Haapsalu sall" esitlust. Minu jaoks on see salliraamatu ingel. Ja seda kõike vaatab Lohu Ella tehtud Kihnu naine.

Laealune potirida. Pärineb ammustest aegadest, mil koolilastega igivanu potte tegime - värvi, saapamäärde, laki ja muuga.

Pitsidega kardin leitud puuriidast. Foto Laurentsiuse ülisuurest maalist meenutab kaugeid aegu, mil me Noorte Kunstipäevi korraldasime ja kaubabussiga seda maali vedasime. Ja toonaseid näitusi ehituslaos, garaažis, ujula basseinis...

Ja see olen mina, Resa kujutatuna ja kirjastuse kingituna Muhuraamatu sünni puhul.

Ja siis veel mõned toredad asjad - sõbranna Resa kingitud maasikas esimese lapselapse sünni puhuks, Marianni maal, mis meenutab aegu kohvikus, kümmekond purgitäit nööpe, liiga palju kastitäisi lõnga...

mõnikord on siin kord.

Jah, see on peaaegu paradiis. Ma lähen kohe õmblema... 

Kuidas teie oma õmblusasju hoiate?

Ikka seesama

Tegelikult mööduvad mu päevad pigem kududes, aga kuna see on töö, siis panen siia hoopis viimase aja õmblustöid. Nende osas olen aga pisut toppama jäänud sellesse mugavasse trikookleidikese lõikesse, millest olen siin juba palju juttu teinud ja lõigetki jaganud. Panen siis lihtsalt kroonika mõttes kirja, et sai tehtud veel üks lühikeste varrukatega kleidike ja siis ka üks pikk pluus sama lõike järgi. Sellele tuli vähemalt miski erinevus kaeluses. Pitsrõngas ja väikese Swarovski pärliga kant on selja taga, et eespool oleks kena ehteid kanda.

Ikka sama lõike (Pink basic) järgi puhkusekleit. Väga mõnusa mustriga kangas pärit Paidest LipiLapi poest.

Ja justkui neid tuunikaid veel vähe oleks, siis proovisin ka üht Ottobre lõiget. Samas pidin ikka veelkord veenduma, et kimono - see pole mulle. Aga taskud on ekstra mõnusad ja riie ka. Kaeluse kant ja selja taga üks kelmikas ruudutükk on minu lemmikkangast, mis kunagi oli üks seelik (soetatud ühe euro eest teise ringi poest). Õnneks oli seelik väga-väga lai, nii jagub seda riiet veel siia ja sinna :)

Ja vahel üsna harva, aga siiski, läheb vaja pidukleiti. Pean tunnistama, et ise ka ei tahaks uskuda seda hullu varianti, et ostsin kümne viimase aasta jooksul pidukleidiks juba neljandat korda sama kanga... Kolm esimest on mustad, küll erineva pikkuse ja väljanägemisega, aga siiski. Seekord otsustasin, et vähemalt võtan mõne teise värvi. Kaua kaalusin poes, kas võtta ilus tumepunane või siis pruun. Ja uskumatu küll, ostsin pruuni eelkõige seetõttu, et ükski normaalne inimene ei tee pidukleiti pruunist kangast.
Vaatamata täiesti sünteetilisele koostisele on sellel kangal väärt omadused - miski õhku läbi laskev erisus (kangal kirjas), ei kortsu, langeb väga hästi ja on ülihea õmmelda ja pressida. Et mitte ülearu pruuni kleidiga tädina mõjuda, otsustasin alt välja ulatuva voodrisaba teha eriti silmatorkavatest sinise-rohelise segu siidilappidest. Enamus siniseid tahvtiseid siidiribasid ostetud nõuka-aja lõpus mingist ORSi poest (oli selline asutis kunagi Türil). Ei hakka siin pikemalt kirjeldama kõiki üpardusi ja ümbertegemisi... Vahepeal tundus, et selle kleidiga oleks mõsitlik ainult keskaja päevi külastada:).
Üsna erilise "tolgendavate" külgedega lõike tegin ise.
Lõpetuseks tundus, et suur naine vajab ka eriti suurt ehet. Loodetavasti mu armas õpetaja Kärt Summatavet ei pahanda, et sedakorda tema tehtud kodarraha nii pika pärlirea otsa panin.

