Suveline

Tegelikult pole juba ammu midagi näpuvahel teinud või õigem oleks küll öelda - valmis teinud. Aga järgmise nädala lõpul luban endale puhkust ja siis kavatsen midagi kududa. Seniks aga paar pisikest suvist õmblustööd.
Ühed linased meestepüksid näituseks.

Tepinguteks kasutasin ära niidi, mille umbes aasta tagasi ilma igasuguse tagamõtteta täiesti impulsiivselt ostsin - oli teine lihtsalt na värviline. No tegelikult ju läks ikkagi vaja

Ja lõpuks üks pilt ka püksikandjast.



Ja sel minu jaoks üsna käsitöövaesel ajal ka üks näitamata köide, millele tegin nööbiköite (ise olen oma leiutise üle uhke, aga kindalsti on nii juba tuhanded enne mindki teinud). Kõige tähtsam asi selle raamatu juures on muidugi uhke pulmatutt. Ei tule pulmad. Ma mõtlesin end ehk millegagi "laulatada", aga tegelikult ei teagi, kas sääl altari ees nüüd jah või ei öelda ja kas mul kaasavara vast ehk liig palju või liig vähe ei ole...

Roosavahetus ehk rege rauta suvel...

See on peaaegu midagi sellist nagu rohevahetus, aga et tegemist on Muhu käsitööga, siis ikka pigem roosavahetus.

Nüüd tuleb üsna pikk jutt ja pildiriba (ehk on see andeks antav, sest õigupoolest ei saa just öelda, et oleksin siia väga tihedalt viimasel ajal postitanud).

Kõik sai alguse sellest, et mu talvemantli vooder lagunes ära. See oli ikka talvel, mitte nüüd jaaniaegu. Ega siis kokkuhoidlik inime saa sellepärast veel mantlit ära visata. Mõtlesin, et panen uue voodri, aga pärast voodri eemaldamist tekkis kohe mõte, et hirmhea oleks siia nüüd tikkida. Aga tikkida nagu ei viitsinud ka ja siis tuli päästev ja väga lennukas idee, et tellin õige tikkimisetöö tõeliselt MEISTRILT. Oh, see ei läinud nii libedalt, sest tema mitte raha oma töö eest ei tahtnud, vaid nõudis kohe museaalseid kindaid omale.

Nii me siis alustasime - veebruaris. Tikkimist ja kudumist. Algul lugesime ikka töötunde, aga 58 tunni juures läks mul lugemine sassi.
Ja nüüd siis jõudsime väikese pildisessioonini Muhus. Suve alguse puhul oli üsna imelik talvemantlit ja villaseid kindaid pildistada, aga panen siis üles tõesti mõlemad. Et mida siis mille vastu...

Mina kudusin villased kindad Muhu Muuseumis olevate kinnaste järgi, silmuseidki on vardal samapalju - 30 tk. Vardad võtsin nr 1,25, aga et lõng ei olnud eriti peenike, siis pidin ikka hirmus tihedalt kuduma, et kindad liiga suured ei tuleks. Serv on heegeldatud ja kasside silmad silmatud.







 


Ja et muhulased on teadupärast hirmus töökad, siis esmalt veidi rohiti.

Ja siis asus muhulane rooli...



Ning Meistertikkija (nii tore sõna oleks meistertikker) Anu Kabur tikkis mulle mantli - vägeva! Aplaus!!! Mina ei saa ennast muhulaseks pidada ning seetõttu ei tee mina pildi peal miskit tööd, ilutsen siin niisama.


Täna oli üldse tore päev, aga homme on minu viimane tööpäev tööl, mida olen teinud täpselt 25 aastat.
Kurb on ja natuke imelik ja natuke põnev ehk ka, et mis nüüd edasi juhtuma hakkab...

Laua puhastamine 3

Õmbluslaua kasti ümber kogunenud kuhjad hakkavad jõudma alumistesse kihtidesse. Järjekord jõudis tööni "punane pink"



Muide see töö on tõuke saanud Isetegijast. Oli kunagi selline projekt, mille nimetuseks "12 värvilist kuud", veebruar oli punane. Ammu oli.
Aga lõpuks sai ikkagi valmis ka.
Pingi metallosa tegi minu isa.



Nii piinlikult vana töö, et mis siin ikka pikemalt... võtan järgmise pooliku ette

Lõpuks tahan midagi alustada puhtalt lehelt, puhtalt laualt, uute mõtetega, uute töödega... Teha kanna ja varbapöördeid.

Laua puhastamine 2

Emadepäevaeelsed tänusõnad tundmatule heegeldajale.
Ma ei tea, kes oli see ema, kes selle kardinapitsi heegeldas. Tegelikult ma ei tea, kas ta oligi ema, ehk oli hoopis "pikalt tüdrikupõlve pidama jäänud naesterahvas" nagu ütleb proua Kabur raamatus Meite Muhu mustrid. Aga aega pidi sel naisel olema, oli see imetillukestest motiividest heegeldus siis uneajast ja pere kõrvalt tehtud või mõne majapidamismuredest vabama peenema proua eneseteostus.

Kas see pits pidi saama köögikardinale ja millal see kõik võis olla?
Kas aknalaual oleks olnud bellargooniumipott ja laual klaasist piimapudel või ...
Ja miks oli see kardinapits puuriidas? Oli see peidetud või sinna armutult visatud?

Nii palju vastamata küsimusi.

Ja lõpuks on ta ikkagi akna ees. Minu panus selle loo juures on väikesed päästetööd ja triibuline kangas.

