Kuukude – jaanuar

Olen jõudnud lubaduseni nr 2 ehk siis iga kuu miski asi valmis kududa ja siia ka üles panna.

Just nii nagu arvasingi, on igasse kuusse midagi isiklikku kududa üsna keeruline. Selle kuu kaks valmis saanud asja on ikkagi seotud tööga.

Esmalt tellis ajakiri "Käsitöö" ühed rahvarõivaste juurde kantavad meestesukad – täpne õpetus neist Puhja meestesukkade koopiast (originaal ERM 9038) ilmub veebruarikuu numbris. Aga sellised need pilvesinisest vanamoelisest lõngast sukakesed siis said. Sukad kuluvad muide perekonnas ära :) ja suured tänud ka naabrimehele poseerimise eest! Pole kerge elada selliste hullude naabruses. Kui muidu ehk tuleb naabrinaine soola laenama, siis meie kandis on tavaline, et naabrinaine tuleb ja tahab pilti teha – kätest, jalgadest, ... millest iganes.

Teine valminud kudumistöö on veelgi kergem. No ütleme, et isegi imelik oli kududa varrastega nr 2,5, aga tahtsin proovida, kuidas jäävad Norra kolmekordsest lõngast kootud sokid. Ehk siis neid kuduma ajendas uus Saarasse müüki võetud lõng. Tegelikult oli tore kudumine, mõnusad värvid ja kiire kulgemine.

Ühesõnaga, nagu näete, on see jaanuari kudumiskuu olnud üsna meestekeskne.

Lõpetuseks ei saa siin kajastamata jätta jaanuarikuusse jäänud sünnipäeva ja kudumisega seotud vahvat kingitust. Nimelt saabusid veeäärsed sõbrad mulle külla kingitusega, mis oli suuresti pärit küll Timofeilt. Et kes tema veel on? Ilmselt siiski mingi salajane austaja saja aasta tagant või eks otsutage ise. Siinkohal näitan välja kõik Timofei kingid (välja arvatud punane naps, millel oli küll silt PINK).

Kogu see kaunidus oli sellises kenas karbis.

Karbi põhjas olid üsna vana moega käärid, mida ma ikkagi ei raatsi ära süüa :)

Kui sellesse kuusse paigutada veel mõned kudumistunnid, kudumiseksam tudengitele, pitsiliste sõrmkinnaste kudumise koolitus Tallinnas ja kudumistööga seotud tööasjad, siis selline kudukuu see jaanuar oligi.

Nädalaõmblus nr 3 - sõbrapõll

Ma ei ole seda kolmandat ja isegi mitte neljandat nädalat maha maganud. Töö oli lihtsalt veidi üllatuslikumat laadi ja ei saanud seda siia enne panna.

Kunagi millegipärast räägiti, et häid sõpru leitakse noores eas, et koolikaaslastest võivad saada eriti head sõbrad. Jajaa, see viimane on täiesti õige, aga vanusega pole siin mingit pistmist. Kui te asute õppima peaaegu poolesajasena, ka siis võite vabalt endale uusi sõpru leida.

Sõpradel on vahel sünnipäevad ka. Ja kuna Monika on endale rajanud toreda Koordikambri, kus ta teeb uhkeid luust ja teistest taaskasutusmaterjalidest esemeid, siis tegin talle sünnipäevaks tööpõlle. Linane riie on vana ja suhteliselt teadmata päritolu, Koordikambri logo tikkisin põllele masinaga, logo sain tema kodulehelt :). Põllel on kaks suurt taskut taaskasutusmaterjalide jaoks. Üks on tavaline - seal võib hoida mida iganes, näiteks kastanimune, puulehti või luujuppe ja teine on lukuga, sinna võib paigutada väärtuslikuma taaskasutuskraami nagu näiteks raha või kuld vms. Kuna Monika armastab väga rahvakunsti (ahaaa:)), siis lisasin ühe pisikese värvilisest kaltsust pidututi, mille ta võib argipäeval põlle küljest hõlpsalt ära võtta.

