Pisilillekirjaline suvi 3 ja voodipesu

Vahel ma mõtlen, et tegelikult on kurb, et kõik läheb lihtsamaks, kiiremaks, rohkemaks. Kõike tahame justkui hiirekliki-kiirusel kätte saada, aru saada, valmis saada... Kui ma laps olin, olid kõikidel voodipesudel pitsid - vanaema oli need käsitsi heegeldanud - ja palistused olid pilutatud. Eks neid oli hoole ja armastusega tehtud, et see voodi ikka igati kaunis välja näeks.



Hiljem tuli hull sitsisabade ja voodipesuriide kokkuostmise aeg. Kõike sai justkui rohkem. Algul tehti tekikottidele ikka veel augud keskele, ilusti kanditud ja puha, aga lõpuks olgem ausad, maandus tekikoti tegemise töö ikka vaid külgede kokkuõmblemisele. Ja viimaks hakati neidki ostma, sest kes neid pikki õmblusi ikka...

Olen küll voodipesu siiski palju ka õmmelnud ja seda just kangaste pärast. Aga nüüd sattus mulle näppu nii ilus voodipesusatään, et mul tekkis tahtmine mitteniivägakiiresti seda tööd ära teha, vaid kohe natuke romantiliseks minna. Selle pisilillekirjalise romantika sai Moole täna sünnipäevaks. Aga järelejäänud tükkidest mõmmikut ei saanud tema kohe mitte. Selle ma kingin mõnele titele (no kui peaks kuskil tulema, küll ükskord ikka tuleb)

Padjasatside servad palistasin seekord masinaga. Muide need palistuse presstallad pole minu käes kunagi väga hästi töötada tahtnud. Aga nüüd on mul kasutada selline, mis üldjoontes keeras ilusti ära ka jätkukoha. Et palistuse minimaalsest laiusest aimu anda, panin mõõdulindi ka võrdluseks kõrvale.

Pisilillekirjaline suvi 2

Tegelikult on natuke kurb teha selliseid suvelõputöid nagu igasugu kuivatatud liblekeste kotti toppimine. Muidugi talvel on neid jällegi hea võtta, aga siiski tõotab see varude kogumine peagi algavat sügist. Seekordsed piparmünditeekotid tegin ma Moole annetatud kangast ja minu meelest see kangas ongi kohe piparmünt, värv ja muster ja kogu see olemine.

Täna olen ma üle hulga-hulga aja terve päeva õmmelnud. See on tõeline pidupäev, sest seda saab nii harva. Aga kõike seda õmblustööd näitan alles homme.

Pisilillekirjaline suvi

Tegelikult on see olnud üsna käsitöövaene suvi ehk hoovõtu- ja paigaltvõtu- ja jummel teab veel mis töövõtusuvi. Ja väga kirju ja lilleline ka. Raskekujulist kangakorilust põdeva inimesena olen ma sel suvel hirmsasti kokku ostnud väiksemaid ja suuremaid pisilillelisi kangajuppe. No mis te arvate, kas need on kõik ära õmmeldud? Vastust teab igaüks - no muidugi ei ole.

Aga mõnest kangast on ikka midagi saanud ka. Üks Viljandi "Kangas ja nööbis" mind hirmsasti ahvatlenud kirjulilleline viskoostrikotaaž sai pikaks satsidega suvekleidiks. Moodsa kirju-kirju disaini tarvis läks käiku ka üks jupike juba vene ajast pärit väga põneva mustriga trikotaaži. Selle tükid olid küll nii väiksed, et isegi pisike õlanukivarrukas on kolmest jupist kokku pandud.



Natuke nalja sai selle kleidiga ka. Juba täiesti valmis kleiti selga pannes avastasin, et see paistab tegelikult hirmsasti läbi. Ülemine osa oli küll juba alguses kahekordne, aga seelikuossa mul sama riiet enam voodri jaoks ei jätkunud.

Et aga Viljandisse just parasjagu asja polnud, otsustasin vaadata seda kangast Tallinna "Kangast ja nööbist". Muidugi polnud. Müüja käest aga sain pahandada, kui tahtsin voodriks osta õhukest, libedat ja venivat viskoosriiet. Tema püüdis järjekindlalt mind veenda, et sellest ei saa voodrit teha, sest see pole voodririie ning tiris letile mitu polüestrit, mida ma oma ihu vastas mitte kanda ei taha.

Kui aus olla, siis poleks ma sellest väljavalitud riidest peale kleidivoodri mõistnudki midagi muud teha ja nii ostsin selle vastu müüja tahtmist ning pahast podinat siiski ära. Suurepäeane vooder sai muide. See on tegelikult sama teema, et nii mõnigi kord on müüjad justkui hämmingus, kui hakkad kardinaks pluusiriiet ostma. Kas teil on ka selliseid kogemusi?



Sellist kangast ei saa mina ka mitte poodi jätta, eriti kui see on nii mõnusalt pehme ja lödi.

Suveline

Tegelikult pole juba ammu midagi näpuvahel teinud või õigem oleks küll öelda - valmis teinud. Aga järgmise nädala lõpul luban endale puhkust ja siis kavatsen midagi kududa. Seniks aga paar pisikest suvist õmblustööd.
Ühed linased meestepüksid näituseks.

Tepinguteks kasutasin ära niidi, mille umbes aasta tagasi ilma igasuguse tagamõtteta täiesti impulsiivselt ostsin - oli teine lihtsalt na värviline. No tegelikult ju läks ikkagi vaja

Ja lõpuks üks pilt ka püksikandjast.