Et nimekiri oleks täielik, siis lisan veel ühe kirju-mirju pluusi. Selle riide ostsin Tallinna kauplusest Trend. Lisaks lahedale kevadlillelisele mustrile on riie ka harukordselt mugava lödi kukkumisega. Puuvillane.

Käsitöövabad jõulud

No mitte just päris nii... Aga siiski. Kunagi aastakümneid tagasi meisterdasin  igasuguseid jõuluehteid ja pärgi. Nüüd on seesugused meisterdamised kuidagi kõrvale jäänud (võimalik, et kunagi jõuan taas nendeni). Pigem on jõulude ajal meie majapidamises aktuaalne söömine ja sellega seoses muidugi ka söögitegemine. Tegelikult on meil nüüd juba mitmeid-mitmeid aastaid tavaks, et teeme jõuluks mingit uutmoodi sööki. Seekord ei teinud uutmoodi, vaid vanamoodi :)

Leppisime kokku, et toidud peaksid olema Eesti kokaraamatutest, mis ilmunud enne aastat 1925. Ja kuigi ülesanne polnudki ehk lihtne, siis lõpuks oli ikkagi väga huvitav. Vanad kokaraamatud on kenasti digitaalsena netis üleval. Nii et kui ei juhtugi kodus sääraseid olema, siis vanad retseptid katsetamata ei jää... Vaja ainult veidi arvutada, kui suur kogus on toop, kortel, lood ja nael ning võibki asuda tööle. Iseenesest tuli selline Downton Abbey tunne peale, no nagu oleks ka üheks päevaks proua Patmore.

Sest olgem ausad, vanades kokaraamatutes ei leidu just eriti tavapäraseid Eesti talupojatoite, pigem on seal selline peen kokakunst, mida siis Eesti neiudele ja naistele möödunud sajandi alguses või varemgi püüti selgeks õpetada.

Mina tegin kõik toidud 1923. aastal ilmunud Daani kokaraamatust, mille minu vanaisa olla vanaemale pulmadeks kinkinud. Ju ta lootis, et hakkab sealt häid-paremaid sööke saama. :)
Süüa tegime kolmekesi ja säärast korda nagu proua Patmore köögis, minu väikeses köögis kolme koka peale küll ei kujunenud:). Ja kuigi kõigist roogadest kahjuks pilte ei saanudki, olgu siinkohal siiski ülevaade kõigest heast, mida meie siis ära sõime.

Peksetud, pärlsibulatega täidetud ja punases veinis tehtud lihaküpsis ehk Boeuf a la Mode aastast 1923

täidetud kapsapää ja täidetud tomatid

Kapsapää täitmine oli päris huvitav, selleks tuli tervet kapsast veidi aega keeta, siis kapsal ülemine kolmandik ära lõigata ja mõlemad pooled ettevaatlikult tühjendada. Sisu peeneks hakkida, lisada juurde riivleiba, võid, sibulat ja hapukoort. Kapsas ära täita, uuesti kokku panna ja pehmeks keeta riidenutsakus (muidu laguneks ju pooled laiali).

Kapsas on potti minekuks valmis

Jakob pani ise kapsa potti

küpsetatud porgandi-sellerivorm, maitses hea ja tervislik

Tegelikult on see ikka väga vahva, kui sul on ägedad lapsed ja muidugi samaägedad lapselapsed. Kui mina jäin oma retseptidega 20. sajandi algusesse, siis nemad võtsid vaevaks katsetada veel palju vanemaid. Janne tehtud willitud kartuhwlid 1864. aastal Tartus välja antud raamatust "Kasulinne kögi- ja majapiddamisseramat" olid muide vääääga head. Ja vähemalt sama lõbus on lugeda tolleagseid retsepte näiteks rubriigist road rohhoaia rohtodest (ehk siis aedviljatoidud :)). Juba sellised toredad väljendid, et millestki tuleb kausis teha segadus... (ehk siis segada).