Nädalaõmblus nr 2. Titale

Vanaema, kas sa teeksid Roosist stuudios pildi?
Ma ei saanud kohe arugi, mis ma tegema pean, sest titakese nimi oli veel möödunud nädalal Lotte. Aga me tegime pildi. Ja siis vaatasime, et tital on püksid üsna mustad. Ja kuna tal rohkem eriti riideid ei ole, kui välja arvata üks pidukleit, mille ma talle aasta viimasel päeval peole minekuks tegin, siis ega neid riideid ju väga pesta ei saagi. Kuidas ta sedamoodi paljalt siis on.

Nüüd siis titale üks mütsike ja kombeke veel, saab ometi teised riided ära pesta.

Lõiked ostsin pdf kujul internetist, sest tita Roosit polnud kohe võtta. Nüüd saab neid olemasolevate mõõtude ja lõigete järgi muidugi ise juurde teha. Kangajäägid kapist (tegin mullu kaks sellist kleidikest). Trukkide löömisega ajasin terve perekonna hommikul üles :).

See oli üks tore nädal, mil õmblemiseks jäi tegelikult üsna vähe aega. Kui oleksid olnud vanad ajad, oleks ma sellest nädalast võinud juba pensionile jääda :). Tegelikult on mul päris hea meel, et ma pean rõõmsasti tööl edasi käima. Aga sellist tähtpäeva võib ju ikka lõbusa tantsuga tähistada. Et peol pole kellelgi pildistamiseks aega, siis tegin pensionile mineku pildi juba ette ära. Usutavasti sellist pilti nüüdsel ajal keegi ei teegi :).

Ja suur tänu kõigile, kes mind misiganes moel meeles pidasid ja ülivägarohkelt õnne soovisid. Muide mul on toas praegu peaaegu samapalju lilli :).

Nädalaõmblus nr 1

Et kas käisin jaanuaris mustikal? Eiii, õmblesin üksnes ühed triibulised teksapüksid :)

Aasta esimese töö valimine käis kiiresti, korralik pühapäevaõmbleja teeb ju kõigepealt poolikud asjad valmis. Päris täpselt isegi ei mäleta, millal need teksapüksid välja lõikasin, vist millalgi suvel. Vähemalt esialgu väga sinist andev triibuline teksakangas on ostetud Saksa veebipoest Knol. Mind võlus kanga juures see, et see pole väga paks ja mis peaasi – on täiesti puuvillane. Vahel ju tahaks selliseid vanamoodsaid mittevenivaid teksaseid. Nende stretšidega mulle tundub, käib kuidagi kaasas koguaeg mingi kehitamine. Istud – ja pärast peab neid kohendama, et need rebadele ei jääks, kükitad, sääred tõusevad üles ja sinna need jäävadki? Kas teil on ka nii?

Pealegi ei leia ma poest just eriti tihti sobivaid teksaseid, enamik on minu võimsate sääremarjade jaoks säärest nii kitsad, et ma ei saa neid isegi niipalju jalga, et teada saada, kas need ülevalt sobiksid. Või siis on need puusast ja reiest laiad, või on istmikuosa kole pikk. Ise lõiget tehes ma tean, et võtan külgedelt kõverust maha ja lisan istmikule sügavust, sest kuulun nende hulka, kes pole ülearu lapikud. Ehk siis eest vaadates pole laiusel vigagi, aga küljelt :( (ei hakka parem kirjeldama).

Teksaseid õmblema sundis mind ka uus suurepärane JUKI masin, mis teeb sirgeid tepinguid (kappõmblusi) täpselt sama hästi, kui minu esimene, varem 1868. aastal sündinud vanavanaemale kuulunud ilmselt 19. sajandi lõpust pärinev masin. Ohh mis rõõm on keerata piste 3,5 mm peale ja kena paksu teksaniidiga teha pisteid, mis on täiuslikult sirges rivis ja täpselt ühe pikkused!