Ja sel minu jaoks üsna käsitöövaesel ajal ka üks näitamata köide, millele tegin nööbiköite (ise olen oma leiutise üle uhke, aga kindalsti on nii juba tuhanded enne mindki teinud). Kõige tähtsam asi selle raamatu juures on muidugi uhke pulmatutt. Ei tule pulmad. Ma mõtlesin end ehk millegagi "laulatada", aga tegelikult ei teagi, kas sääl altari ees nüüd jah või ei öelda ja kas mul kaasavara vast ehk liig palju või liig vähe ei ole...

Roosavahetus ehk rege rauta suvel...

See on peaaegu midagi sellist nagu rohevahetus, aga et tegemist on Muhu käsitööga, siis ikka pigem roosavahetus.

Nüüd tuleb üsna pikk jutt ja pildiriba (ehk on see andeks antav, sest õigupoolest ei saa just öelda, et oleksin siia väga tihedalt viimasel ajal postitanud).

Kõik sai alguse sellest, et mu talvemantli vooder lagunes ära. See oli ikka talvel, mitte nüüd jaaniaegu. Ega siis kokkuhoidlik inime saa sellepärast veel mantlit ära visata. Mõtlesin, et panen uue voodri, aga pärast voodri eemaldamist tekkis kohe mõte, et hirmhea oleks siia nüüd tikkida. Aga tikkida nagu ei viitsinud ka ja siis tuli päästev ja väga lennukas idee, et tellin õige tikkimisetöö tõeliselt MEISTRILT. Oh, see ei läinud nii libedalt, sest tema mitte raha oma töö eest ei tahtnud, vaid nõudis kohe museaalseid kindaid omale.

Nii me siis alustasime - veebruaris. Tikkimist ja kudumist. Algul lugesime ikka töötunde, aga 58 tunni juures läks mul lugemine sassi.
Ja nüüd siis jõudsime väikese pildisessioonini Muhus. Suve alguse puhul oli üsna imelik talvemantlit ja villaseid kindaid pildistada, aga panen siis üles tõesti mõlemad. Et mida siis mille vastu...

Mina kudusin villased kindad Muhu Muuseumis olevate kinnaste järgi, silmuseidki on vardal samapalju - 30 tk. Vardad võtsin nr 1,25, aga et lõng ei olnud eriti peenike, siis pidin ikka hirmus tihedalt kuduma, et kindad liiga suured ei tuleks. Serv on heegeldatud ja kasside silmad silmatud.







 


Ja et muhulased on teadupärast hirmus töökad, siis esmalt veidi rohiti.

Ja siis asus muhulane rooli...



Ning Meistertikkija (nii tore sõna oleks meistertikker) Anu Kabur tikkis mulle mantli - vägeva! Aplaus!!! Mina ei saa ennast muhulaseks pidada ning seetõttu ei tee mina pildi peal miskit tööd, ilutsen siin niisama.


Täna oli üldse tore päev, aga homme on minu viimane tööpäev tööl, mida olen teinud täpselt 25 aastat.
Kurb on ja natuke imelik ja natuke põnev ehk ka, et mis nüüd edasi juhtuma hakkab...

Laua puhastamine 3

Õmbluslaua kasti ümber kogunenud kuhjad hakkavad jõudma alumistesse kihtidesse. Järjekord jõudis tööni "punane pink"



Muide see töö on tõuke saanud Isetegijast. Oli kunagi selline projekt, mille nimetuseks "12 värvilist kuud", veebruar oli punane. Ammu oli.
Aga lõpuks sai ikkagi valmis ka.
Pingi metallosa tegi minu isa.



Nii piinlikult vana töö, et mis siin ikka pikemalt... võtan järgmise pooliku ette

Lõpuks tahan midagi alustada puhtalt lehelt, puhtalt laualt, uute mõtetega, uute töödega... Teha kanna ja varbapöördeid.

Laua puhastamine 2

Emadepäevaeelsed tänusõnad tundmatule heegeldajale.
Ma ei tea, kes oli see ema, kes selle kardinapitsi heegeldas. Tegelikult ma ei tea, kas ta oligi ema, ehk oli hoopis "pikalt tüdrikupõlve pidama jäänud naesterahvas" nagu ütleb proua Kabur raamatus Meite Muhu mustrid. Aga aega pidi sel naisel olema, oli see imetillukestest motiividest heegeldus siis uneajast ja pere kõrvalt tehtud või mõne majapidamismuredest vabama peenema proua eneseteostus.

Kas see pits pidi saama köögikardinale ja millal see kõik võis olla?
Kas aknalaual oleks olnud bellargooniumipott ja laual klaasist piimapudel või ...
Ja miks oli see kardinapits puuriidas? Oli see peidetud või sinna armutult visatud?

Nii palju vastamata küsimusi.

Ja lõpuks on ta ikkagi akna ees. Minu panus selle loo juures on väikesed päästetööd ja triibuline kangas.

Komplektis kardinaga sai valmis ka üks praktiline asi. Õigupoolest juba viis aastat võtan hoogu, et midagi peaks ette võtma selle hullu kilekotimajandusega. Nüüd on need kilekotid lauajalgade külge seotud triibulises kotis - väiksed kotid väikses taskus, suured suures. Pesumasinanurk sai korda



Poolikute asjade kastis pole mingit vähenemist veel märgata, jätkub...
Päikselist emadepäeva kõigile Isetegijatele ja sõpradele!