Kartuhwlid, willitud

Üks väga vanamoeline juustusalat pähkliõliga:)

Tiina tegi magusaid asju. Kahjuks pole mul pilti sellest õunakoogist, milles polnud üldse jahu ega ka suhkrut - retsept aastast 1923! Ilmselt olid tolleagsed pered meie 15-pealisest märgatavalt suuremad, sest õpetus algas - võta 20 õuna ja 14 muna ja siis hiljem veel 6 muna jne. Igatahes meile jätkus täiesti poole väiksemast kogusest. Teine roog oli keedutaignast, mille tegemine ka veidi tänasest erines. Ja kuna seda tuli väga palju, siis tegi Tiina sellest veel 16. sajandist pärineva prantsuse pulmakoogi :)

Tiina paneb kooki kokku

Karamelliga kokku kleebitud keedutaignataskutest torn eriti vanast ajast...

Selline oli siis seekord me ühine jõulusöök. Kõik söödi ära. Seekord ei lisa siia tõesti ühtegi käsitööd.

Loodan, et uus aasta tuleb tore, et jagub kudumist ja õmblemist, et töö ei lõpe ja et mõnikord jääb aega ka pidu pidada...

Vallalised kindad

Vallalised on need kindad jah ja nii kurb kui see ka pole, vallaliseks nad ilmselt jäävadki. Sest sobilikku paarilist pole neile kootudki. Vastupidiselt neile arvukatele üksikutele käimasokkidele, kelle teinepool lausa pesumasinast jalga laseb. Aga nagu elus ikka, on vallalistelgi omad hüved, vananemist pole neil nii kiirelt karta, kui just koid kallale ei lenda. Sest kui mitte muutuda nii omapäraseks, et paremas käes üht ja vasakus teist karva kinnast kanda, siis sihtotstarbeliselt neid kasutada ei saa. Mis muidugi ei tähenda seda, et keegi neid aegajalt niisama imetleda ei või :)




Miks ma siis selliseid vallalisi kindaid teen. Mõni on kootud selleks, et proovida Saaras müügil olevat lõnga, mõni jälle, et mustrit. Ja mõne puhul on nii, et lihtsalt tahaks rohkem ilusaid kindamustreid läbi kududa. Ja kui neid kanda niikuinii kõiki ei jõua, siis piisab ju ka ühest?



Muide vahel juhtub sedagi, et mõni vallaliseks loodud kindake saab hiljem siiski paarilise ka. Nii et lootust on...

Pink basic 3

Täna tuleb järjejutu kolmas osa ehk kleidi, mille nimetuseks sai pink basic, õmblemise õpetus. Ja kui te just ei kuulu nende hulka, kes raamatut lõpust lugema hakkavad, siis võiks esmalt vaadata ka seda postitust ning lõike tegemise õpetust.
Tuletan meelde, et see kleit on neile, kes ei suuda otsutada, kus on nende vööjoon :)

Kui palju kulub riiet?
Üks mõõdetud kleidipikkus + varrukapikkus + 3cm õmblusvarudeks.
Lühema naisterahva umbes põlvini ulatuva, kolmveerandvarrukatega kleidi jaoks on kangakulu ligikaudu 1.40 - 1.50 cm.
(arvestusega, et kanga laius on vähemalt 1.40)
Juhul, kui kangal midagi kasvab, näiteks loomad või varrega lilled :), saab tükid välja lõigata vaid ühte pidi. Sel juhul on kangakulu 2 x kleidi pikkus + 3 cm õmblusvaru.
NB! Riie peab kahte pidi venima, muidu ei joonista see ilusti välja rinnakumerust!

Juurdelõikus

1. Murra kangas pikuti kahekordseks (koeservad küljele kokku) nii, et parem pool on seespool.

2. Aseta esitükk kanga murdejoonele ja seljatükk teisipidi vastu (ühtepidi tarvitatava kangamustri korral seljatükk esitüki kohale),

3. Varrukas paiguta sama pidi kangale.

4. Järelejäänud kangast lõika 3,5 cm laiune diagonaalne kandiriba. (Kogemus näitab, et kõige paremini jääb kahtpidi venivast viskoosist hoidma just diagonaalne riba, kuigi võid selle lõigata ka otse põikiriidest).

Lisa kõikidele tükkidele 0,5-0,7 cm õmblusvaru (piisab kitsaste overlokõmbluste jaoks). Kaelakaarele ära õmblusvaru lisa, kui teed sinna rullkaandi. Kleidi alläärde ja varrukaotstesse võid lisada palistamiseks 1,5 cm õmblusvaru (praktika näitab, et kui riie kahtepidi venib, siis on tõenäosus, et kleit venib just niipalju pikemaks, et ka alla võib jätta varuks vaid 0,5 cm). Varruka ülaosas tee keskjoonele kääridega väike täke.

