Pihaga seelik "otse Viljandist"

Ma mäletan täpselt aega, kui olin koolieelik ja  ema õmbles mulle pihaga seelikuid. Sest ega lapsel pole ju vöökohta. Vöökoha puudumine mind siis ausalt öeldes ei häirinud, pigem oleksin lihtsalt tahtnud sellist poolikut seelikut nagu teistel. Mõni aeg hiljem muidugi tekkis vöökoht ja mina sain oma vööga seelikud, aga siis polnud vöökohta jällegi emal :).  Eks ta hakkas neid pihaga seelikuid siis endale tegema.

Ja nüüd ... Et kas see on avalik ülestunnistus, et vöökohaga pole väga hästi? Pigem ei, kuigi tõesti – istub selline kossakas seelik ju üsna igasuguse kere ümber piisavalt siivsalt.

Pigem on see rõivatükk pealkirjaga "otse Viljandist", kuigi igatepidi valminud Türil. Mõnus kortsuv linasegu kangas, kossis ja tossis olemine, imelikud detailid, suured maadligi taskud, nööridega saapad – see on kõik see, mis ideaalselt passib lonkima lossimägedes või väljuma Kultuuriakadeemia seinte vahelt.
Ma ise ka hästi ei usu, et kui kahekümnendates aastates õmblesin omale nii mõnedki klassikalised kostüümid, siis nüüd vanaemana olen täiesti nõus kandma selliseid kossakaid. Usutavasti "kampsun Viljandist" stiil on täiesti sobilik näiteks sokiraamatu kirjutamiseks.

Inspiratsiooni sain seekord Pinterestist, aga lõike tegin ise. Seelikul on järsu küljelaiendusega lõige ja sirge alumine kummikanaliga äär. Et stiil oleks täiuslik :), siis on seljataga jupike neerukangast, millega vooderdasin ka seeliku pihaosa. Vildiseibidest ehte autor on Liis Pihlik (see on üks mu lemmikehetest).

 Ja et sellise seeliku pildistamine nii riidepuul, lamavas asendis või veel kuidagi muudmoodi tühjalt osutus täiesti mõttetuks, siis seekord eirasin oma tavapärast pildisessiooni ja panin selle kossaka selga. Suured tänud Tiinale, kes tegi pildid!