Komplektis kardinaga sai valmis ka üks praktiline asi. Õigupoolest juba viis aastat võtan hoogu, et midagi peaks ette võtma selle hullu kilekotimajandusega. Nüüd on need kilekotid lauajalgade külge seotud triibulises kotis - väiksed kotid väikses taskus, suured suures. Pesumasinanurk sai korda



Poolikute asjade kastis pole mingit vähenemist veel märgata, jätkub...
Päikselist emadepäeva kõigile Isetegijatele ja sõpradele!

Laua puhastamine vol 1

Kui mingi õmblustöö on vaja hetkeks pooleli jätta ja käest panna, siis asetan mina selle ilusasse punutud korvi, mis on minu õmbluslaual.

Mis te arvate, mitu tööd seal tavaliselt on? Tagasihoidlik inimene pakuks vastuseks, et umbes neli või siis seitse või... Tegelikult on neid just niipalju, et kast EI PAISTA üldse välja ja see kast ei ole just eriti väike. On asju, mis on kasti sees ja neid, mis on kasti peal ja ka neid, mis on kasti ees (kasti taga ei ole, sest kast on vastu seina .


Seadsin endale kohustuse ausal moel see kast tühjendada ehk siis mitte ei pane kastist asju kappi, vaid lõpetan need ära. Ja ei vali, vaid teen järjest, ülevalt alla, paremalt-vasakule. Enamus neist on paraku sellised, mille näitamine või pildil jäädvustamine oleks suht mõttetu.
1. Lapse T-särk tehtud 2 numbrit väiksemaks.
2. Pluusi varrukad lühemaks ja pluus kitsamaks.
3. Püksid lühemaks.
4. Üks taastarvituse poest ostetud tavaline kampsun, mis vajas veidi tuunimist. Kaunistuseks sättisin jupikese satsi-volangi ja erinevatest tükkidest kokku õmmeldud pusaketta. Materjaliks üks omaõmmeldud pluus, mis on jupikaupa juba mitmele rõivaesemele lisandiks läinud. Lihtsalt on sel kangal nii mõnusad värvid, aga kuna ta õhku läbi ei lasknud, siis pluusina jäi teine seisma.


Kampsun pidi saama küll tütrele, aga kuna meil on toimunud siin väike kollektiivne kahanemine, siis võtan hoopis endale

Tünnseelik nr 1

Nüüd siis lubatud kevadine presentatsioon tünnseelikule nr 1. Tünnseelik on minu meelest hulka muhedam sõna kui tuppseelik.

Tegelikult peaks ütlema tünnike, sest see seelik tuli ikka värvlist nii väike, et selga ma ei suutnud seda isegi hinge kinni hoides pigistada. Kuna harutada ei viitsinud, siis leidsin lihtsalt peenma pihaga kandja. Lõppkokkuvõttes tuli see tünnike aga veelgi väiksemaks teha, et hästi istuma jääks.

Selle seeliku tegemine andis taaskord veenva tõestuse, et kõik, mis kord kappi korjatud, on kunagi väga vajalik. Kangas on täiesti nõukogudeaegne, vist oli Keila vabriku toode, ostetud restitükina ja ikka väga soodsalt. Läks kõigest 25 aastat, enne kui tumesinine triibuline jälle IN on.

Ühe kevadise pluusinikerdise tegin ka. Õigupoolest on see täiesti tavaline särkpluus (Ottobre lõige, mille järgi olen vast 10 pluusi teinud), ainult esitükile panin rinna alla väikse kummi ja paelakinnise, millel mingit otsest otstarvet polegi.

Kevadpostitus

Milline imeline kevadpühadeilm - lill õitseb... ja päike paistab.



Ja laual on pasha ja hõbedakook - kõik nii nagu alati. Tegelikult minu lapsepõlvekodus pashat ei tehtud, rääkimata hõbedakoogist. Värviti mune ja koksiti, pajutibud pandi vaasi ja kõigil oli tore.

Aga lapsepõlve mitmete kevadpühade kõige toredamaks hetkeks sai pidu tantsuõpetaja pisikeses ühetoalises korteris. Kõik me pubekaohtu plikad läksime siis, kenasti värvitud muna kaasas, õpetaja juurde koju. Tema aga oli alati katnud ilusti laua, teinud kohupiimast 12 munaga pashat ja hõbedakooki. See oli väga eriline ja väga pidulik - traditsioonid, mis ilmselt pärinesid tema lapsepõlvekodust Tartust. Hiljem otsisin vanaema pärandatud kokaraamatust (Daani kokaraamat) pasha ja hõbedakoogi retseptid ja nii olen minagi neid kahte toitu ikka juba oma 25 aastat järjest vaid kord aastas teinud.



Hõbedakook on üks väga sobiv kook lihavõttelauale, sest selle sisse kasutatakse ära munavalged, mis pashast järele jäävad. Kook tuleb õhuline ja hea ning sobib süüa ka järgmisel päeval.





Panen siia ka retsepti.

Hõbedakook (hõbedasai)

8 munavalget
12 loodi (umbes 150g) suhkrut
1/2 naela (umbes 200g) jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni koor (riivitud)
12 loodi (150g) võid
1 dl mandlilaaste või tükeldatud mandleid

Vahusta munavalged hästi tugevaks vahuks.
Sega õrnalt juurde suhkur, riivitud sidrunikoor, küpsetuspulbriga segatud jahu ja mandlid.
Lõpuks nirista juurde sulatatud ja jahutatud või.
Pane taigen määritud ja mandlilaastudega ülepuistatud vormi ja küpseta 160-170 kraadises ahjus umbes 30-40 minutit.

Mune värvisime ikka ka. Lastele ja koos lastega.



Ja siis ka selliseid vanainimeste omasid