Õmblemine
Keskmise hobiõmbelja ajakulu 1 -1,5 tundi.

1. Aseta seljatükid ja esitükk paremate pooltega vastamisi. Õmble kokku õlad. Kui riie on väga veniv, võid õmbluse peale panna otseriidest lisariba, mis väldib liigset venivust). Hea overloki olemasolul võid õmmelda vaid overlokiga, teine võimalus oleks overlok + tavaõmblus. Kui mingit äärestusmasinat ei ole, piisab tegelikult ka tavaõmblusest, sest enamasti selline kangas ei hargne. Triigi õmblused maha.

2. Kandi kaelakaar. Kui sinu kandiriba ei tulnud vajaliku pikkusega ühest tükist välja, pead seda jätkama. Tasanda jätkatavad otsad otse mööda koesuunda ja jätka nii. Triigi jätku õmblusvarud lahku.

Nüüd aseta kandiriba parema poolega vastu kanga pahemat poolt ja õmble servast 0,5 cm kauguselt kinni tavalise õmblusmasinaga). Õmlemise käigus venita kandiriba veidi. (Õmblust võib, aga ei pea traageldama).

Triigi kandiriba ülespoole.

Seejärel pööra kandiriba ümber õmblusvaru töö paremale poole, keera serv sisse ja traagelda nii, et kant kataks eelmist õmblust.

Õmble masinaga kinni 1 mm kauguselt servast. Triigi. Nüüd on kant valmis.

3. Õmble kinni seljaõmblus. Jälgi, et kandi otsad läheksid täpselt kohakuti. Triigi. Kinnita kandi ots väikeste pistetega ühele poole nii, et overloki saba jääb ilusti peitu.

4. Aseta varrukas parema poolega vastu kehaosa paremat poolt ja pane varruka ülaserva tehtud täke nööpnõelaga õlaõmbluse kohale.

Õmble varrukas varrukakaare külge. Triigi õmblus maha.

5. Õmble kinni küljeõmblused koos varrukaõmblusega. Triigi.

6. Traagelda kahekordne alläärepalistus valmislaiusega 1 cm ja õmble 1 mm servast kinni (kui riie on paksem, siis sobib rohkem ühekordne palistus). Triigi.

7. Traagelda varrukaotstesse palistused ja õmble 1 mm servast kinni. Triigi.

 KLEIT ONGI VALMIS!
See kleit sai endale poolvarrukate külge veel õhemad pikad varrukad.

 Kui sa juhtumisi peaksid endale ka sellise lõike tegema ja kleidi õmblema, jaga siis kogemusi ka. :)

"Ainulaadne" lõige

Selles pole midagi uut, kui öeldakse, et iga inimene on ainulaadne ja isikupärane. Aga mina küsin, et miks peaks siis arvama, et näiteks üleliigsed kehavormid on meil kõigil täpselt ühesugused. Kuigi rõivatööstuses kehtivad igasugu standardid, olen ma veendunud, et kõikvõimalikud pekivoldid on täiesti ainulaadsed. Väga harv on vist juhtum, kui keegi kosub täiesti proportsionaalselt, no ühtviisi nii õlgadest, kõhult kui rinnalt.

Miks nii pikk sissejuhatus?

Aga sellepärast, et mul pole eriti usku, et suuremas suurusnumbris naised saaksid oma isikupärasele kehale midagi õmmelda standardlõike järgi. Niisiis haarake pliiats, joonlaud, paber ja mõõdulint ning tehke endale üks ülilihtne, aga ainulaadne pink basicu lõige. Pilte vaata eelmisest postitusest. Lõige on eelkõige mõeldud neile, kes ei suuda otsustada, kus on nende vööjoon. Kleit on ülevalt ja rinnust hästi ümber ja vööjoonelt parajalt vaba.

Olen selle konstruktisooni katsetuste käigus välja töötanud ja proovinud seda kolme eri suuruses inimese peal. Kõigile sobis, ehk sobib sullegi?