Pean siinkohal ütlema, et minu väga armastatud peen Pfaff, mis teeb peaaegu kõike, kui välja arvata toidu keetmine ja tolmu pühkimine, ei tee seda tavalist sirget õmblust üldse mitte nii perfektselt. Nii kui tuleb mõni paksem koht, hakkab neil uutel elektroonilistel masinatel justkui pissihäda. Tipivad ühe koha peal ja pistavad mõnikord jalad risti ja teevad sinksonk pistekese kõrvale.

Mäletan väga selgelt esimesi rohkete tepingutega õmmeldud pükse ja seda tunnet, et suudan neid tepinguid absoluutselt sirgelt õmmelda. Kahju et neid 1978. aastal tehtud pükse alles ei ole :). Tegin need oma suurele vennale, kes oli väga moodne poiss, tal oli isegi kaks väljamaa kilekotti! (Ühe, Wrangleri oma sain pärast endale. No siis see oli juba katkiste sangadega ka. Lõikasin koti kaheks tükiks ja õmblesin tükid kanga peale. Nii sain selle kauni kile(riide)kotiga veel mitu aastat käia :D).

Tahtsin vennale ikka väga ilusaid pükse teha ja kui muidu õmblesin üldiselt ümber vanu asju, siis seekord ostis ema mulle poest riide. Riie oli beežikas-rohekas ja meenutas natuke peenetriibulist velvetit, aga oli tegelikult mööbliriie! Mööbliriidest püksid tulid ülevalt väga moodsalt kitsad, nii et nende jalgasaamine oli üpris vaevaline. Tegelikult ma ei teagi, kas Nõos õppiv suur vend neid ikka kandis ka, peaks küsima.

Selle Jukiga tundisn nüüd jälle seda tepingutunnet (see ei ole reklaam).

Selgus, et kapis oli ainult värviüleminekutega teksaniiti, nii said püksid väga värvikad tepingud. Kanga puudusest polnud ma pükstele taskuid lõiganud ja ära kulus viimnne kui üks jupike. Värvli peidus otsa jätkasin lõbustuseks isegi tükikese Kihnu põlleriidega. Ja kuna taskuid ei ole, siis panin ühe karabiinhaagi võtmete jaoks.

Kas pükstel ka mõni viga külges on?

Ikka on, need nimelt ei mahu hästi jalga. Ahaa, nii juhtub, kui õmbled kokku pool aastat tagasi välja lõigatud püksid. Aga te ju teate, et mul on nüüd maailma kõige naljakam kudumisdieet, küll ma kahanen.

Lubaduste aeg

Kell lööb viimaseid minuteid täiesti uue aasta täiesti esimesest päevast. Just nüüd on aeg siia kirja panna selle aasta lubadus, mis sisaldab justkui veidi vana ja veidi uut. Iseenesest on ju tore lubada asju, mida on igati meeldiv teha. Pigem aitab see lubadus ehk postitamisel, mille jaoks kipub aega kuidagi napilt olema... Et ausam olla, saab pühapäevaõmblusest nüüd nädalaõmblus, sest tõesti tean juba ette, et väga mitmetel pühapäevadel teen koolitusi ja seetõttu pole mind ülepea koduski, rääkimata õmblemisest.

Lühikene kokkuvõte lubadustest:

1. Nädalaõmblus - ehk siis igal nädalal üks asi õmmelda, suurus ja töömahukus ei loe, olgu see siis käterätipalistus või uus jope :)

2. Kuukude - ehk siis igas kuus üks kootud asi. Selles vallas on natuke keerulisem eraldada tööasju ja eralõbusid.

3. Kudumisdieet - vaat see on uus asi ja ei seisne selles, nagu hakkaksin ma kudumist dieediga piirama. Vastupidi, üritan kudumisega piirata toidu liigset manustamist. Võin teile lahkesti aru anda, kas selline uus (äsja välja mõeldud) toitumiskava ka tulemusi annab. Ehk siis hakkan nüüd söögilauda (eriti pidulauda) lähenema kudumistööga ja kui paras ports on söödud, siis seltskondlikkuse mõttes istun lauas lõbusalt edasi, aga iga koogi ja liigse toidu asemel koon natuke... Vaatame, mis saab. Muidu juhtub see, et saan endale terve aasta ainult uusi kleite õmmelda, mis peavad järjest suuremad olema, justkui üksteise sisse mahtuvad matrjoškad.

