Ma mäletan väga selgelt seda ülevoolavat õnne, kui umbes 25 aastat tagasi sain oma esimese õmblusnurga. See oli uude korterisse kolimise kõige suurem rõõm - piraka pruuni riidekapiga pooleks jagatud magamistuba, kuhu umbes kahele ruutmeetrile mahutasin oma kõige suurema varanuduse - Veritase õmblusmasina, triikimislaua ja kapi tagaseina katva taskute süsteemi, kuhu paigutusid kõik mu vajalikud tarbed. See oli lõpp ajastule, kus õmmelda tuli söögilaual ja terve elamine oli pidevalt kaetud niidijupikestega. Ma ei usu, et ma selle tagajärjel just rohkem õmblema oleks hakanud, aga tunne oli tõesti nagu paradiisis, istud millal tahad masina taha, niit on peal ja muudkui õmbled.
Sellest ajaloolisest hetkest olen tegelikult mitu korda kolinud ja minu õmblusnurk on samuti liikunud siia ja sinna, vahepeal keldriski olnud. Kuigi on kahju, kui lapsed saavad kord nii suureks, et kodust ära lähevad, siis midagi võib selle juures ju ka positiivset olla. Mina sain näiteks oma isikliku kambri.
Konarlikud seinad on lapse ja tema toredate sõprade kätetöö (ajast, kui see veel lapse tuba oli). Põrand on ka ainulaadne, see on tehtud laudadest, mis õnnestus kogu maja ülesvõetud põrandatest päästa. Puhastasime neid isaga koos laudhaaval vanadest värvikihtidest terve töönädala. Isa on nüüd ammu meie hulgast läinud, aga põrand on. Ilus mu meelest.
Kapi tegi minu kunagine kolleeg lammutatud kuuri täiesti lihvimata laudadest. Algul tundus minu mõte talle kentsakas, aga sellisena on see kapp siin nüüd juba aastaid. Peitsisin ja veidi lihvisin seda ise.
Teate isegi, loodus tühje kohti ei salli. Nii on minu toas ka sadu väiksemaid ja suuremaid asju. Osa neist on selline mõttetu nodi, aga terve hulk asju on ka sellised, mis peidavad endas mingit lugu. Ja neid asju ma hoian, ükskõik kui mõttetud need ka kõrvaltvaatajale ei tundu.
 |
| See väike ukseke tuli välja sellesama toa põranda seest. Oli niisiis vana ja äravisatud jaba enne aastat 1938. Keegi ei tea, ega saagi teada, mida hoiti selle kapiukse taga. |
 | ||
| Inglid. Vasakul minu aega andev kellaingel. Paremal Epp-Maria Kokamäe "Ingel vaatab", mille ostsin Haapsalust vahetult pärast raamatu "Haapsalu sall" esitlust. Minu jaoks on see salliraamatu ingel. Ja seda kõike vaatab Lohu Ella tehtud Kihnu naine. |
 |
| Laealune potirida. Pärineb ammustest aegadest, mil koolilastega igivanu potte tegime - värvi, saapamäärde, laki ja muuga. |
 | |
| Pitsidega kardin leitud puuriidast. Foto Laurentsiuse ülisuurest maalist meenutab kaugeid aegu, mil me Noorte Kunstipäevi korraldasime ja kaubabussiga seda maali vedasime. Ja toonaseid näitusi ehituslaos, garaažis, ujula basseinis... |
 |
| Ja see olen mina, Resa kujutatuna ja kirjastuse kingituna Muhuraamatu sünni puhul. |
Ja siis veel mõned toredad asjad - sõbranna Resa kingitud maasikas esimese lapselapse sünni puhuks, Marianni maal, mis meenutab aegu kohvikus, kümmekond purgitäit nööpe, liiga palju kastitäisi lõnga...
 |
| mõnikord on siin kord. |
Jah, see on peaaegu paradiis. Ma lähen kohe õmblema...
Kuidas teie oma õmblusasju hoiate?
Mina mäletan küll, et ma ikka ise pidin seda kappi lihvima ja peitsima... Ja uksele on maalitud ussi-date. Et ussid kui Saaremaa ja emakese maa ja naiselikkuse sümbol (selles vanas mõttes - et ainus loom, millel niisuur protsent koguaeg kokkupuutes maaga).
VastaKustutaNoh, minu enda õmblustuba on alles kujunemas... ja enamusel ajal on seal nii suur segadus, et selliseid ilupilte küll teha ei saa. Samas on jumalik, et on kuskil koht, kus asjad võivadki pooleli jääda. Hulluks läheb asi siis kui mitu poolikut projekti kattub :). Ehk mina ilma sellise toata ei oskaks hakkama saada.
Ja sinu tuba on jätkuvalt väga armas :).
No näed, mingi valikuline mälu vist?. Ju me siis mõlemad seda kappi lihvisime, aga see annab siiamaani pindu... Ussi tegid küll sina. Ja kokkuvõttes, kuna lapsed ei saa oma imearmsat tuba kodust kaasa võtta, siis saavad nende vanemad pärast seda tuba nautida :)
VastaKustutaImetore tuba! Kadedaks teeb.
VastaKustutaAga mul on senini meeles see koolitunnis räägitud puuriida seest leitud kardina lugu ja sellega kaasnenud emotsioon.
Soovin sulle ilusaid hetki selles armsas toas!
Nii inspireeriv õmblustuba!!
VastaKustutaMa olen veel natuke liiga noor, et mu nurgake nii palju hingega asju endas hoiaks. Siiski on mul magamistoa nurgas roosa õmbluslaud, mille mu elukaaslane mulle valmistas. 5-liitrine purk, mis hoiab endas ainult värvilisi nööpe Future-Fibitil osalemise ajast. Ja märkmik, mille ma endale kunagi koolis tegin, et sinna oma õmblusprojekte kavandada, aga mis ülikooli tõttu unarusse jäi.
Kangad on mul jällegi kõik kastides ja ootavad aegu, mil nad endale päris oma riiulikese saavad:)
Head
Maris
Ahhh, kadedaks teeb!!!
VastaKustutaVäga ilus tuba. Selline hingega ruum, kus saavad ideepojukesed kasvada ja valmida. tumevalge
VastaKustuta