Vaata kleidi kohta tehtud esimest postitust siit.

Lõige on mõeldud õmblemiseks KAHTE pidi venivast kangast. Mina eelistasin viskoosi.

Mõõtude võtmine
Mõõda ennast pesu pealt (ilma liigse lõtvuse ega pingutamiseta):

- kaelaümbermõõt .....

- rinnaalune ümbermõõt (kui kohe rinna all juhtub olema miski voldike, siis selle voldi pealt)

- puusaümbermõõt (mõõda kõige laiemast kohast, mille leiad).....

- käsivarre ümbermõõt (kõige laiemast kohast)....

- Rinnakõrgus, mõõda õlaõmbluse juurest kaela poolt kuni rinna tippu ...

- Kleidi pikkus õlast üle rinna kuni sobiva kohani (naiteks paar cm ülespoole põlve)...

- Eestlaius. Selleks suru kummagi kaenla alla õhuke raamat ja mõõda kahe raamatu vahe...Kui võtad mõõdu ise, siis vaata, et sa raamatuid eest kokku ei suruks :)

Lõike joonestamine

1. Lõike vasakpoolne ülemine nurk on punkt A.

2. Jaga kaelaümbermõõt neljaga ja mõõda see punktist A paremale. Saad punkti B.

3. Mõõda punktist A alla 1,5 cm (punkt C) ja uuesti punktist A allapoole pool kaelaümbermõõtu (punkt D). Joonista kaelakaar, alumine sügavam on esitüki, ülemine laugjam seljatüki oma.

4. Jaga eestlaius kahega ja mõõda see punktist A paremale, saad punkti E. Tõmba sellest punktist otse joon alla.

5. Mõõda punktist E alla 1,5 cm. Nüüd saad punkti F ja välja joonistada õla.

6. Mõõda punktist F alla pool käsivarre ümbermõõdust, saad punkti H. Tõmba sellest horisontaaljoon.

7. Mõõda punktist A paremale üks neljandik rinnaalusest mõõdust. Saad punkti G. Tõmba sellest punktist alla joon. Joonista käeaugukaar.

8. Mõõda punbktist A alla rinnakõrguse mõõt, saad punkti I. Tõmba horisontaaljoon, saad punkti J.

9. Mõõda punktist A alla 50 cm, saad punkti K. Mõõda punktist K paremale 1/4 puusaümbermõõtu, saad punkti L. (ära ehmata, et pead puusaümbermõõdu nii kõrgele kandma, see on selleks, et kleit jääks vöökohast vaba ja ei oleks ka ümber puusa pingul :).

10. Mõõda punktist A alla kleidi pikkus, saad punkti M.

11. Tõmba läbi punktide J ja L sirge. Mõõda ära pikkus puntist I kuni punkti M. Mõõda punktist J saadud mõõt miinus 2 cm, saad punkti N. Joonista kleidi küljel joon sujuvaks ja ühenda kerge kaarega M ja N. Nüüd on esiosa lõige valmis.

12. Seljaosa lõike jaoks mõõda punktist M 2 cm ülespoole, saad punkti P. Punktist P mõõda 3 cm vasakule ja saad punkti O. Ühenda O väikse kaarega punktiga N. (seljatükk on veidi lühem, sest rind kergitab kleidi eest kõrgemale. Kuna seljale tuleb õmblus, on hea kui kleit ka seljalt veidi laieneb).

Varruka lõige
1. Mõõda punktist R alla varruka pikkus, saad punkti S.


2. Mõõda punktist R paremale pool käsivarre ümbermõõtu, saad punkti T.

3.  Mõõda punktist S paremale pool küünarnuki ümbermõõtu miinus 1 cm, saad punkti V.

4.Mõõda punktist T alla 1/2 käsivarre ümbermõõtu miinus 3 cm.

5. Joonista varrukalõige välja. Kontrolli mõõdulindi abil, et varrukakaare pikkus oleks võrdne käeaugukaare pikkusega.

Kuigi lõike tegemine võib lugedes tunduda keeruline, on siiski tegemist väga lihtsa lõikega, mis saab valmis üsna kiiresti. Lõige sobib õmbelmiseks kahes suunas venivast riidest! 

Järjejutt jätkub, peagi lisandub juurdelõikuse ja õmblemise õpetus.