Vaat nii siis sel aastal. Alustame!

Maali autor kunstnik Fernando Botero

Aasta viimased pühapäevad

Pühapäevade arvestus läks sellel aastal kohe päris sassi. Ja lõpuks juhtus nii, et pühapäevadel saigi õmmeldud, aga postitusi polnud küll enam aega teha.

Nüüd siis veel kiire ülevaade viimastest aasta pühapäevadest ja siis jääb üle veel maha istuda ja mõleda, kas uus aasta võiks ka mõne lubaduse tuua...

Esmalt näitan kahte õmblustööd, mis on üksnes pisikesed lisandid, no nagu nööp pintsaku ees või nii. Need tööd on kindlaks tõenduseks, et kudumisel puuduvad igasugused vanusepiirangud ehk siis minu 86-aastane ema tahtis hirmsasti lastelastelastele kleite kududa ja nagu näete, kudus ka! Mina tegin ainult väikseid lisatöid. Ehk siis lõikeid ja kokkuõmblemisi ja kantimisi ja natuke mustreid ka :).

Esinemiskleidi kudus ema, mustri tegi Siiri Reimann, õmmeldud osad ja lõike tegin mina.

Ja kui üks kleit meil emaga kahasse valmis sai, siis tahtis ta teistele ju ka kleite kududa :).
Väikesed tüdrukud said natuke paksemast lõngast kleidid, mille servad kantisin lillelise trikotaažiga.

Ja veidikene tegid õmblustööd ka päkapikud. Kuna neil ehk blogi ei ole, siis näitan nende õmmeldud asju ka:).

Natukene suurtele:

Ja natukene väikestele:

Pikemad pajatused tulevad siia uue aasta alguses, sest uus aasta toob kindlasti kotiga aega juurde :).

Stiiliminutid: igal naisel on kapis üks liiga väike must kleit :)

Justjust. Pikemat aega olen õmblustööde juurest kaldunud pigem kudumise ja muude meisterduste juurde, aga vastu detsembrikuist pidustuste aega pidin endale tunnistama, et vajan vist ühte kleiti. Mitte et mul neid kapis ei oleks, aga mingil seletamatul põhjusel on need kokku tõmbunud.

Otsustasin üle hulga aja proovida taas Burda lõikeid. Kunagise iidolajakirja on vahepeal Ottobre ja ka ise konstrueerimine üsna kõrvale tõrjunud. Lõige tundus väga sobivat, aga olin unustanud, et kui Soome Ottobre soosib selliseid toredaid ümarate vöökohtadega inimesi, siis Burda tahab, et isegi täissaledatel (vollschlanke - tüse :)) inimestel oleks mingi talje. Peaks ütlema - 9 korda mõõda ja üks kord lõika ning ära usalda suurusnumbreid...

Ühesõnaga, väike must kleit, mis pidi sündima, sai LIIGA väike.

Egas midagi, ju peab külmkapi uksele luku varuma või veel ühe kleidi õmblema.

Veidi segase koostisega kaunilt langev must träpsukestega kangas on ostetud LipiLapi poest. Ja et kleidile lisada midagi üllatavat, siis kuulame esmalt stiilinõuandeid. Rõhutada tasub oma kehal mõnd saledamat kohta. Mulle tundub, et neid viimaseid eriti ei leidu, kui siis randmed ehk. Rõhutame siis neid kena punase šlehviga. Ilmselt saab nendega keeruline olema pikemates pidulaudades, ju need punased lindid hakkavad kaunilt libisema mööda süldi ja pasteedikausse...



Liiga väike must kleit: põhilõige Burdast (muudatustega),
Punasetäpilised kingad Vivian Vau,
Teatrikotike "Muhu" on natukene minu enda tehtud. Ehk siis kaunistused õmblesin vanade Muhu kingade ainetel ise, aga pärast vormistus sellest nahatükist kena kott minu venna nahaettevõttes.